Väljaskäigu esimene ots viis mind hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatuklubi pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:
- A. Applebaum. Raudne eesriie 1945/1956
- N. Davies. Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu
- K. Vilbaste. Eesti allikad
- J. Clements. Mannerheim. President, sõdur, spioon
Lisaks sooritasin samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses veel ühe ostu. Ma olen vist juba mitu korda maininud, et mu senine mobiiltelefon (Sony Ericsson W850i) väetiks jäänud, aku sisuliselt üles ütelnud ja ega ta isegi pole enam väga "kaasaegne". Nii on juba pikemat aega mõte jooksnud uue soetamise suunas, aga senised proovimised näitasid ikka ja jälle, et ükski ei taha olla selline, mis mulle kenasti ka kätte sobiks, ja noh, oleks muidugi ka ikka mõistuse piires moodsate omadustega ja puha. Ülesande muutis veel raskemaks see, et ma ei tahtnud hakata SIM-kaarti, mis ju ka mobiil-ID jaoks hea, välja vahetama uue ja pisema vastu, vähemalt mitte praegu (omad põhjused, millest ma siin pikemalt ei kõnele). Samal ajal peaaegu kõik uuemad telefonid on just tolle mikro-SIMiga. Aga lõpuks ma siis ikka leidsin endale sellise aparaadi, mille omadused rahuldasid ja mis oli isegi käes päris talutav: nojah, ehk mitte parim, aga siiski igati talutav. Ja nüüd ongi mul siis vastselt Sony Xperia L olemas ja järelegi proovitud. Eks sellega tuleb veel tutvuda ja puha, aga esimesed muljed on igatahes head: helistada saab, pildistada saab, pilte kuhugi mujale liigutada ka saab (mis mul vana telefoniga kuidagi ei õnnestunud, kas või nui neljaks, aga no ei läinud aparaadist välja), igasugu veebi kasutamine on loomulikult palju mugavam juba ekraani suurusegi tõttu, loomulikult on kõikvõimalikke rakendusi võimalik paigaldada ja nii edasi. Ja noh, kuigi nädalasse ulatuvat seismisaega ei tasu sellelt nähtavasti oodata (kuigi õige mitu päeva pole nähtavasti välistatud, sest esimese asjana kontrollisin ma hoolega järele, et miskisugust isetegevust peale seesolemise ja kõnede vastuvõtmiseks valmisoleku seal ilma minu konkreetse soovita ei oleks ega tuleks), siis eks ma olen nüüd viimaste kuude jooksul juba harjunud lausa sellega, et telefon on kogu aeg juhtme otsas, nii et iga päeva-paari-kolme tagant laadimine pole nüüd ka midagi eriti rasket. Loodame siis, et ees ootab jälle õige mitu aastakest töökindla kaaslase saatel.
Seejärel viis teekond mind ema juurde. Et ma kunagi elasin just otse sellesamuse superhüpermegagigakaubanduskeskuse kõrval ja mu ema elab samas kohas, kus tollalgi, aga mina olen otsekui ragulkast heidetuna maandunud nüüdseks temast enam-vähem sama kaugele, aga täpselt teises suunas, siis otsustasin nostalgialainel püsides ette võtta jalgsiteekonna. Mooni tänav oli ikka endine, aga sealgi käis usinalt teetöid. Ühtekokku jäi mulle ema juurde ja siis sealt koju jalutades ette lausa neli teetöökohta, nii et lausa meenus varase lapsepõlve ehk 1970. aastate suurte punaste (või oli siniste?) tähtedega loosung "Tallinn ehitab". Vahepealsetel aastatel võu lausa aastakümnetel paistis, nagu käiks ehitamine ainult kesklinnas ja mujal käib kõik aina alla, siis nüüd on tõepoolest ikka peagu kõikjal näha mingit sebimist. Äkki saab Tallinn sellise tempoga suisa varsti valmis? Huvitav, kas siis ärkab Ülemiste vanake oma igiunest? Ja mis ta siis küll ette võib võtta? ... :-)
Veidi erakordne päev ema külastamiseks langes tänasele seepärast, et Saaremaalt tulles põrutas ta kohe mitmeks päevaks Kunglasse, ikka "kündma ja külvama", nagu mul kombeks tema sealse tegevuse kohta öelda. Ja äsja tagasi jõudnuna ta ikka kohe säras ja õilmitses suurest aias müttamise rõõmust ja vaevast. Loomulikult ei puudunud täna söögilaualt tavapärase kartuli ja liha kõrval ka koduaia parimad saadused: kreegid, õunad, põldmarjad ja mis head ja paremat veel, nii et suu aina jooksis vett ja pea ei suutnud otsustada, kuhu suunas anda käele käsk järgmisena liikuda. Lisaks toekale kõhutäiele tähendas külaskäik mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul: kui vahepeal paistis nendega olevat ikaldus, siis nüüd oli neid kohe hulgi, millest mulle langes osaks Meistriristik, millest mõistagi jagus pikemakski kui ema juures viibimiseks.
Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment