Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendasin jalutuskäiguga kodulähedasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli suhteliselt tühi taas - nagu ikka, kui toimetajal või kellelgi tuleb mingi hullushoog peale ja usinalt valimismaterjale sisse suratakse. Siiski, mõned natuke huvitavamad materjalid olid õnneks ka, mida võis lausa lugeda. Näiteks Hiio Toomase ülevaade Saksamaal tõsiselt käinud ja seniajani käiva nõndanimetatud Sarrazini-debati kohta. Üksvahe oli Saksa uudiste jälgimine lausa raske, ilma et oleks tubli annuse sarratsiinlust sisse saanud ahmida, nüüdseks on see natuke vaibunud või õieti rohkem laiali valgunud, nii et teemad on endiselt teravalt üleval, aga mitte niivõrd enam Sarrazini isik ise. Üsna huvitav oli ka Kausi Jani arutlus (ilu)kirjanduse kui sellise tuleviku üle, mida tasub kindlasti lugeda, aga millest ma eelkõige noppisin välja imeilusa tsitaadi:

sõnasinusoididest kudunev kassikangas kasvab aja ja kirjanduse edenedes otsekui iseenesest

Ka Tamme Jaani üpris vihane vastulause kavandatavatele muinsuskaitseseaduse muudatustele vääris lugemist: ma ei ole küll väga kursis nende seadusepügalatega ja veel vähem muutmiskavatsustega, aga seda artiklit lugedes jäi mulje, et need uuendused just tingimata asju paremaks ei pruugi muuta...

Kõige köitvam lugemine Sirbis oli sedakorda (taas) see pisike repliik, kirja pandud Madise Ülle kätega ja eesti keelt käsitlev (õigemini, see polnud ehk tema esmane lähtepunkt ja väljendatud mõte, küll aga see, mida mina sealt välja lugesin). Sama mõtet, mida ma viimati kuulsin Jyrka kirjapandu läbi (mõistuse hulk maailmas on konstantne, aga see jaguneb aina vähemate inimeste vahel), sõnastati siin natuke teisiti: "maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus aga algelisem". Sellega ei saa kohe kuidagi nõustumata jätta - paraku... Ja see ei ole õieti isegi mitte eesti keele probleem, vaid sama võib täheldada, nii palju kui ma olen suutnud olvata, ka teistes keeleruumides: ühelt poolt leidub küllaga tekste ja sõnavõtte, mis kubisevad erialastest sõnadest ja on seeläbi muudele kui asjassepühendatutele peaaegu mõistetamatud, teiselt poolt võib ka seesama oma erialal ilmselgelt tunnustatud ja tark inimene millestki muust kõneldes piirduda vaid Ellotška sõnavaraga, mis siis rääkida veel nendest, kes sellist erialažargooni ei valdagi, Suulises suhtlemises ei ole reduktsioon muidugi midagi iseäralikku, sest kui on vähegi soov laiemale seltskonnale ennast arusaadavaks teha, siis on see päris mõistetav (ehkki Kin-dza-dza tasemeni on nähtavasti veel aega :-) ), aga see levib üha enam ka kirjasõnas ja tundub, et täiesti pidurdamatult. Võib-olla on see miskitpidi seotud nõndanimetatud inforevolutsiooni ja globaliseerumisega: ka kirjutaja ajus tiirleb taustal teadmine, et tema potentsiaalne lugejaskond on sõna otseses mõttes kogu maailm - erinevalt varasemast, kus kirjutatu oli valdavalt suunatud üsna kindlalt konkreetsele sihtgrupile (maksimaalselt sama keeleruumi või pigem isegi kultuuriruumi liikmetele, mis üldiselt oli geograafiliselt suhteliselt piiratud). Repliigi autori üks näide oli muidugi eriti drastiline, nimelt "salajane avalik teave", mille puhul võib ju mõista, mida on tahetud väljendada, aga see sõnavalik on ikka nii nihkes, kui vähegi veel olla saab...

