Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas pisukeseks ajaks ühe tõlke tegemine Postimehele.

Samuses Postimehes oli huvitav uudisnupuke Saksamaa kantsleri nõuniku kohta, kelle arvates oleks üks võimalus Venemaa ja Baltimaade suhete parandamiseks ühise ajalooõpiku koostamine. Õieti oli tegemist ühe mõttega laiemast arutelust, mille teemaks olid Venemaa ja Euroopa suhted ja mida tasub samuti lugeda. Ideena on ühine ajalooõpik muidugi väga hea ja vaevalt saaks kellelgi selle vastu midagi olla. On ju ka üksikuid näiteid maailmast selliste õpikute kohta olemas, kuigi just mitte väga palju ja enamasti on nad jäänud üpris kuhtunud projektideks. Tahame või ei taha, aga inimeste mälu kipub olema havi omast natuke pikem ja mäletama muudki kui seda, kust saadi viimane ninaesine. Perspektiivikamad on olnud ajaloolaste ühiskomisjonid, mis on koondanud tähelepanu konkreetsematele vastuolulistele sündmustele või ajalõikudele. Neist on edukamaid näiteid mõnevõrra rohkem tuua ja nende baasil võib ka kunagi sündida ajalooõpikuid, olgu siis sünteesina (mis lähemas perspektiivis on vähem usutavam) või alternatiivsete seisukohtade esitajatena. Paraku Venemaa ja Baltimaade vahel vähemalt mu teada praegu mingit sisulist koostööd ajaloolaste tasandil ei ole: on küll üksikuid ja väga tervitatavaid kontakte konkreetsete ajaloolaste või isegi teataval määral institutsioonide vahel, aga mitte ühistöögruppe (igal juhul ei suuda ma meenutada, et ma oleks mõnest kuulnud). Kantsleri nõunik ütleb täiesti õigesti, et kui selline ajalooõpik ilmuks, siis oleks eesmärk täidetud. Kuid karta on, et kõigepealt peaks alustama ikka mingilgi moel institutsionaliseeritud koostööst, kas või ühistöögruppidest selliste ajalõikude kohta, mis ei tekita väga suuri erimeelsusi - laias laastus tähendaks see minimaalselt viimase saja aasta piiri taha jäävat aega (kuigi ka vanemas ajaloos on küllaga eri seisukohti, aga need on siiski veidi pisema emotsionaalse laenguga kui see ajalugu, mida veel elavalt mäletatakse).

Üks veidi teisest vallast, aga samamoodi ajalootõlgenduste virvarri sobituv uudis, mis täna silma jäi, puudutas Venemaa rüpes elavaid tatarlasi, kellest osa soovib täiendada oma vabariigi nime sõnaga Булгария. Tatarlastel teadagi on venekeelses ajalookirjutuses (mis Venemaal teatavasti on ju põhimõtteliselt ainuvaldav - unifitseeritud haridussüsteem tähendab ka seda, et õpikudki on ametlikus riigikeeles ja emakeelsed õpikud, nii palju kui neid üldse on, rohkem fakultatiivsed...) äärmiselt negatiivne. lausa demoniseeritud maine, mistõttu selline soov on täiesti mõistetav. Hoopis iseasi on põhjendus, nagu oleks volgatatarlased kunagi sealkandis elanud bulgaaride järglased. Mitte et see täiesti vale oleks, kindlasti on neis bulgaaride verd tänagi tugevalt veel sees, aga Kuldhordi aeg ja sellega kaasnenud üpris suur rahvaste liikumine on neile ikka tugeva jälje jätnud ja vähemalt neis materjalides, mida ma olen lugenud, räägitakse volgatatarlaste puhul ka märkimisväärsest kõptšaki (või polovetsi) komponendi mõjust. Kuigi, nojah, ilmselt on see vaidlus etnose komponentide üle sisuldasa sama tulutu, nagu meilgi aeg-ajalt puhkevad debatid, kui palju on meis protoeurooplast, kui palju soomeugrilast ja kui palju veel keda iganes...


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)