Njah, ega see joonelt ühelt asjalt teisele lülitumine väga lihtne pole, nagu ka tänane päev näitas. Mõtted on ikka veel vanas kinni ja kohati lausa segavad. Aga siiski jõudsin mõned leheküljed tõlgitud. Vaevalt kirjastus muidugi väga rõõmustab, sest järgmine nädal ma seda pea 400-leheküljelist raamatut mõistagi üle anda ei saa. Aga teisalt: kui eelmisega tuli esialgse tähtaja suhtes vaid veidi vähem kui aasta aega hilinemist, siis nüüd jääb hilinemine kindlasti juba esialgse tähtaja suhtes alla poole aasta - nii et edenemine on raudselt olemas ;-)
Enne seda siiski veetsin tükk aega trükkimise seltsis, sest mu tagasihoidlik printer tahab ikka kas või põgusat silma peal hoidmist. Selle käigus suutsin osaliselt likvideerida teisegi mahajäämuse - närida läbi selle aasta alguse David Johnsoni Russia listi postitused ja selle käigus uuesti memoriseerida kurikuulsa gaasisõja. Ikka tohutult tänuväärt, et sellist postiloendit keegi ülal peab, midagi analoogset ei oskagi kõrvale seada ei allikate ega teemade haardelt.
See gaasisõja meeldetuletamine haakus hästi teise asjaga, mida täna lugesin: Kommersant-Vlastis oli pikem materjal Venemaa "ajaloolise tõe" komisjoni kohta. Üsna terav põhiartikkel ja lisaks veel hulk arvamusi asjaga rohkem või vähem seotud isikutelt ning väljavõtteid mõningatest õpikutest nii Venemaal kui ka näitena Leedust.
Mõlemad on omamoodi Venemaa esialgu küll suhteliselt kergesti läbinähtavad ja sestap mitte just väga kindlad katsed end vähemalt "lähivälismaal" maksma panna. Aga tendents on selge. Alguse sai see Putini esimese ametiaja lõpupoole - ilmselt oleks varemgi saanud, aga see auk, kust Venemaa pidi pärast 1998. aastat välja ronima, oli ikka päris sügav ja enne kui väljapoole pöörata, oli vaja ju sisemaal "võimuvertikaal" paika panna, igasugust, kas või potentsiaalset opositsiooni maha suruda . Aga sealtpeale on seda aina edasi ajada püütud: mitu gaasisõda, Gruusia pärissõda, Ukraina asjadesse sekkumine, jätkuv krillimine Iraani ja Afganistani suunal, Putini kõne Münchenis, Arktika avantüürid, Naši tegevus - kui vaid loetleda mõningaid kõige esimesena meelde turgatavaid ilminguid.
Aga et vahepeal on kogu maailma tabanud majandusseisak või isegi -kriis, muutub see õieti üsna ohtlikuks, sest ega need hädad ju Venemaastki mööda ei lähe, enam ei ole see ju selline autarkia nagu näiteks Stalini ajal. Ja kui sisemaal majanduslik olukord aina halveneb ja seda kuidagi leevendada ei õnnestu (mis tundub vähetõenäoline), on ju teada abinõu suunata pinged väljapoole... seda enam et retoorika on juba paigas. Täpselt nagu 1930. aastate Saksamaal, kus retoorika oli ka paigas ja isegi kui nii 1938. aastaks oli suudetud majanduses kõige hullemast vahest üle saada, ei olnud enam võimalik leppida rahuliku tasase arenguga, sest see oleks hakanud seesmiselt õõnestama seda jõulisuse ja enesekindluse kuvandit, mis oli loodud... Tänapäeva maailm on muidugi märksa sidusam, mis annab lootust, et vahest Venemaa nii kaugele sedakorda ei jõua, aga mine tea... oli ju ka saja aasta eest üleilmastumine erakordselt kõrgele tasemele jõudnud, aga ikka seilati välja I maailmasõjani ja kõige selleni, mis sellele järgnes...
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2)
No comments:
Post a Comment