Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi arvamusküljed olid mingil põhjusel - mis võib, aga ei pruugi olla seotud äsjaste valimistega - kuidagi eriliselt "võitlevad". Peatoimetaja naiivrahvuslikust veerust alates ning Maiste Valle-Steni iseenesest õigele mure-, valu- ja häbikohale tähelepanu juhtiva, aga äärmiselt imelikult, võiks lausa öelda, et võikalt vormistatud sõnavõtu (milline vormistus minu meelest muutis käsitletava olulise teema pigem vähetähtsaks, vaat et naeruväärseks) ja Tedre Tarmo ägeda filmiotsistajatele korruptsioonikurikaga pasunasse andmiseni välja. Nojah, küllap on sügis siis võitluse aeg.

Märksa põnevamad olid - mõistagi mulle kui ajaloolaseks õppinule -, kuidas öelda, antropoloogialeheküljed oma pikkade intervjuudega. Näiteks Fowleri Chrisiga, kes uurib arheoloogina ilmingut, mida rahvusvahelises teaduskeeles nimetatakse personhood'iks ja mille eestikeelse vaste leidmisega intervjueerijad jännis olid (mul turgatas pähe vana hea "isiksus", mis nagu tunduks seda hästi katvat, aga eks asjatundjad teavad paremini, kui otsustasid üldse vältida igasuguse vaste pakkumistki). Tal oli ja on muidugi vaieldamatult õigus, et seniajani leidub küllaga ajalugu käsitlevaid tekste (ajalugu siinkohal laias tähenduses, hõlmates ka arheoloogiat ja muid minevikuga tegelevaid distsipliine), kus lähtutakse vaikimisi eeldusest, et mineviku inimesed käitusid põhimõtteliselt samamoodi, nagu käitume meie või nagu käituksime meie nende olukorras olles. Aga mu meelest on arusaam, et see ei ole õige ja et minevikku tuleb mõista nii palju kui vähegi võimalik just mineviku- ehk uuritava aja keskselt, juba päris vana. Mis siiski ei tähenda, nagu ei võimaldaks isiksusekesksete uuringute metoodika sissetoomine anda ka arheoloogiale vajalikku interdistsiplinaarsust mineviku paremaks mõistmiseks (hea näide on samuses intervjuus mainitud Fowleri tegevus Mani saare matuste uurimisel).

Vähemalt sama huvitav või isegi veel huvitavam oli intervjuu Youngi Katherine'iga, kes uurib kehapärimus (bodylore). See oli mulle eriti põnev selle poolest, et Young paistab olevat teiselt poolt jõudnud sama asjani, mida minagi olen mõelnud: nimelt sellele, et keha elik mateeria ja vaim elik teadvus pole lahutatavad ja niivõrd kuivõrd neid üldse lahutada saab, on nad nad vaid ühe ja sama asja kaks palet. Ta küll arvab risti vastupidi, et "minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud", samal ajal kui mu arvamuse kohaselt on keha vaimu "kest", materiaalne väljund, aga põhimõtteliselt teeb see mu silmis sama välja, ignoreerides, nagu Young ütleb, "kartesiaanlikku dualismi", mis, ma olen täiesti nõus, oli üks kahetsusväärselt palju tähelepanu saanud eksitee inimmõtte ajaloos.

Päris huvitav oli lugeda ka Kaaristo Maarja pooleldi samasse teemasse, pooleldi raamatuarvustuse-tutvustuse rubriiki kuuluvat kirjutist ühest Eesti esimesest rahvateadlasest Reimani-Neggo Helmist. Tal on kahtlemata õigus, et see nimi on vähetuntud, ehkki vääriks rohkem tuntust - mida loodetavasti tema mälestuskogumik vähemalt natukenegi annab -, aga lugu ise oli võib-olla siiski veidi liiga ülistav: lõppeks suri Reiman-Neggo väga noorelt, kõigest 28-aastasena, sealjuures jäid tema viimaste eluaastate sisse sõja-aastad, mis sugugi mitte teadustööle kaasa aidanud. Küll tasub tähele panna ja ära märkida samasse artiklisse mahutatud, isegi mitte kuigi varjatud sarkasmi seni tugevasti meestekeskse maailma pihta, olgu objektiks siis samuse "Eesti mõtteloo" sarja vähene "naissisaldus" või humanitaaralade nõndanimetatud käärimudel: kui madalamal tasemel on naisi vaat et ülekaalus, siis mida kõrgemale, seda napimaks neid jääb. Eks sel ole palju põhjusi, nagu ju ka mõned uuringud välja on toonud, aga nii ta on, paraku.

Numbri suurim üllatus ja arvatavasti üldse parim kirjutis oli aga tõlge, täpsemalt väga nimeka vene filmilavastaja Kontšalovski Andrei lugu "Millisesse jumalasse usub vene inimene?" (ajalehes oli see pisut lühendatult, veebis nõnda-ütelda täisversioonis). Iseenesest polnud loos muidugi palju uut, vähemalt neile, kes on vähegi tuttavad "vene hinge" aruteludega varasemal ajal ja praegugi, kuigi ka sellest aspektist oli seda hea ja mõnus lugeda. Küll aga väärib esiletõstmist tõlge kui selline - kas või juba sellepärast tasus seda lugeda, et jõuda lauseni "Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda". Nojah, mõned apsakad muidugi olid ka seal, näituseks "Kristuse Päästja katedraal" tavapärasema ja ilmsesti õigema "Lunastaja Kristuse katedraali" asemel või "Kirill ja Mefodi" "Kyrillose ja Methodiose" asemel või ka kohati liiga truuisti (ah, ei saa jätta kasutamata meelde tuletatud head sõna :-) ) kinniolemine venepärases lausejärjes, aga need olid nipe-näpe. Ja otse loomulikult - ma ju ütlesin seda juba, eks? - vääris artikkel ka ise tähelepanu oma sisu poolest: isegi kui seal pole midagi otseselt uut ei faktiliselt ega argumendiliselt, on see ometi kenasti kokku pandud ja eriti Eestis, kus teadmised Venemaast ning sealsetest tõuke- ja mõjuteguritest ning eriti kõigi nende taustast on hirmkähku kahanema kippunud (mitte et neid tingimata ka varem just palju oleks olnud, isegi "vennalikus liidus" elamise aegu), väga tänuväärsed teada.

Samuti huvitavate, aga sootuks muude asjade poolest, rubriiki kuulub kirjanduskülgede avalugu, Kangro Maarja kirjutatud mure- ja emotsioonitihke lugu Balti Assamblee auhindadest. Ma varem väga palju sellest auhinnast ei teadnud (nime olin muidugi kuulnud ja isegi mõned, aga siiski ainult mõned laureaatide nimed kõrvu jõudnud - nojah, pididki olema, kui ma ühe laureaadi, Kasekambi Andrese, teose ise tõlkinud olen :-) ), aga kui tõesti on nii, et žürii peab seni hääletama, kuni igal aastal on kõik riigid auhinna saanud, mitte oma parima äratundmise ja südametunnistuse järgi, siis on midagi selle asja juures mäda - päris niimoodi nagu ei tohiks egalitaaarsuse printsiipi ka rakendada. Igatahes mõtlemapanev lugu tollest kuulsast või lausa kurikuulsast Balti ühtsusest, mille kohta ei tahaks kuidagi pahasti öelda, aga midagi head ka nagu ei oska hästi tingimustes, kus sellest ainult räägitakse, aga teadmised naabermaadest on igal maal neist kolmest nii äärmiselt piiratud, nii äärmiselt kesised ...

Kirjanduskülgedele oli ära mahtunud ka luulekülg ja kuigi ilmselt kõik, kes mind teavad või on pikemalt siinset ajaveebi lugenud, teavad mu vastumeelsust luule suhtes, leidusid seal ometi read, mida tahaks ka siin osundada (pärit Kanguri Mardi sulest), sest kõlavad need otsekui eesti keele manifest (mitte see Kangro Maarja oma, kuigi ka too on igati väärt vähemalt uuesti viitamist (visuaalse ja oraalse kunsti armastajatele looja enda ettekandes)):

eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule

Liivaku Lembitut on sageli mõnus lugeda just sellepärast, et tal on kombeks puistata küll vormiliselt ühele raamatule või teemale keskendudes terve hulk külgnevaid ja kaasnevaid teadmiskilde. Nagu ka tänases loos, mis ametlikult pidanuks olema lugu Barnensi Juliani vastsest eestindusest "Kui on lõpp". Seda raamatut, paistab, Liivak väga kõrgelt ei hinda, mistõttu artikli lõpp, kus ta selleni jõuab, läheb kuidagi kiirustades ja lõpeb kuidagi nagu äralõigatult ( ei saa muidugi ka välistada, et üle on käinud kärpija käsi, kes lugu ajaleheformaadi Prokrustese sängi käänutada on soovinud). Seevastu artikli esimene pool, mis kõneleb ajast ja ajaloost ja muust sellisest üldisemalt ja laiemalt,.oli samavõrra köitvam, isegi kui autor jätab (targu, ma usun) välja ütlemata, milline tema enda arvamus ajast, "ajavoolust" ja muust sellisest on. Jätan midagi, soovitusega siiski lugu lugeda :-)

Teadusküljed olid tänases numbris, ma julgeks öelda, kesiselt esindatud. Kändleri Tiidule oli küll antud tervelt kaks lehekülge kirjutamaks juubelipuhuselt Öpiku Ernstist, aga kuigi selles oli palju teadmisväärilist, ei saa öelda, et Kändleri sulg oleks seekord tavapärase säraga jooksnud, tulemuseks oli lihtsalt hästi kirjutatud juubelilugu, ei midagi enamat. Ka teine teaduslugu, iseenesest intrigeeriva pealkirjaga "Kui programmeeritud on inimene?", osutus rohkem, kuidas öelda, teatavate rakendusteadlaste reklaamtekstiks.


Loetud: Sirp, 25.10.2013
Vaadatud: Tuulteoru Nausikaa (Silver Baltic), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)