Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Peaaegu oleks võinud ülejäänu kohta kirja panna tavapärase kirjelduse rien, aga õhtupoolikul, kui akna taga kõlas mõnus vihmasabin, mida ajati summutasid armsad piksekärgatused, õrritas ja ärritas üks Facebooki ja muidu tuttav mu vaimustuse peale vastumärgiliselt elavnedes mind seni, kuni otsustasingi võtta ette väikese jalutuskäigu ja nautida eelkirjeldatud ilma. Nojah, selleks tuli küll rõivad selga ajada, sest mingil põhjusel ei peeta sündsaks isegi mitte vihma ajal porgandpaljalt ringi käia, ja mõistagi said nii särk kui ka püksid läbinisti märjaks, aga küllap oli neilegi sellisest naturaalpesust kasu - nagu oli kahtlemata samamoodi märgunud ja joovastusest ülendatud ihule ja hingele. Tõsi, väljas oli endiselt üsna lämbe, aga erinevalt toast võib vihma käes kannatada ka praegusi temperatuure. Pärast seda vaimustavat väljaskäiku lippas ka taas end meelde tuletanud töö kergejalgselt ...

Sattusin täna Varraku raamatublogi viite peale vaatama üht Youtube'i videot, mis esmapilgul tundus esitlevat nutikat (äri)ideed, mis ent järele mõeldes osutus päris õõvastavaks leiutiseks. Tegu on siis raamatuga, "mis ei oota" ehk teisisõnu selliselt trükitud raamatuga, et selle kaane avades, niisiis valgust saades, kustub tekst iseenesest näiteks kahe kuu pärast. See on muidugi õige, et sel moel on lugeja lausa sunnitud raamatu läbi lugema, enne kui see lõplikult kaob. Ent mulle kui raamatuhullule tundus see mõte siiski lõpuks päris kohutav. jah, kindlasti võimaldaks see koduse raamatukogu ühikute arvu piirata, sest puhaste lehtedega raamatuga pole ju õieti midagi muud teha kui makulatuuri viia. Ja kahtlemata suurendab see ka autori sissetulekuid, sest kui tahta seda raamatut poole või ka viie aasta pärast veel teistki korda lugeda, tuleb see ju uuesti osta. Aga teiselt poolt on mul ikkagi nii tugev omandiinstinkt, et selline idee tundub pelgalt röövimisena - kui mitte enam, siis sunnib see niisugust raamatut võimalikult kiiresti tavalisele paberile ja tavalise, mittekustuva meetodiga ümber kandma ehk teisisõnu lisakulu kandma.

Ma kahtleksin samuti mõnevõrra videos kõlanud väites, et see kiirendab raamaturinglust, ja eriti sellele lisandunud väites, et sel moel on autoritel parem ja kindlam tunne järgmist raamatut kirjutada. Kõigepealt, võib ju olla selliseid autoreid, kes kirjutavad uue raamatu alles siis, kui eelmist on saatnud müügiedu ja kui seda ei juhtu, siis on nii masendunud, et ei suuda enam ridagi paberile panna. Aga ma siiski tugevalt kahtleksin, et autor, kes tõesti tahab midagi öelda, laseks ennast kuigi palju segada sellest, kas tema eelmine teos oli menuk või mitte. Parimal juhul arvestab ta edu või ebaedu puhul mõnevõrra kriitikute arvamusega, kes osutavad teose tugevatele või nõrkadele kohtadele. Ja mis puutub raamatu läbimüüki, siis see sõltub paratamatult ikka eelkõige teose kvaliteedist, sellest, kas ta lugejaid kõnetab või mitte. Kui jah, siis müübib raamat sellest hoolimata, kas ta on pakendi- või klantspaberil, kustuva või kustumatu tindiga. Kui ei, siis ei aita ükski nipp ega trikk märkimisväärset edu saavutada - isegi kui uudse nõksuga suudetakse müüa veidi rohkem, jõuab potentsiaalsele lugejale ikkagi peagi kohale, et tegu on kõntsaga ja nii ta seisma jääbki.

Nojah, tegelikult mingi kasutusvaldkond sellisel leiutisel siiski võiks olla - eelkõige trükised, mis ongi mõeldud aeguma. Kalendrid tulevad näiteks pähe või ka mingid seadused-määrused, samuti konkreetsete üritustega seotud (väike)trükised. Kuigi mõistagi, nendegi puhul on olemas kollektsionäärid, kes kindlasti ei oleks rahul, et peavad hankima minimaalselt kaks eksemplari: ühe, mille saab lahti teha, et vaadata, mida see üldse sisaldab, ja teise, mida siis säilitada ...


Loetud: Tuna 2/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: võitjad (Postimees, 07.07.2012)