Suuresti töövaba päev, mille põhjuseks oli vaimne purse ja plahvatus ristsõnade lahendamise Eesti meistrivõistluste kujul. Õieti kestis too vaimne ejakulatsioon vaid veidi üle poole tunni, millele järgnes paar tundi tulemuste ootamist, aga ometi sai selle käigus nii palju vaimu kuue ristsõna peale ära valatud, et pärast oli ikka pikalt täieliku vaimutühjuse tunne... Ristsõnad ise sel aastal mu meelest eriti rasked ei olnud (kuigi, muidugi, meistrivõistluste ristsõnad on ikka meistrivõistluste ristsõnad): kuuest neli sai pea täielikult ära tehtud ja nagu ikka, olid nõrgemad sport ja loodus, mis tõid juba mõnusalt miinuseid. Nii et punktisumma tuli üsna oodatud 978 punkti (vaikimisi ma olin arvanud, et äkki rebib kuskile 1000 kanti ära, s.t jääb nulli, aga see tähendaks lisaks tarkusesalve täiendamisele ka viisi leidmist, kuidas saada lahti lollakate vigade tegemise kombest...), küll aga oli ootamatu, et see tulemus andis lausa II koha! Eks ma seda muidugi lootsin, et ikka esikümne sekka pääseb, aga hõbemedal oli ausalt öeldes küll asi, mida ma ei osanud rihtida. Esikohavõitja oli mõistagi ikka päris püüdmatus kauguses, 50 punkti kaugusel, ja ega Ave Kaldase löömiseks peabki ilmselt olema temal eriliselt halb ja kellelgi teisel eriliselt hea päev...
Hiljem võtsin ennast siiski veidi kokku ja natuke nokitsesin ka tõlkida, aga ega erilist töötahet ja -indu just ei olnud. Õhtul vaatasin PBK pealt ära ka "Päevase vahtkonna" (eile oli neil kavas "Öine vahtkond") ja ma peaks küll ütlema, et ei suutnud aru saada, mille poolest need filmid nii kuulsaks on saanud. Olgu, eriefekte on omajagu, näitlejate töö on ka täiesti talutav, nii et vaadatav ta ju on. Süžee on ka olemas, kuigi nagu mu meelest üsna väheütlev (ma ei ole raamatuid, mille põhjal filmid on loodud, lugenud, sestap ei oska öelda, kui tihedalt filmid kirjandusteost järgivad või kas viimane on etem kui film või vastupidi või üldse teisiti). Üks asi, mis väga häiris, oli puterdamine - selline tunne oli, nagu oleks näitlejatele öeldud või nad ise mingil põhjusel arvanud, et tegevuse kiirust saab kõige paremini edasi anda, kui paisata oma minutipikkune fraas välja kordagi hinge tõmbamata... See muutis kohati päris raskeks aru saada, mida öeldi, samas võis aru saada, et öeldu oli filmis ikka üsna tähtsal kohal... Palju etem on kiirust ikka edasi anda teisiti: näiteks kui on kiiresti vaja kuhugi kohale jõuda, paneme siis auto teisi masinaid ja muid takistusi täis tänava asemel mööda hoone seina sõitma :-) Igatahes varem kuuldud ülikiitvatest hinnangutest üles köetud ootused jäid nende filmide puhul mul küll täitmata.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Dnevnoj dozor (PBK), Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: rahvatants (Postimees, 23.01.2010)
No comments:
Post a Comment