Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi väljaskäiguga - taas oma isikliku kultuurikilomeetri läbimisega, mille siht oli tavapäraselt kandekeskus, kus ootas ees raamatupakike. Tänane käik oli päris õudne: esimest korda üle pikkade aastate käis selle teekonna vältel peast läbi mõte "Ma võin kukkuda" - nii paganama libe olid suur osa teest. Ja see ei olnud talvelibedus, selline ehe jää, mille puhul mul tavaliselt pelgust kukkumise ees ei teki, vähemalt mitte siis, kui jalas on ustavad austerlased. Aga sedakorda oli tegemist sellise salakavala kevadise jääga, mis esineb ka seal, kus teda õieti ollagi ei tohiks või kus teda oodata ei oskaks. Siiski suutsin teekonna sinna ja tagasi läbida ilma tegelikult külge ja muid kõrgemal asuvaid kehaosi maa vastu puudutamata. Olgu siin ka ära mainitud, mida sisaldas siis see pakike:

• J. Fforde. The Eyre Affair
• J. Fforde. The Well of Lost Plots

Lugesin täna läbi ka viimase Diplomaatia (nojah, viimast ja pikimat lugu ma muidugi ainult põgusalt silmasin, sest ega enda tõlgitud asjade lugemine nii väga huvitav ju ei ole :-) ), mis oli valdavalt pühendatud tollele hiljutisele, arusaamatul kombel mõnedegi inimeste arvates mingi müstilisuse ja salastatuse looriga kaetud psühhosõja konverentsile. Päris huvitavad ettekanded, vähemalt need, mis avaldati, eriti Ilvese Toomas Hendriku ja Masso Iivi Anna sulest. Kui esimene oli avakõnena üldisem, siis viimane keskendus ühele konkreetsele probleemile, millega ma isegi olen laias maailmas kokku puutunud: sõna "natsionalism" kehvavõitu mainele. Seal artiklis oli küll päris põhjalikult seda teemat käsitletud, aga mu meelest jäetud siiski osutamata paarile asjale, mis seda veelgi ilmestavad. Ma olen vähemalt aru saanud, et suurel määral peitub selle "natsionalismi" halvakspanu taga lisaks osutatud põhjusele üks kurvastav imagoloogiline seik, nimelt kerge sarnasus väljendiga "nazi" ehk pikemalt "national socialist", mis omandas õigustatult eriliselt halva kõla 1960. aastatel, mil hakati põhjalikumalt kõnelema holokaustist. Paraku täpselt samal ajal langes "natsionalism" põlu alla kui vastand korraga nii multikultuursusele kui ka liberalismile ning vähemalt mõne väite kohaselt need kaks tendentsi kippusid nii mõneski peas segi minema ja üksteist tugevdama. Teine ja veidi leevendust pakkuv asjaolu, mida ma artiklis ei näinud, on see, et sisult enam-vähem sama tähendust kannab tänapäeval läänes mõiste "patriotism". Igatahes mul on õnnestunud mõnelegi inimesele selgitada, et see, mida Eestile (või üldse Baltimaadele) kiputakse natsionalismina pähe määrima, on tegelikult sama asi, mida nemad nimetavad patriotismiks - ning mõningase kõhkluse ja täiendavate pärimiste järel on nad sellega ka nõus olnud. Iseasi, et ilmselt eesti keeles oleks üleminek natsionalismilt/rahvusluselt patriotismile/isamaalisusele päris raske, seda enam, et saksa traditsiooni truude järgijatena mõistame me natsionalismi ja natsiooni elik rahvust ka omajagu teisiti, kui see on kombeks valdavas osas tänapäeva maailmas. Aga vähemalt väljapoole suheldes võiks ehk arusaamise hõlbustamise huvides patriotismi natsionalismi asendajana täiesti kasutada.

Tegin täna ära ka ühe vajaku, nimelt Mageia teise alfaväljalaske eestikeelse veebilehekülje ajakohastamise. Nüüd võib seda kenasti ka lugeda siit.

Sattusin täna õhtul esimest korda vaatama sellist väidetavalt kultuurisaadet nagu "Jüri Üdi klubi". Alguses ei saanud ma hästi üldse aru, mis saade see on, ja tegelikult jäi lõpuni natuke selgusetuks, miks sellele selline formaat valitud on (mingid jookide segamine, ühelt poolt nagu kõrtsilik või lokaalilik õhustik, samas jälle nagu mitte päris), aga edasi vaadates osutus saade ise, vähemalt sedakordne, mis eesti keelele pühendatud, küll päris mõistlikuks. Seda ei saa ilmselt kuidagi ümber jutustada, sest jutustamisest ju selline saade koosnebki, aga võimalus on seda muidugi järelvaadata. Igal juhul jättis ääretult võimsa mulje Kangro Maarja luuletus igati kohase pealkirjaga "Keelepuhtuse deklaratsioon" tema enda esituses ja sobiva muusikalise saatega, mis klappis emakeelepäevaga kenasti nagu kirss tordi peal (või ka nagu rusikas silmaaugus, kuidas kellelegi meeldib) - seda isegi mulle, kes ma üldjuhul luulet üldse mõistlikuks eneseväljenduse viisiks ei pea. Usutavasti üritan veel mõnda "klubi" vaadata, võib-olla siis jõuab ka tasapisi kohale, miks selle väline külg on just selline iseäralik nagu ta on...

Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine käis endiselt nagu kass ümber palava pudru ehk täpsemalt ümber selle Transifexi tõlkekeskkonna. Kõik on justkui valmis, et võiks asja käima panna ja saaks reaalse tööga alustada, aga miski on ikka veel puudu, et see ka reaalselt teoks saaks. Loodetavasti saadakse peagi ikka ka sellest koera saba viimasest tupsukesest üle. Igatahes võib IRC-kohtumise kokkuvõtet lugeda siit ja täielikku logi siit.

Juba hilisõhtul tuli kaugelt ookeani tagant teade, et ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud Liibüa-vastased sanktsioonid, sealhulgas lennukeelutsooni ja võimalikud "muud sammud". Samal ajal tundus, et kogu maailma roheliste iidol Gaddafi ise on vähemalt ajutiselt võimu riigis taas enda kätte saamas. Saab siis näha, kuidas asjad edasi kulgevad: Balkani ja Iraagi näited on ju hoiatusena silme ees, et isegi JN mandaadi elluviimisega kiputakse venitama piisavalt kaua, et ohvrite arv ja hala ikka Paabeli tornina taeva poole kasvaks...


Loetud: Diplomaatia 3/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), JoPe (ETV2), Jüri Üdi klubi (ETV)