Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis tõi küll paraku kaasa ka ühe päris ebameeldiva, siinkohal siiski lahti kirjutamata jääva "üllatuse", aga tasakaaluks õnneks siiski ka ühe mõneti ootamatu kiituse, nii et keskeltläbi võib siis pidada päeva... hmm, keskmiseks...

Päris huvitav oli uudistekanalist kuulda, et vastne Venemaa suursaadik Eestis soovib riikidevahelistes suhetes ajalooteemad jätta ajaloolaste, mitte poliitikute käsitleda. Huvitav, kas tegemist on Venemaa mingi uue välispoliitilise juhisega, mida suursaadik nüüd edastab? Ma olen ka varem Venemaa-Eesti suhteid puudutades nentinud, et kogu sel "ajaloo võltsimisega" võitlemise ja ühise ajaloo rõhutamise suunal ei ole vähimatki lootust areneda, kui selleks ei looda spetsialistidest töögruppe, kes töötaksid välja ühised seisukohad (mis ei tähenda tingimata ühtelangevaid seisukoht - nii mõneski küsimuses aitaks juba see, kui pandaks selgelt kirja, millised on erinevused, ja alles siis püütaks leida, kas on ka midagi, milles leidub kokkulangevusi). Küll üsna vaevaliselt, aga siiski mingil määral on Venemaal ja Poolal õnnestunud viimastel aastatel edasi liikuda niisuguses suunas (kuigi kontrast potentsiaalselt palju enam nugade peal olevate Poola-Ukraina suhetega ning sealsete ajaloolaste ühiskomisjoni tegevuse ja üldse riikidevaheliste suhetega on endiselt päris, kohe väga päris tugev...). Kui mitte muud, siis ju loota ikka võib, et võib-olla hakkab midagi samalaadset toimuma Eesti ja Venemaa vahel, kuigi muidugi on selge, et minevikutaagast vabanemine on nii paganama raske. Võib-olla vähemalt tähendab see suursaadiku väljaöeldud algatus seda, et poliitilisel tasandil kaob too "ajaloo võltsimise" retoorika ära või vähemalt jääb piiratuks nii paari-kolme päevaga aastas (nt võidupüha Venemaal ja no muidugi kurjade SS-laste kokkutulek Eestis :-) ).

Sattusin lugema päris huvitavat mõtisklust e-lugerite, eelkõige küll Amazoni Kindle teemal, millel olid ka päris huvitavad kommentaarid. Huvitaval kombel on, nagu võib näha nii sellest kui ka mitmest muust loost, mida ma olen lugenud, väga paljudel inimestel e-lugeriga mingi psühholoogiline probleem või tõrge, otsekui hirm, et see tähendab raamatu kui sellise väljasuremist või vähemalt moondumist millekski, mille kohta raamat enam nagu ei saaks öelda. Nojah, võib-olla kah, aga miskipärast ma tugevasti kahtlen selles - see raamatu mõiste, milles nii väga kinni ollakse, on üsna üürike, ainult ehk mõnesaja aasta vanune, aga raamat ise on ikka oluliselt vanem asi, vähemalt mu arvates. Ma ei näe küll põhjust, miks ei peaks raamatuks pidama savitahvlitele kirjutatut või vasikanahale kritseldatut - aga need erinevad sellest pelgurite austatud "raamatust" ehk rohkemgi kui e-lugerid vähemalt praegusel ja tõenäoliselt ka lähituleviku kujul. Võib-olla ainuke asi, mille üle tasub potentsiaalseid e-raamatu võimalusi silmas pidades muretseda, on mõningane keskendumis- või mäletamisvõime kadu: nii-ütelda staatilist raamatut lugedes on tihtipeale lausa vajalik meeles pidada tegelaste või sündmuspaikade esmaseid kirjeldusi, et need hiljem esinedes õigesti paika läheks, e-raamatu puhul võib see vajadus kaduda, piisab vaid klõpsust nimele või millelegi, et liikuda kohe nii-ütelda definitsiooni juurde või kohta, kus sellest pikemalt juttu või üldse mainitud - sõnaga, sama häda, mis iseloomustab hüperlinkivat veebi tervikuna. Aga teiselt poolt, kunagi ammustel aegadel, ehkki me selle kohta just midagi konkreetset ei tea, oli ilmselt samasugune üleminek ka puhtalt mäletamiselt kirjapandud teadmistele, mis samuti likvideeris tubli osa vajadusest asju meeles pidada (ei kõrvaldanud, nagu ei kõrvalda ka nüüd, aga enam polnud see tingimata vajalik).


Loetud: Horisont 6/2010
Vaadatud: Soome lahe õed (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Saatana vodevill (ETV2)