Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, pisut sumbuurne, nagu pärast kultuurseid olenguid ikka, aga muidu enam-vähem töine.

Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemiseni, mis kahe (mu jaoks) sisult ahtakese numbri järel oli seekord taas lugemisväärset kraami rohkelt täis.

See, et Sirp avaldab intervjuid või muudesse žanritesse kuuluvaid lugusid maailma rohkem või vähem tuntud filosoofidega või filosoofidest, on iseenesest tore, aga pahatihti kipuvad need minema väga, kuidas öelda, erialaspetsiifiliseks, nii et neid on kohati raske jälgidagi, ja nõnda-ütelda tegelikust elust irduvaks, vaat et "targutavakski". Nüüd aga oli intervjuu Austraalia filosoofi Chalmersi Davidiga (kelle nimi jäi kuidagi kummitama - justkui oleks juba varem kuulnud, aga kus või millega seoses, ei suutnud paika panna - alles hiljem selgus, et tema mõtteid on tõlkes ilmunud ajakirjas Akadeemia, nii et ju ta siis sealt on ka meelde jäänud) vähemalt mu ulmelembesele ja tulevikust palju mõtlevale meelele päris põnev lugeda ja mõtteid ergutav. Olgu siis seisukoht, et virtuaalne reaalsus võib küll olla virtuaalne, aga on ometi reaalsus, mitte "mittereaalsus". Või mõtted singulaarsuse kohta. Või veel üks eriti huvitav mõttearendus seoses singulaarsuse ja tehisintelligentsiga, mida tasub lausa osundada:

Kui sünnib imik, siis alustab tema aju väga lihtsa infotöötlusega ning eeldatavasti väga lihtsa teadvusega, mida William James on nimetanud õilmitsevaks ja sumisevaks segaduseks. Ajapikku läheb imiku aju keerukamaks, kuna arenevad välja palju keerukamad informatsioonistruktuurid ning tema teadvus muutub samuti palju keerukamaks. Seega me juba teame, et suudame luua uue füüsikalise süsteemi, milles tekib teadvus, ning ma arvan, et ei ole põhimõttelist takistust, miks ei võiks sama asi toimuda ränist tehtud masinas bioloogilise asemel.

 Mõte, et inimene võiks sünnitada (või "sünnitada", kuidas meeldib) lihast ja luust intellekti asemel ränist intellekti, on õige omapärane - mitte küll päris tundmatu mu meelest vähemalt ulmekirjanduses, aga sealgi pigem vähe levinud (ma võin muidugi ka eksida, nii hästi ma ka ulmekirjandust ei tunne, et seda pädevalt väita). Aga oma uba selles kindlasti on: vähemalt nii nagu tehisintelligentsi praegu ette kujutatakse, peaks see tõepoolest olema pigem nagu klooni tegemine inimesest (et see võib potentsiaalselt saada inimesest targemaks, etemaks ja nii edasi ja süngemates stsenaariumides tolle inimese üldse "välja lülitada" ehk ära kaotada, on juba iseasi - kuigi, noh, soov, et järglane oleks endast ikka parem ja kaugemale jõuaks, on ju ka igivana). Selles intervjuus oli muidugi veel muudki tähelepanuväärset, nii et igati väärt lugemisvara.

Tavaliselt ma arhitektuurilehekülgi ei loe, lasen vaid põgusalt silmad üle, aga selles numbris jäi silme ette päris põnev lugemine pealkirjaga "Rattad randa?" Selle üks kandvamaid ideid rajada Eestis rattatee mööda rannikut, pikkusega nii 1000-1200 kilomeetrit, oli juba iseenesest intrigeeriv ja oleks ju teostumise korral päris mõnus, aga mulle jäi selles loos ette hoopis üks teine, rattandusega õieti seostumatu fakt, mis puudutab rohkem ajalugu ja inimajaloo tõsist mõju keskkonnale. Taas on põhjust tsiteerida:

Meenub hiljutine uurimistöö Tšehhist, kus vaadeldi hirvede liikumist piirialal, nii Tšehhi kui Saksamaa poolel. Selgus, et hirved liikusid kuni kunagise piiritsoonini ja pöörasid sealt tagasi ka aastaid ja põlvkondi pärast seda, kui „eesriie” oli langenud. Ilmselt ei kao füüsilise piiri taju – militaartsoon ideoloogiliste süsteemide vahel, raudne eesriie kui nähtus omaette – elusolendite (nii inimeste kui loomade) mälust sedavõrd hõlpsalt.

Huvitav oleks teada, kas ka Eestis võib midagi sellist veel tänapäeval jälgida: oli ju siingi terve hulk alasid, kuhu ei lastud ei inimesi ja loomadki peletati "piiritsoonist" võimaluse korral eemale. Kas karud või hirved preagu ikka randa julgevad minna? Aga vist ei ole sellist uuringut läbi viidud ...

