Laubased mõtted

Täiesti töövaba ja ainult lõbule, lustile ja meelelahutusele pühendatud päev. Algas see sõiduga Tartusse, mis võttis mind vastu üllatavalt heatahtlikult - vaevalt olin kohale jõudnud, kui algas paraku küll mitte kuigi pikk, aga siiski korralik tugev paduvihm. Ma ei olegi enam mitu aastat mittetalvisel ajal Tartus käinud ja seekord oli veidi aega linna peal ringi vaadata. Päris kena oli, kuigi peatänav (ilmselt võib selle kohta nii öelda küll, vähemalt minu vaatevinklist) oli valdavalt üles kaevatud. See kurikuulus must maja muidugi veidi hämmastas, kuidagi kohatu tundus ja mu meelest oli ta ka kuidagi valesti positsioneeritud, nagu ühtegi pidi ei haakunud naabritega. Aga noh, eks see linnaplaneerimine ja hoonestamine ole targemate inimeste asi ka... Avastasin puhtjuhuslikult ühe uue kohviku (see tähendab siis minu jaoks uue - mul ei ole aimugi, kui kaua see olemas on olnud), millel nimeks Cafe Noir. Et sama nime kannab ka üks mu lemmikuid kohvimarke, siis astusin ka sisse ja lasksin sealsel kohvil hea maitsta. Maitseski hästi, kuigi see polnud ilmselt sellest margist. Kohvik ise oli parajasti täis sellist suviselt segast ja kirjut seltskonda: mõned pered või paarid, mingi täiskasvanute seltskond ja siis veel mingi (välis)tudengite seltskond.

Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).

Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...

Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.


Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi