Tavaline tööpäev.
Tänase Sirbi lisa
Keele Infoleht oli tervikuna väga põnev ja südamelähedane, sest teemadeks olid tõlkimine ja toimetamine elik asjad, millega ma igapäevaselt igas mõttes kokku puutun (toimetamisega vahest vähem, aga ega siis tõlkija, kui ta tahab vähegi korralik tõlkija olla, pääse ju vähemalt enesetoimetamisest). Et kõik vahelehe neli lehekülge sisaldasid huvipakkuvaid lugusid, ei hakka siin pikemalt eraldi artiklitel peatuma, küll aga tekitasid mõned asjad mõtteid, mida ma alljärgnevalt kirja panen - täpsemate viideteta, sest nagu öeldud, on vaheleht piisavalt huvitav, et see tervikuna läbi lugeda, seda isegi siis, kui tõlkimine-toimetamine spetsiifiliselt nii palju huvi ei paku, küll aga üldse keeleküsimused.
Esimese asjana jäi veidi kripeldama tuntud toimetaja Otsa Heido muidu asjalikus, ehkki vahest veidi epateerivas artiklis kõlanud mõte "Ajalehtedes -ajakirjades on enamasti ainuke kirjutatule teine pilgu heitja see, keda nimetatakse keeletoimetajaks". See ei ole kahtlemata otseselt vale ja ma ei taha kohe sugugi mitte ajalehtede-ajakirjade keeletoimetajate kui muu hulgas ka faktikontrollijate ja sisutoimetajate rolli kahandada, aga "enamasti" on vahest veidi liialdatud. Üldiselt on vähemalt suuremates ajalehtedes ja osades ajakirjadeski siiski olemas teatav ajakirjanike gradatsioon, üldjuhul meie suhteliselt väikese suurusega toimetustes reporteri-toimetaja tasandite kujul. On loomulikult kõikvõimalikke erandeid, näiteks mõningaid avalikke või ka ainult toimetajatele teada staarreportereid, kelle tekstid võivad tõesti jõuda otse keeletoimetaja ette, samuti ehk otsereportaažid (mida paraku on Eesti ajakirjanduses häbematult vähe, ehkki võib tõdeda, et see žanr on eriti trükiajakirjanduses ka mujal vähenenud, nähtavasti suurel määral märksa operatiivsema televisiooni ja viimasel ajal ka ühtaegu operatiivse ja mahuprobleemidest peaaegu vaba interneti arvel - hmm, enne avaldamisnupule vajutamist üle lugedes pidin nentima, et nii pikka teksti naljalt trükiajakirjanduses ei avaldataks (rääkimata sellest, et tegemist on ikkagi puhtalt enesekohaste ja sestap suhteliselt kaootiliste mõtetega, mida ilmselt ei pakukski kuhugi mujale kui ainult siia, oma veebipäevikusse :-) ), ent siin Blogspotis ei tekita see vähimaidki probleeme...), aga vähemalt teoorias peaksid reporterite tekstid käima läbi toimetajate käest, enne kui nad ahelas edasi liiguvad - ja ilmselt nii on see suuresti ka praktikas. Samuti läbivad ju toimetajate pilgu paratamatult toimetuseväliste autorite kaastööd. Nii et see mõte kehtib eelkõige toimetajate enda kirjatöö kohta, mis sõltuvalt päevast, osakonnast ja muudest asjaoludest ei pruugigi väga suur olla. Isegi toimetajad ei pääse alati teisest pilgust enne keeletoimetajat - see kehtib eriti olulisemate, nn esiküljeteemade puhul, mis isegi siis, kui seal seisab ametlikult üks või kaks nime, on tihtipeale läbinud õige mitu lugemisringi. Nii et ehkki Otsa Heido mõte ei ole sugugi vale ja võimalik, et isegi mõnelgi korral õige, on see siiski vahest veidi liiga palju üldistatud.
