Tänase Sirbi avalugu (minu jaoks siis, leheküljeti on kindlasti kellegi jaoks enne sedagi midagi lugeda) oli Maasika Matti sulest sugestiivse jõuga kirjutatud mõttearendus Paavolaineni Olavi mõne aja eest ilmunud päevikutõlkest, millele artikli autor oli intrigeeriva pealkirja "Käinuks Ristikivi ilmasõjas ..." Aga mitte ainult hea arenduse ja sõnavaliku tõttu ei olnud seda mõnus lugeda, vaid ka sisalduvate mõtete tõttu - teatavasti parimad mõtted on need, mis annavad ainest edasisteks mõteteks. Üks asi, mis oli kindlasti hea, oli tõlkija töö tunnustamine - millega mõistagi, nagu tavaks, liitus pisuke kriitika. Mille üks osa oli see, mis pani mind pisut mõtlema ja kahtlema. Kirjutab ta nii: "Ala inimeste vahel on kaua vaieldud mõiste "torppari" eesti vaste üle. Popsikohast pärit "pops" on ajalooliselt lähedane ja lugejale ka arusaadavam kui "torpar"." Mis ei ole kindlasti vale (Maasika Matti kui ajaloolase haridusega inimene kahtlemata seda ka teab, ehkki ma pole päris kindel, mis oli tema kitsam spetsialiseerumine ülikoolis), aga nii palju või pigem küll vähe, kui ma tean, ka mitte päris õige. Popsil ja torparil on igasuguse kahtluseta sarnasusi, eriti teataval ajal ja teatavas rollis. Nii näiteks käivad popside alla ka saunikud ja isegi (osaliselt rändlevad) käsitöölised, keda mu meelest torparite alla pole kunagi liigitatud. Muidugi, sõltuvalt sellest, kui palju ja kui põhjalikult neist just juttu tehakse, võib olla ka õigustatud torpari asemel popsi kasutamine, just selle mõistetavuse huvides, aga tuleks meeles hoida siiski, et samastada ja veel enam tõlkevasteks pidada ükspuha kummal suunal neid siiski ei tohiks.
Veel üks fraas, mis mitu korda Maasika lugu lugedes meelde ja pähe kargas, oli elevandiluust torn. Umbes just sellise mulje ta Paavolainenist kui päevikupidajast jätab. Mis võib kindlasti olla ka päris õige, kuigi ma tugevasti kahtleksin, kas seda annab kirjutada nüüd "vanaaegse vaimuaristokraatia" arvele, nagu artikli autor seda püüab. Pigem oli see otse vastupidi: tema "kõrgumine" seisnes pigem enda asetamises kõrgemale ja selle aluseks oli looski mainitud orienteerumine Euroopale, üldse "modernsusele", mille puhul Paavolaineni arvates mitmeski mõttes maha jäänud Soomet tuligi ülalt vaadata, et näidata teed tulevikku. Üsna samasugust positsioneerumist võib leida ju ka kaasaegses Eestis, olgu näiteks Semper või Gailit või Tuglas või minugi pärast, küll juba veidi teise suunitlusega, Vares või Andresen. "Vanaaegsed vaimuaristokraadid", jah, mu meelest olid nad Teise maailmasõja ajaks juba teisele poole ära läinud, vähemalt Eestis ...
Veel üks huvitav mõte oli pealkirjaga haakuv arvamus, et kui "Ristikivi oleks ilmasõjas käinud ja hoolega päevikut pidanud, ehk poleks meil "Sünget monoloogi" oma keeles tarviski?" Kui lähtuda sellest, mida autor Paavolaineni kohta on arvanud - rahvuslikust piiratusest üle olev tippintellektuaal, "vanaaegne vaimuaristokraat" -, siis tundub see pigem kaheldavana. Jah, Ristikivi pärastsõjaaegne looming loksub küll ehk sellele rajale, aga mu meelest jäi see murrang just kuskile sõja aega ja pigem selle lõppu: nii sõjaeelne kui ka vähene sõjaaegne looming on mu arusaamist mööda palju rahvuslikum kui väidetavalt Paavolainenil. Aga ma pean muidugi ka ütlema, et Paavolainenist ei tea ma palju ja ka Ristikiviga pole ma nii põhjalikult tegelnud, et eelmise lause arvamust täie tõe pähe pakkuda - mulje on selline, kindlamat põhja ent sel pole.
Intrigeeriva pealkirjaga oli veel Müürsepa Peetri lugu "Kas Marxil oli õigus?", kuid sellesse süvenedes selgus, et tegu on ülevaatega viimasest filosoofia maailmakongressist, milles õieti pealkirjaga haakuvast oli vähe juttu. Kuigi seal esines lause "... vägisi tuleb meelde marksistlik mõte, et vaimsed väärtused ei suuda kõhutühjusest tingitud ebamugavustunnet korvata", mis mulle tundus veidi kunstlikult marksismile külgepoogituna. Mitte et marksistid poleks seda mõtet väljendanud, aga iseenesest läheb see otse elu põhiväärtuste juurde välja ja on ilmselge, et kui mõned eriti äärmuslikud olukorrad välja arvata, on kõht ehk eluspüsimine selgelt tähtsamal kohal kui ideest, olgu see nii hea kui tahes, kinnipidamine.
Väga huvitav oli seevastu kirjanduskülgedelt lugeda Müürsepa Mare pikemat ülevaadet lastekirjanduse uurijate maailmakongressist, milles jagus mõtteid ja arvamusi nii digitaalse meedia, sealhulgas e-raamatute, kui ka üldse lastele suunatud kirjanduse suunitluse kohta. Tasub kindlasti lugeda.
Lisaks oli juttu Siugja Sulepea kirjandusauhinnast, mille pälvis sel aastal Kallaste Helen. Mulle täiesti tundmatu nimi - aga nojah, kuivõrd auhind olevatki "aasta jooksul kahe uusimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata," nagu selgitas üks žürii liige, siis on see vist ka loomulik. Seda vahvam on, et on olemas niisugune auhind, mis ongi mõeldud "teise riiuli" kirjandusele - "teise riiuli" siis mitte kvaliteedi, vaid rohkem reklaami mõttes.
Kareva Doris oli kirjutanud pikalt PEN-klubi aastakonverentsist, iseendastki mõista, nagu sellele klubile peagu loomulik, küllaltki murelikes nootides: on ju see organisatsioon omamoodi üleilmne kirjanike ametiühing ja kirjanikud, paraku, kipuvad nii mõnigi kord olema vaenatud või muud moodi tõrjutud. Millest suurem osa lugu kõneleski. Muidu heas, omajagu emotsionaalses ja kohati vägagi põhjalikus ülevaates olid siiski vaid paari sõnaga ära mainitud PENi keelealased otsused, millest üks, mis puudutas portugali keelt, äratas mu tähelepanu ja pisut imestustki. Nimelt hakkas portugali keeles pikkade vaidluste järel mõne aja eest kehtima juba 1990. aastal kokku lepitud otsus standardida keel, peamiselt sihiks ühtlustada üksteisemõistmist maailma laiali pillatud portugalikeelsete riikide ja kogukondade vahel. Aga paistab, et need vaidlused pole kaugeltki lõppenud - isegi kui reform puudutab väidetavalt vähem kui 2 protsenti Euroopa portugali ja umbes 0,5 protsenti Brasiilia portugali keele sõnu .- ning Portugali PEN ning nende järel nüüd ka nende kaaslased mujal maailmas on end positsioneerinud reformivastaste sekka. Ma ei oska muidugi päris hästi siin seisukohta võtta, aga kangesti tundub, nagu oleks see vaid teatava osa vaimueliidi jonniajamine. Umbes midagi samasugust on käinud ka saksa keeles, kus samamoodi ortograafiareformil (õigemini isegi reformidel, sest ega see viimane ju esimene polnud) on olnud häälekaid vastaseid, kes ei ole jätnud kasutamata võimalust enda arvamust ka rahvusvahelisel areenil teatavaks teha. Või noh, ka eesti keele kohta käivad otsused, mida üldjuhul langetab Emakeele Selts, leiavad ju ikka ja jälle vastuseisu, olgu siit pervelt või sealt ja olgu nad siis kitsendavad ja konkretiseerivad või hoopis laiendavad ja lubavad ... Aga võib muidugi ka olla, et ma olen valesti aru saanud ja portugali keele standardimine ongi nii halb, nagu võib lugeda näituseks siis PENi selleaastasest otsusest.
