Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. KDE stabiilses harus, nagu arvata oli, saigi enam-vähem kõik korda. Kasutajaliidese poolt on ainsaks puudujäägiks ja raskuseks kümmekond kiirsuhtlusrakenduse Kopete sõnet, mis on seotud video esituse seadistustega: need paganama luma'd, chroma'd, coring'ud ja muud sellised asjad valmistavad tõsist peavalu ikka... Dokumentatsiooni poole pealt oli näiliselt tohutu saavutusrohke päev, kui arvestada failide arvu ja võib-olla isegi stringe, aga tegelikult tähendas see üsna tuima klahvipressimist, sest "uued" asjad kujutasid endast kuupäevi ja versiooninumbreid. Päeva lõpuks jäid siis endiselt tegemata kaks sõnaraamatut, nagu varemgi. Igatahes ma arvan, et kui mul just vahepeal mingil seni väljaraalimatul põhjusel ei peaks teistsugust tuju tekkima, võib KDE stabiilse haru lõpetatuks kuulutada ja järgmine nädal arendusharu kallale asuda, kus ootab ees tubli hulk tööd, eriti extrageari asjade kallal. Need üksikud stabiilse haru puudused ei tohiks, ma usun, õieti kedagi häirida, sest need on suhteliselt hästi varjatud (nii palju kui ma olen aru saanud, on inimestel räige vastumeelsus nagunii rakenduste käsiraamatuid uurida - miks, ma täpselt ei tea, aga usutavasti arvavad kõik, et nad on piisavalt targad, et mitte juhendeid silmata... :-) ).
Õhtupoolikul vaatasin TV3-st üht uut telemängu, mil nimeks "100 sekundit". Mäng ise oli üsna tavaline mälumäng, eripäraks ehk see, et laua taga olijad üksteist üldse ei tundnud (või vähemalt nii öeldi - ja selline mulje tänase kolmiku pealt ka jäi), aga see ei ole iseenesest midagi väga imelikku. Küsimused ei olnud mu meelest eriti rasked, kuigi ilmselt avaldab siin mõju see, et ma olen ju suhteliselt pikalt mälumänguga tegelenud. Üks küsimus, Vilja Laanaru esimese parlamendifraktsiooni kohta, oli küll selline, mille ma ilmselt oleks valesti pannud, nagu ka nemad stuudios. Aga huvitav ja põnev oli mängu lõpposa, kus mängijad pidid võidetud rahasummat omavahel jagama. Seal lõi ikka ahnus ja liialdatud enesehinnang väga selgelt välja ja nii nad tühjade kätega jäidki... Hea strateegia oleks muidugi selline, nagu mu vend välja pakkus: leppida kokku, et võtta kogu raha välja, ja siis omavahel võrdselt jagada juba pärast mängu. Aga seal tuleb muidugi usalduseküsimus mängu... kuigi teisalt isegi siis, kui keegi alt veaks, oleks saak suurem kui stuudios vaieldes, kus massin halastamatult numbrit kärbib... Aga eks näeb, kas edaspidi tuleb selline mõte kellelgi pähe ja kas keegi riskib selle peale välja minna. No muidugi lisaks rahajagamisele on üsna huvitav ka jälgida seda, mida telemälumängude puhul väga sageli ei näe või näidata, nimelt seda, kuidas võhivõõrad inimesed aruteluga vastuseni jõuavad.
