26.11.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna võis täheldada üle hulga aja üht korralikku keelealast artiklit nii-ütelda peavoolumeedias, kus enamasti keeleküsimustest võib lugeda vaid artiklite kommentaarides (ja pahatihti siis sellise nurga alt, mis paljastab kiiresti, et kommenteerija ei ole kohe millestki aru saanud või ei tunne üldse seda, mille vastu ta nii tulisuiselt protesti tahab avaldada). Selle artikli autor oli oma teemas igatahes kodus ja igati hea oli näha, et selline, konkreetset keelenähtust lahkav asjatundlik artikkel ilmub just nimelt päevalehes, mitte ärapeidetuna mõne erialaväljaande lehekülgedele - sest Keeles ja Kirjanduses või mõnes muus väljaandes võib ju öelda mida tahes, ikka leiab see vastuvõttu eelkõige inimeste seas, kes juba enam-vähem täpselt teavad, millest juttu tuleb ja kuhu see välja tüürib.
Samas võib ka öelda, et sain täna teatava üllatuse osaliseks, kohates harukordselt head tõlget ühe teles näidatud seriaali juures. Ma paraku ei pannud tähele, kes oli seda tõlkinud, aga tegemist oli TV3-s näidatava sarja "Grace'i päästmine" tänase osaga. Mu tähelepanu teritus otsekohe, kui panin tähele, et "It's HUGE" on tõlgitud "See on jumitu" (mis on just selline sõna, mida ikka naljalt enamasti kiirtõlkena tehtavates teletõlgetes ei kohta), ja tuleb öelda, et osafilmi lõpuni ei pidanud tõlkes pettuma. Nii-ütelda kodukanalitel on tõlked enamasti olnudki mõnevõrra parema tasemega kui lokaliseeritud väliskanalitel (mille seast lausa erilisena paistab silma muidugi PBK, mille puhul sageli tekib tunne, et nad tõesti teevad seda täie vastumeelsusega, ainult levinõuete täitmiseks või nii, ja et isegi kurikuulus Google Translate tuleks ehk paremini toime kui see isik, kelle nimi lõputiitrite peale on kirjutatud), aga see tänane kogemus oli ikka hoopis teise tasemega. Loodetavasti tõlgib sama isik veel kas sedasama seriaali või midagi muud, nii et mul õnnestub ka nimi ära tabada.

Vaatasin täna ka üsna palju eelreklaami saanud saadet kurikuulsast Sami Lotilast. Ma ei ole küll vist ühtegi tema artiklit lugenud (ta avaldab ennast, kui ma ei eksi, ainult ühes väljaandes ja see on üks neist, mille lugemine tundub mulle nähtavasti isikliku piiratuse tõttu seni veel üle jõu käivat...), aga eks nimi on ikka siin-seal ette jäänud, eriti just kui sitaste aluspükstega eestlaste tõsise tümitaja oma. Ega see paarikümneminutuline reportaaž või kuidas seda nimetadagi palju selgemaks ei teinud, seda enam, et Lotilat ennast seal rohkem näha ei saanudki kui vaid pildi pealt. Aga see-eest oli arvamusi kohe päris palju, üldjuhul (ilmselt üsna õiglaselt, riskiks ma öelda, ehkki mitte nähtavasti samal põhjusel nagu enamik teisi) tümitavad, välja arvatud muidugi tema siinne avaldaja (taas küll mitte otse, vaid kaudselt) ja veel üks-kaks nii-ütelda neutraalsemat tegelast. Nii et õieti õiget sotti ei saanud, mis mees ta siis on - selle poolest polnud see saateke kuigi hästi tehtud, ehkki näiteks kohe alguses võis ju loota, et kui minnakse sünnilinna, et siis saab ka midagi intiimsemat teada. Teisest küljest ilmselt nii lühikesse ja käsitletava teema tõttu nagunii emotsioonidel ratsutavasse saatesse kuigi palju teavet ära ei mahutagi ja nähtavasti seda sihiks ei seatudki: ma ei välistaks isegi seda, et sõnad, mis kõlasid seal tolle Lotila siinse üllitaja kohta, et seda tehakse rohkem raha kui millegi muu pärast, kehtivad sama hästi ka selle saate enda kohta: soodsat hetke ära kasutades teha kuumal teemal saade, mis meelitab ligi loodetavasti paljusid vaatajaid (ja va kõlisevat kenasti sisse toovale reklaamile eraldatud paus oli mu meelest päris pikk, kuigi ma stopperiga selle kestust ei mõõtnud).


Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: Miks Sami Lotila Eestit vihkab? (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Grace'i päästmine (TV3)

4 comments:

  1. Nii armas, et keegi võtab vaevaks ka teletõlke kohta head sõna öelda. Eesti inimene ju reeglina avaldab arvamust ainult siis, kui midagi pahasti on. Nimetatud sarja pole ise juhtunud nägema, aga sellise reklaami peale isegi vaataks.
    Ütleksin küll, et see piir on õhkõrn, sest olen ise juhtunud vaatama filmi, kus pidin korduvalt käima sõnaraamatust sõnade tähendust otsimas, sest tõlkija oli igasse võimalikku kohta susanud murdesõnu. Arvan, et minutaolisi huvilisi oli vähe, nii et enamik pidigi leppima umbes aimamisega, millest jutt.

    ReplyDelete
  2. Ma ütleks, et kui on juba nii kaugele jõutud, et murdesõnu kasutada - eriti kui see on kuidagi seotud ka kõneldava teksti eripäraga -, siis on asjad õige head. Sest enamasti kipub asi minema pigem lausa äärmise lihtsustamise teed, isegi nii palju, et olulist teavet jääb välja (sattusin põgusalt vaatama mingit Knight Rideri osa, kus jäi silma, et 10 000 dollarit unustati sujuvalt tõlkest välja, selle asemel oli lihtsalt "raha"...)

    ReplyDelete
  3. Jään siiski arvamusele, et teletõlke esmane kriteerium on arusaadavus. Kui tundmatute murdesõnade hulk ületab mingi piiri ja hakkab filmivaatamist segama, siis on minu meelest küll kuri karjas. Vaataja tahaks asjast aru saada, selleks ju tõlge ongi.
    Aga eks see ole samasugune vaidlus nagu kunagi raamatukogude osas, ehk siis lugeja tahab sopakaid, aga riik arvab, et tuleks lugejaid harida ja raamatukogud peaksid ostma ainult väärtkirjandust. Nii ka vaataja tahab tegelikult filmist aru saada, mitte iga hinna eest kaunist eesti keelt näha, mille tähendust ta peab käima sõnaraamatust otsimas. Raamatutõlkes on see muidugi omal kohal, sest raamatu lugemiseks on teadupärast rohkem aega kui need loetud sekundid, mis subtiiter ekraanil on.

    ReplyDelete
  4. Ma olen üldiselt nõus, sellepärast ma ütlesingi, et "kui see on kuidagi seotud ka kõneldava teksti eripäraga": kui ikka ka originaalis pannakse mahlakat Austraalia inglise või Šveitsi saksa keelt, mis vastava keele nii-ütelda üldoskaja tõsiselt kukalt sügama paneb ja kõiki mõistmisrakke pingutama, siis ei ole ju põhjust seda ka palju selgemalt eesti keeles edasi anda. Aga ma peaksin väga tõsiselt meenutama, et leida mõni selline filmi/teletõlge, kus sellega ka tegelikult oleks toime tuldud - ainuke, mis kohe meelde tuleb ja kus sellise asjaga on kohati, aga siiski ainult kohati toime tuldud, on "Allo, Allo". Aga muidu kiputakse sageli originaali nüanssidest raske höövliga mürinal üle käima - mis, kui arvestada eriti teletõlgete reeglina ülilühikest tähtaega, on vist peaaegu paratamatu...

    ReplyDelete