Täna tuli üle pika, väga pika aja ka mõningaid teateid Mandriva käekäigu kohta. Nimelt on Mandriva pidanud heaks ametisse nimetada Cookeri ehk siis Mandriva arendusversiooni (millest teatud hetkedel tehakse hetkvõte, mis paisatakse maailma ette nii-ütelda (stabiilse) väljalaskena) juht. Selleks sai juba õige mitu aastat Mandriva heaks töötanud Eugeni Dodonov, kelle vahest suurim nähtav panus on olnud Mandriva turbetööriista Msec edendamine, aga kes on ohtralt vaeva kulutanud ka muude Mandriva tööriistade ja üldse selliste "süvaasjade" kallal. Esimese asjana võttis ta käsile selguse saamise praeguseks päris lootusetult sassi läinud tarkvara pakendajate seas - see hiljutine vallandamislaine jättis maha tohutul hulgal tarkvarapakette, mille hooldajaks/pakendajaks on endiselt märgitud nüüdseks juba lahkunud inimene või kui see inimene oli hoolas, siis mitte keegi. See olukord muidugi tekitab ainult segadust juurde ja kuigi praegu on üldiselt tarkvara uuendamine käinud arendusversioonis üsna korralikult, siis teinud on seda paar-kolm entusiasti, mis ei ole üldse kuidagi jätkusuutlik lahendus. Tahaks kangesti loota, et Mandriva järgmised sammud ei lase ennast kaua oodata, sest Cookeri bossist on vähe kasu, kui ei suudeta koondada arendajaid, kes lisaks pakendamisele ka midagi sisulisemat teeksid: vigade ja soovide nimekiri on juba puhtalt Mandriva enda tööriistade osas piisavalt pikk, rääkimata asjadest, mida võiks ja tasuks kasutajate meelest ette võtta tarkvaraga, mis ei ole küll Mandriva enda loodud, aga mida nad ometi pakuvad (suure osa sellistest soovidest saab muidugi vastava tarkvara loojatele edasi suunata, aga on ka asju, mis on Mandriva pädevuses, näituseks mõningate omaduste välja- või sisselülitamine vastavalt süsteemi teistele komponentidele või mingid muud kohandamised).

Sellega seoses võib meelde tuletada ka seda, et nende Mandrivast vallandatud või muul põhjusel lahkunud arendajate ja muude tegelaste loodud uus (ehkki Mandrivale põhinev) distributsioon Mageia on samuti hakanud jalgu alla saama, nagu võib näha projekti ühe juhi kirja pandud ajaveebi äsjasest sissekandest. Tänaseks on enam-vähem paigas ka ajakava, mille kohaselt esimese pilgu uuele asjale peaks saama heita juba detsembris, ametlik väljalase aga ilmuma millalgi märtsi lõpu poole ehk siis tõenäoliselt suhteliselt lähestikku Mandriva järgmise väljalaskega, aga arvatavasti siiski veidi varem.

Tänase päeva lõpetasin teleri ees, vaadates ühte väga köitvat ja mõtlemapanevat filmi. Ma kangesti tahaks öelda, et see on üks paremaid ulmefilme üldse, mis on tehtud, aga selle peale leiduks kindlasti kohe keegi, kes teataks, et tegemist ei ole kohe kindlasti ulmefilmiga... Igatahes film oli siis "Inimesteta maailm" (Aftermath: Population Zero), mille kohta võib lugeda nii filmi koduleheküljelt, IMDB-st kui ka Wikipediast, ja mis kõneleb sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui ühel hetkel inimesed üldse ära kaovad. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle pakub lausa lohutust mõte, et minust ei pruugi jääda õieti mingit jälge maha - see otsekui sunnib elama iga hetke nagu viimast, andma kõike, et olla parim just praegu... Aga noh, teiselt poolt on mulle ammusest ajast ju ka eriliselt meeldinud just need Dying Earth'i temaatikaga ulmeteosed, ja nende sekka sobib see film täiesti kenasti, just nagu lusikas võisilma.

Loetud: Sirp, 05.11.2010
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Inimesteta maailm (TV3)