Sellest veidi hiljem näitas ETV Nekrassovi Andrei jubekoleõudset dokfilmi "Vene õppetunnid" Venemaa-Gruusia paari aasta tagusest sõjast. Ma ei olnud seda terves pikkuses varem näinudki. Filmina see ehk kõige suurem asi ei olnud, aga ma saan aru küll, miks mõningad ringkonnad Venemaal filmi autoreid lausa rahvavaenlasteks tituleerivad - Venemaa keskvõimu propagandatrikke paljastas see film igatahes väga selgelt ja õõvastavalt.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), Eureka (Pro7), Välisilm esitleb: Vene õppetunnid (ETV)
31.8.10
30.8.10
Pühabased mõtted
Suhteliselt tavaline tööpäev, kuigi selle algus oli eilsetest sündmustest tingituna selline veidi rabe... :-) Aga päeva peale kosusin, millele aitas tublisti kaasa ka ema külaskäik, kes jagas omajagu muljeid enda äsjasest suurest Kesk-Euroopa ringreisist. Lisaks tõi ta ka kaasa Meistriristiku, mille kallal pusimine aitas samuti vaimu paremasse korda seada, isegi nii hästi, et ma suutsin suurema vaevata ära lahendada mõned sellised "pärnitsad", mis vahel tekitavad muidu tublit peavalu - ilmselt on õige, et peltsebuli tuleb saatanaga välja ajada :-)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Laubased mõtted
Tööpäeva pikkuseks jäi täna vaid mõni tund, sest valdava osa päevast ja sellest, mida enamik inimesi nimetab õhtuks ja ööks, võttis enda alla viibimine ühe sõbra sünnipäeval... koos kõige sellega kaasnevaga :-)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Clifford Levy katmine (Postimees, 28.08.2010)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Clifford Levy katmine (Postimees, 28.08.2010)
28.8.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mis osaliselt kulus endiselt, ütleme siis et varasema tegemata töö ehk nende eile mainitud varasema tõlke kaarditekstide täiendamise peale. Maru tülikas tegemine, aga eks ta ilmselt nii olegi - kui oled midagi valmis teinud, siis on juba palju raskem seda kuidagi täiendama ja parandama hakata...
Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.
Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.
Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.
Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).
Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.
Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.
Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)
Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.
Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.
Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.
Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).
Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.
Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.
Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)
27.8.10
Neljabased mõtted
Väga pisikese tööpanusega päev taas, millel oli kaks peamist põhjust. Esimene ja juba pikemat aega ette teada põhjus oli Varraku raamatublogi vahendusel Oksaneni Sofi "Puhastuse" nõndanimetatud ühislugemisel (mlle kokkuvõtet võib ja sellele järgnenud arutelu võib lugeda siit) osalenud isikute füüsiline kokkusaamine ja enese hästi tundmine varasel õhtupoolikul (mis minu jaoks tänase ärkamise iseärasuste tõttu oli küll pigem keskhommik või ehk lõuna...) Solarise Apollo kohvikus. See kohviku tegevuse lõpetamiseni ehk oma kaks tundi kestnud kohtumine oli päris vahva. Esiteks ei olnud ma enamikku kohaletulnutest varem ihusilmaga näinud või on need kokkupuutumised olnud äärmiselt põgusad ja mitte kuigi otsesed ning kuigi sageli piisab inimestest mõningase arusaama omandamiseks ka virtuaalsest suhtlemisest, on füüsilistel kokkupuudetel oma võlu, mida tõenäoliselt vähemalt lähemas tulevikus ei ole võimalik teisiti saavutada, kui just nimelt niimoodi koos viibides. Teiseks ei jõua mõistagi kunagi ka eriti kirjalikus veebisuhtluses nii palju suhelda, kui see on võimalik vabalt keelel liikuda ja kõrvadel kuulda lastes - veebisuhtlus on ju väga sageli asünkroonne, igaüks annab oma panuse just siis, kui aega leiab, aga füüsilisel koosviibimisel, kui sellel juba osaleda, suhtlevad kõik siiski ühel ja samal (piiratud) ajal. Kohtumise üks eesmärke oli lihtsalt mõnusale suhtlemisele ka kaalumine, kas ja mida edasi teha. Seda leidsime me kõik, et kui ka ehk selline ajaveebis millegi üle arutlemine ei ole tingimata kõige etem (ilu)kirjanduse käsitlemise vorm, siis on see vähemalt tänapäeval, kus inimesed võivad viibida üsna eri kohtades, päris mõistlik - no ja ilmselt selline kirjalik arutlemisvorm sunnib ka oma mõtteid kontsentreeritumalt esitama kui näiteks nii-ütelda traditsioonilises kirjandusringis või ka seminaridel või muudel suulist väljendumist kasutatavatel ettevõtmistel. Nii et soov ja mõte võtta peatselt midagi uut ette oli olemas, aga selle osas, mis see just peaks olema ja kes võiks sedakorda nii-ütelda moderaator olla, me paraku päris selgusele ei jõudnud, kuigi vähemalt teoste osas selitusid välja paar perspektiivikat asja (mille ma jätan praegu küll nimetamata sellesamuse ebakindluse tõttu).
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
26.8.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma küll veidi piirasin, kui, kasutades ära imeilusaks muutunud ilma (talutav temperatuur, vihmatibin ja muu õnnistus), väisasin kauplust toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lisaks sellele võttis mõnevõrra aega veel üks tõlketöö Postimehele.
