10.6.12

Laubased mõtted

Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.

Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)

Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.

Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.

Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.

Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).



Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.

Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.

Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).

Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.

Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)

Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)

No comments:

Post a Comment