Teine toimetajaid puudutav ja kurvapoolne mõte kõlas Tergemi Kerti artiklis: "Mõistetamatuks jääb, miks kolm korda suuremat tööd tasustatakse kolm korda madalamalt." See käis küll konkreetselt kehva tõlke kohta, aga ega toimetaja töö ka heade tõlgete või originaalide puhul vähem vaevalisem pole: nii või teisiti peab ta korraga lausa kahe näpuga järge ajama, kui tegemist on tõlkega, ning autori/tõlkija mõttest arusaamise ja selle korrektsesse keelde ja mõttesse valamisest ei pääse ta samuti. See tasustamise küsimus (kas vahe on just kolm korda, seda ei oska ma kogemuste puududes öelda, aga sinnapoole väiteid olen ma kuulnud küll) on levinud arvamuse kohaselt ka üks peamisi põhjusi, miks häid toimetajaid nii paganama vähe saada on (kui nagunii peab sageli kehvi tõlkeid sisuliselt üle tõlkima, siis miks mitte juba tõlkijana märksa rohkem raha saada?), nii et neid tikutulega taga ajama peab, ja miks nendegi töö ei pruugi alati kvaliteetne olla (sest kui raha palju ei saa, peab tööd palju tegema... aga ülepeapalju tööd tähendab reeglina paraku kvaliteedilangust). Minu meelest võiks küll toimetajate töötasu olla märksa kõrgem: mul on ilmselt vedanud, sest enamiku raamatute puhul on tegemist olnud heade või väga heade toimetajatega, kelle märkustest on palju abi olnud tõlke paremaks muutmisel, ning asjaolu, et nad saavad selle eest märksa vähem raha kui mina tõlkijana, ei tundu just päris õiglasena. (Vahest võiks see nii olla näiteks korrektori puhul, kelle ülesandeks on ju tõesti vaid otseste kirjavigade kõrvaldamine, aga praktikas on enamasti ka see ülesanne ikka sellesamuse toimetaja õlul, vähemalt minu teada.)
Kurvemapoolne oli ka Läänesaare Maarja artikkel, mis juhtis tähelepanu sellele, et tänapäeval on tõlkekriitika peaaegu üldse kadunud nähtus. Tegelikult pole see, vähemalt nii palju kui ma oma neljakümnest eluaastast mäletan, kunagi just väga suuremahuline ja rohke olnud, ehkki tõlkekirjanduse osakaal on ju Eestis alati olnud päris suur. Aga see on küll õige, et taasiseseisvunud Eestis on seda kohe väga vähe: ehkki tõlkeraamatuid arvustatakse, siis enamasti heietatakse mõtteid teose enda või autori ümber, aga sellest, milline on tõlge, räägitakse kas väga napisõnaliselt või üldse mitte - ja kui üldse pikemalt, siis ikka negatiivses toonis, silmatorganud vigadest. Hea näide on otse samas
Sirbis, kus lisatud pildi järgi peaks ju juttu olema Unamuno Migueli teosest "Kristluse agoonia", aga tõlke ja tõlkimise kohta pole seal sõnagi ja õieti on vähe isegi raamatust endast kõneldud, rohkem on tegemist mõtiskeluga, mis tõukub teosest kui sellisest. Ja see käib vaid trükisõna kohta - ma ei suuda isegi meelde tuletada, millal ma viimati lugesin mõnda vähegi tõsisemalt võetavat tõlkekriitilist artiklit mõne filmi või lavateose kohta... (kui jätta välja pidev nurisemine televisiooni subtiitrites või pealelugemises esinevate vigade kohta, mis on aga pea eranditult üksikute eksimuste loetelud, mitte süstemaatilisem käsitlus)
Ilmselt on üks põhjus, miks ka tõlkeraamatute puhul kulub nii palju auru teoste sisu või autori või mille iganes kajastamisele, aga mitte tõlkekriitikale, tõlkekirjanduse üldise mahu kasvamise kõrval tõsiasi, et üpris väheesinevaks on muutunud varasemas eesti tõlkekirjanduses küllaltki rohkelt eksisteerinud žanr, nimelt raamatute pikemad ja põhjalikumad ees- või järelsõnad (väikest mõtiskelu Tamme Mareki sulest ees- ja järelsõnade teemal koos järgnevate, samuti mõtterohkete kommentaaridega võib lugeda nii poole aasta tagusest
Varraku raamatublogist). Ees- või järelsõna olemasolu raamatus muidugi ei takista sugugi ka tõlkekriitikavälist mõtiskelu või tutvustust ajakirjanduses, aga selle puudumine võib küll ajendada keskenduma just teose enda mõttestiku või siis autori tutvustamisele, mitte aga konkreetsele teosele kui tõlkele.
Ja lõpetuseks: seda ma juba teadsin, et tõlkijaid koolitatakse, küll aga oli tegelikult mulle päris uudiseks ja üllatuseks, et koolitatakse ka toimetajaid (referent-toimetaja on siis ametlik nimetus) - ja mitte ainult
magistriõppes nagu tõlkijaid, vaid ka lausa
bakalaureuseõppes.
Loetud: Sirp 19.03.2010
Vaadatud: Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