Google andis täna teada, et kavatseb Gmailile lisada helistamise võimaluse. Niisiis, nad üritavad kangesti tungida Skype'i mänguväljale. Iseenesest tundub olevat huvitav mõte ja on usutav, et tänu Gmaili laiale levikule on sel isegi tulevikku. Hinnad paistsid ka päris odavad olevat: Eestist helistamise puhul näiteks 3 USA senti minutis. Nojah, Skype'i puhul saavad selle kasutajad muidugi omavahel tasuta kõnelda ja maksma peab ainult nii-ütelda väljapoole helistamise puhul. Ja see Gmaili kõnevõimalus on esialgu muidugi ainult põhjaameeriklastele mõeldud: kui elad mujal, pead ju maksma, aga raha juurde panna saab ainult siis, kui oled USA-s... (ja esialgne 10 senti kulub mõistagi kiiresti - ka parimal juhul jätkub seda viieks minutiks ju...) Aga loodetavasti suudavad nad selle suhteliselt ruttu ka tõeliselt rahvusvaheliseks teha, siis võib see muutuda tõesti atraktiivseks. Ma olen ka ise viimasel kuul suuremalt jaolt Google'i kõikvõimalikke teenuseid kasutanud, küll peamiselt sellepärast, et Mandriva Cookeris on osatud mul muidu kasutusel olnud KDE e-posti ja uudiste lugemise rakendused viimaste uuendustega ära rikkuda: Akregator ei taha üldse töötada ja KMail kisub juba mõne tunniga arvuti peaaegu kooma või vähemalt äärmiselt aeglaseks. Õnneks on olemas Gmail (ja minu puhul ka selle kohalik väljund Smail) ja Google Reader, mis tänu sellele, et ma Firefoxi samuti mitte päris rahuldava töötamise tõttu olen hakanud pruukima samamoodi Google'i rüpest pärit Chromiumi veebibrauserit, töötavad selles väga eduliselt. Nojah, Chromiumi mõningaks miinuseks on suhteliselt primitiivne AdBlock, mis nii mõnelgi leheküljel korjab ära ka asju, mida üldse ei oleks vaja, nii et seda tuleb hoolikalt tuunida või siis mõnel leheküljel päris välja lülitada, aga üldiselt jätab see praegu mulle siiski parema mulje kui Firefox, eriti just mälukasutuse ja nii-ütelda vastupidavuse osas (Firefoxi tuli viimati tihtipeale lausa 3-4 korda päevas kinni panna ja uuesti käivitada, kui mõnel leheküljel midagi lootusetult kokku jooksis või mälukasutus üle mõistuse suureks kerkis, Chromiumiga üldiselt pole midagi sellist ette tulnud, ehkki ka see suudab tasapisi mälu nii palju hõivata, et on mõttekas korraks kinni panna - aga seda juhtub siiski ka halvimal juhul kord päeva-paari jooksul).
Goble'i Pauli vahendusel sattusin täna lugema nii umbes nädala eest Izvestijas ilmunud artiklit, mille põhiteesiks oli väide, et "rahvusvabariigid" on Venemaale liigne koorem ja neist tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Seda muidugi mitte neist loobudes, vaid neid likvideerides. Mõningane loogika selles arvamusloos muidugi oli, aga ma pean ütlema, et nii räigelt suurvene-šovinistlikku kirjatükki ei ole enam ammu sattunud lugema - ma mõtlen siis nii-ütelda peavoolu kanalites, loomulikult leiab ohtralt igasuguseid väljaandeid ja veebilehekülgi, mis on palju räigemad, aga need on üldjuhul siiski mõne küllaltki kitsa kildkonna väljundid. Loo autor kõneleb küll "riigi denatsionaliseerimisest", aga on selge, et selle all mõtleb ta selle tsentraliseerimise kõrval ka selgelt venestamist. See ei ole muidugi kuigi uus mõte ja autor juhib sellele ka ise kaude tähelepanu, kui materdab enamlasi "rahvusliku kire" äratamise eest oma võimu kindlustamiseks. Jah, venestamine, seesama 19. sajandi lõpupoole alanud protsess, mille enamlik revolutsioon vähemalt ajutiselt katkestas, kulges samalaadsete loosungite all. Seda uusvenestamise rida on sel sajandil üsna palju aetud ja võib tõdeda, et küllaltki edukalt isegi, nii et paarikümne aasta tagusest uhkest Venemaa põhiseadusest, mis ju sõnades kinnitab riigi paljurahvuselist iseloomu, on selles osas järele jäänud vaid seesama paber, millele need sõnad on kantud, aga peaaegu ei mingit reaalset vastet elus endas. Izvestija artikli autor põimib oma venestamistungi osavalt praeguse presidendi lemmikratsu moderniseerimisega, jõudes välja lausa väiteni, et igasugused "rahvuslikud elemendid" takistavad Venemaad arenemast ja sestap ei tohiks Venemaa endale sellist "luksust" nagu rahvusvabariigid lubada...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Google andis täna teada, et kavatseb Gmailile lisada helistamise võimaluse. Niisiis, nad üritavad kangesti tungida Skype'i mänguväljale. Iseenesest tundub olevat huvitav mõte ja on usutav, et tänu Gmaili laiale levikule on sel isegi tulevikku. Hinnad paistsid ka päris odavad olevat: Eestist helistamise puhul näiteks 3 USA senti minutis. Nojah, Skype'i puhul saavad selle kasutajad muidugi omavahel tasuta kõnelda ja maksma peab ainult nii-ütelda väljapoole helistamise puhul. Ja see Gmaili kõnevõimalus on esialgu muidugi ainult põhjaameeriklastele mõeldud: kui elad mujal, pead ju maksma, aga raha juurde panna saab ainult siis, kui oled USA-s... (ja esialgne 10 senti kulub mõistagi kiiresti - ka parimal juhul jätkub seda viieks minutiks ju...) Aga loodetavasti suudavad nad selle suhteliselt ruttu ka tõeliselt rahvusvaheliseks teha, siis võib see muutuda tõesti atraktiivseks. Ma olen ka ise viimasel kuul suuremalt jaolt Google'i kõikvõimalikke teenuseid kasutanud, küll peamiselt sellepärast, et Mandriva Cookeris on osatud mul muidu kasutusel olnud KDE e-posti ja uudiste lugemise rakendused viimaste uuendustega ära rikkuda: Akregator ei taha üldse töötada ja KMail kisub juba mõne tunniga arvuti peaaegu kooma või vähemalt äärmiselt aeglaseks. Õnneks on olemas Gmail (ja minu puhul ka selle kohalik väljund Smail) ja Google Reader, mis tänu sellele, et ma Firefoxi samuti mitte päris rahuldava töötamise tõttu olen hakanud pruukima samamoodi Google'i rüpest pärit Chromiumi veebibrauserit, töötavad selles väga eduliselt. Nojah, Chromiumi mõningaks miinuseks on suhteliselt primitiivne AdBlock, mis nii mõnelgi leheküljel korjab ära ka asju, mida üldse ei oleks vaja, nii et seda tuleb hoolikalt tuunida või siis mõnel leheküljel päris välja lülitada, aga üldiselt jätab see praegu mulle siiski parema mulje kui Firefox, eriti just mälukasutuse ja nii-ütelda vastupidavuse osas (Firefoxi tuli viimati tihtipeale lausa 3-4 korda päevas kinni panna ja uuesti käivitada, kui mõnel leheküljel midagi lootusetult kokku jooksis või mälukasutus üle mõistuse suureks kerkis, Chromiumiga üldiselt pole midagi sellist ette tulnud, ehkki ka see suudab tasapisi mälu nii palju hõivata, et on mõttekas korraks kinni panna - aga seda juhtub siiski ka halvimal juhul kord päeva-paari jooksul).
