Reedesed mõtted

Täiesti töövaba päev, mida sisustas viibimine Tartus. Sinna sattumise põhjus tuli küll üllatusena: nimelt tõlkisin eelmisel aastal ühe artikli, mis avaldati ajakirjas Akadeemia, ning nüüd siis kutsuti mindki mingil põhjusel Akadeemia aastaauhindade kättejagamise üritusele. Ei, mulle sealt mingit auhinda muidugi ei pudenenud (ja ilmselgelt poleks ka pidanud), aga noh, tore oli igatahes, et niimoodi meeles peeti (kuigi, teiselt poolt, ilmselt osutab see lähenevale vanadusnõtrusele, sest kutseid igasugu üritustele saavad ju ikka vanad inimesed, kel nagunii polegi suurt midagi teha, kui sellistes kohtades hängida, mitte aga noored ja tegusad...). Nad ise nimetasid seda seminariks, mis võib-olla oli liialdus, kuigi "kuldsete auhindade" saajad pidasid ka kõne või avaldasid oma mõtteid, nii et veidi rohkem kui ümbrik pihku ja kähku minema see raudselt oli. Kõnelejad olid kõik ka päris huvitavad. Ei saa muidugi salata, et samamoodi köitev oli sellele seminarile-auhinnajagamisele järgnenud olemine kunagise KGB maja keldris. Ma olen ikka Tartust üsna võõrdunud - väga suur osa nägusid oli üht- või teistpidi tuttav, aga paljudel ei suutnud enam hästi kokku viia, kes on täpselt kes (mitte et ma kõigi puhul nende nimesid küll ka omal ajal oleksin üldse teadnud...). Õnneks oli kohal ka kõrgele ja tähtsale kohale tõusnud kursaõde, kelle ma kohe täiesti kindlalt ära tundsin ja kellega oli ka, millest vestelda ja aega mööda saata.

Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.

Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...

Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)