Laubased mõtted

Täna oli võimas päev: sai kõvasti tööd vihtuda ning üks suur asi ongi põhimõtteliselt valmis. Nii valmis, et homme läheb printerisse trükkimisele ja siis viimsele ülelugemisele. See on ikka hea tunne, kui midagi sellist jälle üle tüki aja juhtub! :-) Paraku kipub enamasti sellele halvav pingelangus järgnema, aga võib-olla on seekord erand, sest mingit aega midagi langetada ei ole, kogu aeg tuleb püsti hoida ;-) Teoreetiliselt peaks ju järgmine nädal juba üle andma 370-leheküljelise raamatu, aga paraku olen ma suutnud sellest alles alla 100 lehekülje ära teha. Nii et kirjastus peab ilmselt taas hambaid kiristama. Aga vähemalt peavad nad vähem kiristama kui teine kirjastus selle eelmise puhul - ma olen suutnud oma ränkade hilinemistega juba nii kaugele jõuda, et need jäävad mõne kuuga mõõdetavaks... võib-olla õnnestub millalgi järgmiseks aastaks nii kaugele saada, et taas kokkulepitud tähtaegadest suudan kinni pidada... vähemalt sureb see lootus viimsena :-)

Lisaks jõudsin täna Sirbi läbi lugeda. Päris huvitav oli. Eile kirjutasin juba Mati Hindi eesti keele viletsusele pühendatud artiklist viimasel leheküljel, aga täna võtsin siis lehe algusest peale ette. Ja algus oli kõva. Äsja aasta ajakirjanikuks tituleeritud Hvostovi Ants kaalus üsna huvitavalt kommunismi ja natsismi/fašismi kuritegusid. Suures osas on tal õigus, nagu tavaliselt. Ma küll kahtlustan, et oma artikli lõpuosa jaoks, mis Oscar Levy kohta käib, on ta kuskilt vene mustasajaliste saidilt inspiratsiooni saanud, aga tema esituses kõlas see palju talutavamalt ja isegi enam-vähem asjakohaselt, võrreldes eriti vene, aga ka meie kohalike veebisaitide "suurte tarkadega", kes judaismi ja natsionaalsotsialismi potentsiaalsetest ühistunnusjoontest teevad automaatselt järelduse, et need kaks olid ka tegelikkuses lahutamatult seotud, millest muidugi järgneb tavapärane holokausti eitamine ja muu kammajaa...
Teine huvitav lugu oli intervjuu noore muslimitariga, kes ihkab islamit reformida, muuta selle liberaalseks, vaat et lausa läänelikuks. Mõtted olid tal muidugi ilusad, aga ega see "Lutheri tee" pole lihtne... On ju varemgi seda püütud teha, aga al-Ažari ja Saudidemaa usujuhtide autoriteet ning vastuseis igasugustele reformidele on ikka väga võimas...
Kolmas huvitav lugu oli Ilmar Vene sulest kitši ja selle tähenduse kohta. Teda on ka alati hea lugeda, isegi kui tal pole palju öelda (võimalik ka, et mingi üks lehekülg Sirbis - sedakorda veel vähemgi - on talle lihtsalt liiga vähe, et midagi ära öelda :-) ) või kui ta kaldub raskesti mõistetavatesse mõttelõngadesse - millisest mõlemast süüst oli see lugu küll puhas.

Loetud: Sirp 22.05.2009, Akadeemia 6/2008
Vaadatud: Surmamärkmik: Viimane nimi (TV6), Meltdown 2: Must lammas (TV3)