Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi ilmestasin ja kärpisin jalutuskäiguga kõrval asuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad on hakanud päris koledaks kerima, aga õnneks oli vähemalt sel hetkel enam-vähem normaalne, päikest ei paistnud ja temperatuurilangus oli juba hakanud mõjuma, ehkki paraku vihma, äikest ja muid lõbusaid ja hingekosutavaid asju siiakanti veel sattunud pole...

Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...

Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...


Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)