Goble'i Pauli vahendusel sattusin täna lugema nii umbes nädala eest Izvestijas ilmunud artiklit, mille põhiteesiks oli väide, et "rahvusvabariigid" on Venemaale liigne koorem ja neist tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Seda muidugi mitte neist loobudes, vaid neid likvideerides. Mõningane loogika selles arvamusloos muidugi oli, aga ma pean ütlema, et nii räigelt suurvene-šovinistlikku kirjatükki ei ole enam ammu sattunud lugema - ma mõtlen siis nii-ütelda peavoolu kanalites, loomulikult leiab ohtralt igasuguseid väljaandeid ja veebilehekülgi, mis on palju räigemad, aga need on üldjuhul siiski mõne küllaltki kitsa kildkonna väljundid. Loo autor kõneleb küll "riigi denatsionaliseerimisest", aga on selge, et selle all mõtleb ta selle tsentraliseerimise kõrval ka selgelt venestamist. See ei ole muidugi kuigi uus mõte ja autor juhib sellele ka ise kaude tähelepanu, kui materdab enamlasi "rahvusliku kire" äratamise eest oma võimu kindlustamiseks. Jah, venestamine, seesama 19. sajandi lõpupoole alanud protsess, mille enamlik revolutsioon vähemalt ajutiselt katkestas, kulges samalaadsete loosungite all. Seda uusvenestamise rida on sel sajandil üsna palju aetud ja võib tõdeda, et küllaltki edukalt isegi, nii et paarikümne aasta tagusest uhkest Venemaa põhiseadusest, mis ju sõnades kinnitab riigi paljurahvuselist iseloomu, on selles osas järele jäänud vaid seesama paber, millele need sõnad on kantud, aga peaaegu ei mingit reaalset vastet elus endas. Izvestija artikli autor põimib oma venestamistungi osavalt praeguse presidendi lemmikratsu moderniseerimisega, jõudes välja lausa väiteni, et igasugused "rahvuslikud elemendid" takistavad Venemaad arenemast ja sestap ei tohiks Venemaa endale sellist "luksust" nagu rahvusvabariigid lubada...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
25.8.10
Teisibased mõtted
Mitmesugustel siin mainimata jäävatel põhjustel väga nigel päev. Pisut sai põhitööd tehtud, lisaks ka üks tõlge Postimehele, aga muidu hea meelega unustaks selle päeva.
Loetud: Diplomaatia 7-8/2010, Lugu 4/sügis 2010
Vaadatud: Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2)
Loetud: Diplomaatia 7-8/2010, Lugu 4/sügis 2010
Vaadatud: Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2)
24.8.10
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Jätkasin KDE ja eelkõige nonde KDE-PIM-i asjade kallal ning suuremas osas saigi see korda. Mõned päris suured, see tähendab rohkete sõnedega failid jäid küll veel tegemata, aga need peaksid valdavas osas koosnema just sellisest tekstis, mis on mitmelt poolt kokku kraabitud ja neisse failidesse koondatud, seega valdavalt vaid lihtsalt ülevaatamise vaev. Kuigi dokumentatsiooni tekkis vahepeal hulgaliselt uusi stringe juurde, jõuan ehk siiski stabiilse haru (s.t tulevase 4.5.1) juba järgmisel esmaspäeval peaaegu täielikult korda. Mis oleks hea, sest arendusharus ootab ees juba peatselt ilmub KOffice'i uus väljalase ja veel mõned asjad, mis on stabiilse haruga maadlemise tõttu unarule jäänud.
Tarkvara lainelt veel: täna laekus teade, et ammune veateade, mis käsitles kiipkaardi toetust Kgpg-s, on nüüd lahenduse leidnud. Vähemalt teoorias tähendab see, et Kgpg peaks nüüd siis olema võimeline välja lugema kiipkaartidel olevaid võtmeid ja neid krüptimiseks kasutama. Samas ma veidi kahtlen, kas see käib näiteks Eesti ID-kaardi kohta, mida käsitleb ilmselt rohkem veel vanem veateade - aga kui see peaks nii olema, siis oleks küll vahva, kui saaks ID-kaardiga allkirjastada ka näiteks KMailist saadetud kirju jms. Aga karta on, et sellega peab siiski veel ootama...
Täna kuulutas president välja uue sõnavõistluse, kus otsitakse suupärasemaid ja mõistlikumaid vasteid üheteistkümnele küllaltki palju kasutusel olevale mõistele. Mul on hea meel nentida, et ka mu käsi on selles natuke mängus olnud, kuigi väga põgusalt. Nimelt küsis üks töörühma liige mõni aeg tagasi ka minu käest, millised võiks olla need sõnad ja fraasid, mis vajaksid nii hädasti asendamist, et väärivad kohta sõnavõistlusel, ning mu pakutust ongi lausa kaks tükki seal sees - ilmselt küll mitte nüüd ainult minu tõttu, vaid ikka seepärast, et need ongi sellised, mis vajavad paremat vastet eesti keeles. Loodetavasti annab see sõnavõistlus samuti häid tulemusi ja nii mõnedki kolesõnad asenduvad millegi etemaga.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
Tarkvara lainelt veel: täna laekus teade, et ammune veateade, mis käsitles kiipkaardi toetust Kgpg-s, on nüüd lahenduse leidnud. Vähemalt teoorias tähendab see, et Kgpg peaks nüüd siis olema võimeline välja lugema kiipkaartidel olevaid võtmeid ja neid krüptimiseks kasutama. Samas ma veidi kahtlen, kas see käib näiteks Eesti ID-kaardi kohta, mida käsitleb ilmselt rohkem veel vanem veateade - aga kui see peaks nii olema, siis oleks küll vahva, kui saaks ID-kaardiga allkirjastada ka näiteks KMailist saadetud kirju jms. Aga karta on, et sellega peab siiski veel ootama...