Üks täitsa huvitav lugemine - ja jälle arhitektuurilehekülgedel :-) - mulle kui varasest lapsepõlvest peale kaartide vastu suurt huvi tundnud inimesele oli Kaintsi Holgeri lugu, mis lähtus Raidi Tõnu paarist viimastel aastatel ilmunud kaardiraamatust, aga ei olnud, nagu autor isegi ütles, mitte nende arvustus, vaid pigem mõttearendus neist johtuvalt. Seal oli lisaks muule üks väga hea mõte anda linnakaarte välja eraldi trükistena, et neid oleks võimalik vaadelda ka raamatus tavaliselt vähendatud kujutise asemel nõnda-ütelda originaalsuuruses. Võib-olla oleks isegi veel parem mõte neid - trükivariandi kõrval - ka veebis publitseerida, kus suurendamine-vähendamine ja kõrvutamine või lausa läbipaistvalt üksteise peale asetamine ehk isegi veel lihtsam. Osaliselt ju mitmesuguseid plaane ja kaarte mitmel pool leidub, olgu maa-ameti praegused kaardid või arhiivides olevad mitmed ajaloolised, aga neid peab ikka väga taga ajama ja paljusid mõistagi ei ole seniajani digiteeritud ja isegi kui on, siis on mõnikord nad, ütleme, mitte-kasutajasõbralikul kujul, kas lihtsalt pildina või muul sellisel moel, mis raskendab olgu ülevaatlikkust või sissevaatlikkust.

Taas oli Sirbi veergudele jõudnud Turovski Aleksei, kes oma tuntud hääduses kirjutas seekord "krooniga kassist" ehk lõvist. Nagu tema lood ikka, kubises see teabekildudest, mida ehk kunagi oled isegi kuulnud, aga mis on nii omaette seisvad ja irruli, et ka parima tahtmise juures ei tule meelde ega lähe kokku, enne kui oled midagi sellist head lugenud, mis annab vajaliku tausta neile taha. Näiteks teadmine, et lõvikarja ninaesise eest hoolitsevad jahimeestena just emased ja isased on parimal juhul vaid "ajajateks" või muidu abilisteks ("suurte kogemustega isalõvi ei vaja isegi emaste juhendamist" :-) ). Või, mis tuli mulle pisut üllatusena, et kristlikus kultuuris olla lõvi "ühest küljest kuningliku, ilmselt ka jumaliku võimu sümbol, teisest on see igavene lõukoer aga ka saatana kujutiseks".

Omajagu huvitav oli Strandbergi Mareki ülevaade Smili Vaclavi lihasöömise ajalugu ja vajalikkust käsitlevast raamatust. Siitki võib üht lõiku lausa tsiteerida:

Smil näitab, mil moel juba meie taimetoitlastest erinev seedekulgla ja loomne toit on taganud parema aju arengu ja kasvu. Ühistegevus küttimisel oli ka üks lisapõhjusi keele arengus ja teiseks võib pidada usaldust liigikaaslaste vastu, kelle hoolde julgeti jätta oma järeltulijad. Kindlasti on keelt ja kultuuri arendanud mõjureid veelgi, kuid Smil on seda meelt, et projektil „Lihatoit” on olnud selles kõiges märkimisväärne osa ja liha puudumine, ükskõik millisel põhjusel, ei oleks viinud inimese kujunemiseni. Teiste loomade tapmine toiduks arendas aju ja pani meid kahel jalal kõndima … Handsfree-lahendused tagavad tänapäevalgi parema julgeoleku ja kõrgemalt näeb kaugemale.

 Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lemgit kirjutanud kena tutvustuse Huysmansi Joris-Karli mõne aja eest ilmunud romaanist "Äraspidi". Huysmans on samuti nimi, mis on mulle mitmel pool ette jäänud, aga seni ma temast suurt midagi ei teadnud - paraku, paistab selle artikli järgi. Mis tähendab ühtlasi, et see raamat peab loodetavasti peatselt saabuvatele puhkehetkedele langeval lugemisperioodil ehk isegi mahtuma kiiresti läbilugemist vajavate teoste sekka - loodetavasti ...

Tõlkijana oli erakordselt hea meel näha Sirbi veergudel pikemat lugu ja intervjuud Robinsoni Douglasega, kes on muidugi mitmekülgne mees, aga mulle teada eelkõige tõlketeoreetikuna ja sellena ka siin esitletud ja küsitletud. Ega siin pole rohkem vaja midagi öelda; nimi on vähemalt neile, keda tõlkimine tõsisemalt huvitab, kindlasti tuntud, ja artikkel annab piisava, ehkki põgusa pilguheidu tema seisukohtadele - muidugi, nendega põhjalikumalt tutvumiseks tasub ikka ta enda teoseid lugeda.

Numbri lõpetuseks oli erakordselt tore lugeda Lauri Sommeri meeleolukat (ilukirjanduslikku) pala Peipsi-äärsest, ainult et mitte sellest siinpoolsest, vaid hoopis tollepoolsest. Imehästi kirjutatud ja hinge minev lugu.


Loetud: Sirp, 16.08.2013
Vaadatud: jalgpalli Premium liiga. Flora - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtkond hoiab alati tähtede pealt kokku (Postimees, 17.08.2013)