Kuigi Kangro Maarja muljetis ühel Hiina luulefestivalil käimisest oli juba varem ilmunud Varraku raamatublogis, juures ka hulk pilte (ja märkus, et Sirp polevat tahtnud seda avaldada), oli kena lugeda selle tublisti lühendatud varianti ka Sirbist. Ta kohe oskab hästi kirjutada, segada "erialase" jutu sekka nii elavat uudishimu kui ka vajadusel sarkasmi.
Aga lõpetuseks ka pisut nukramal noodil. Ma tavaliselt loen ikka meediakommentaari, kirjutagu seda kes tahes, sest enamasti on see vähemalt vaimukas. Eriti siis, kui sule on antud nädalal enda kätte haaranud Märka Veiko. Vaimukusest ei jäänud puudu seegi kord, sest poliitika on juba peagu loomu poolest valdkond, mille üle saab küll ja rohkemgi irvitada. Ent nukruse põhjuseks on seekord asjaolu, et üks kandvaid mõtteid selles loos on lihtsalt vale ja näitab vaid seda, et kirjutajaga on juhtunud nagu mitmele Eesti kohale omistatavas vanasõnas: "enne ütles ja pärast ka ei mõelnud". Mu tähelepanu köitis sõnake "anarhia", mis esines järgmises lõigus:
Mida edukamad on meil lokaalsed valimisliidud, seda mõttetum on riigikogu oma üle-eestiliste erakondadega, mille kohapealsed osakonnad sel juhul ju üha nõrgenevad. Aga kui riigi ja omavalitsuste tasandil on võimul täiesti erinevad jõud ja seda mitte poliitilistelt vaadetelt, vaid olemuslikult, siis on sellel olukorral ainult üks nimi: anarhia. Eeskujuks võib tuua kõige efektiivsemad ja auväärsemad demokraatiamaad Inglismaa ja USA, kus kohalikel valimistel saadakse suurepäraselt läbi ilma sadade valimisliitudeta.Nojah, esiteks muidugi seda, et anarhia on see ainult ülekantud tähenduses, mitte poliitilises mõttes. Aga see selleks, palju tähtsam on see, et viimane väide, nagu Inglismaa ja USA saaksid läbi ilma "sadade valimisliitudeta" ja vaid kahe parteiga (nagu kohe seejärel väidetakse), on puhtalt ja läbinisti vale. Esiteks ja seda võiks teada ka täpsema uurimiseta, on nii USAs kui ka Suurbritannias lisaks vastavalt kahele või kolmele parteile, mida riigi kui terviku seisukohalt võib pidada valitsevaks selles mõttes, et nad jagavad omavahel kohad parlamendis ja on jõuliselt esindatud ka kohalikes omavalitsustes, veel kümneid ja kümneid parteisid ning veel rohkem poliitikas osalevaid kodanikuühendusi, meie mõistes siis valimisliite (kuigi meie valimisliidud annavad endast teada valdavalt vaid valimiskampaania ajal, USAs ja Suurbritannias tegutsevad nad sageli ka valimistevahelisel ajal mujalgi kui ainult volikogudes). Süsteemid on küll neil maadel pisut erinevad, nagu ma olen aru saanud. USAs on kohalike omavalitsuste valimistel ligikaudu kolmveerandil juhul otsustatud üldse, et valimissedelitel on ainult isikute nimi, aga mitte nende erakondlik kuuluvus (millisel seisukohal on tuliseid poolehoidjaid ja sama tuliseid vastuseisjaid). Statistilised andmed, mida ma olen näinud, erinevad mõnevõrra, aga üldjoontes võib öelda, et USA kohalikes volikogudes on ligikaudu kolmandik kohtadest demokraatide, kolmandik vabariiklaste ja ülejäänud kolmandik nõndanimetatud sõltumatute käes, kes võivad, aga ei pruugi olla mõne partei või poliitilise ühenduse liikmed. Suurbritannias mu teada on valimissedelitel erakond märgitud, aga pilt on ikka sama: kohalikes volikogudes on rohkelt "valimisliitude" ja mitmesuguste parteide esindajaid, keda üleriigilisel tasandil, see tähendab parlamendis ei kohta (vt nt Wikipedia vastavat artiklit arvandmetega). Aga nojah, ilma selle (väär)väiteta kukuks paraku peagu kogu "meediakommentaar" kokku ...
Loetud: Sirp, 04.10.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)
No comments:
Post a Comment