Täna kuulutas president välja uue sõnavõistluse, kus otsitakse suupärasemaid ja mõistlikumaid vasteid üheteistkümnele küllaltki palju kasutusel olevale mõistele. Mul on hea meel nentida, et ka mu käsi on selles natuke mängus olnud, kuigi väga põgusalt. Nimelt küsis üks töörühma liige mõni aeg tagasi ka minu käest, millised võiks olla need sõnad ja fraasid, mis vajaksid nii hädasti asendamist, et väärivad kohta sõnavõistlusel, ning mu pakutust ongi lausa kaks tükki seal sees - ilmselt küll mitte nüüd ainult minu tõttu, vaid ikka seepärast, et need ongi sellised, mis vajavad paremat vastet eesti keeles. Loodetavasti annab see sõnavõistlus samuti häid tulemusi ja nii mõnedki kolesõnad asenduvad millegi etemaga.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
Pühabased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et algusest sõi oma osa ära Tartust naasmine. Ilmaga vedas seekordse reisi ajal ikka täiega: Tartus oli vihmane ilm ja Tallinnasse tagasi jõudes võttis vastu päris tugev tuul, nii et seistes pidi lausa kohati pingutama, et mitte lasta ennast ära puhuda :-)
Hiljem astus korraks läbi ka ema, kes oli oma ringreisidelt Euroopas ja Eestis lõpuks tagasi jõudnud, ning kibeles pojaraasukesele igasugust nänni tooma, Kõige muu hea ja parema söödava kõrval tõi ta ka mitu ristsõna, mille lõpuni lahendamine võttis samuti oma aja. Tundub, et seekordses Ristikus (mis muidu ju väga keeruline pole) on üks mõistatus, millele ma ei suudagi lahendust leida: mulle on alati mõnevõrra raskusi valmistanud sellised mõistatused, kus tuleb mõistatuse kõrval olevatel piltidel kujutatud esemete-olendite nimetused täherägastikust üles leida, sest tihtipeale on nende joonistaja ja minu arusaamad millegi kujutamisest tagasihoidlikult öeldes erinevad.... Nii ka seekord...
Eesti Päevalehes oli lugeda huvipakkuv vastus hiljutisele Saluääre Anu kurtmisele vampiiri- ja muu kõntskirjanduse üle ühe kirjaniku sulest, kel nimeks Elo-Mall Toomet. Ma küll arvaksin sarnaselt Saluäärele, et vampiirikirjandus on küll viimane asi, millele üldse tähelepanu pöörata, aga Toometi artiklis on samuti oma iva sees: vahetõmbamine ei pea mitte käima fantaasia- ja realistliku kirjanduse, vaid ikka hea ja halva kirjanduse joont pidi. Ja võib täiesti olla, et isegi vampiirijuttudes (ma usun küll, et väga vähestes - aga temaatika äärmise ebahuvitavuse tõttu olen liiga vähe lugenud, et seda uskumist tõsikindlalt väita...) on oma kirjanduslik tase olemas, mis heal juhul ergutab ka muud kirjandust lugema ja silmaringi avardama.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Hiljem astus korraks läbi ka ema, kes oli oma ringreisidelt Euroopas ja Eestis lõpuks tagasi jõudnud, ning kibeles pojaraasukesele igasugust nänni tooma, Kõige muu hea ja parema söödava kõrval tõi ta ka mitu ristsõna, mille lõpuni lahendamine võttis samuti oma aja. Tundub, et seekordses Ristikus (mis muidu ju väga keeruline pole) on üks mõistatus, millele ma ei suudagi lahendust leida: mulle on alati mõnevõrra raskusi valmistanud sellised mõistatused, kus tuleb mõistatuse kõrval olevatel piltidel kujutatud esemete-olendite nimetused täherägastikust üles leida, sest tihtipeale on nende joonistaja ja minu arusaamad millegi kujutamisest tagasihoidlikult öeldes erinevad.... Nii ka seekord...
Eesti Päevalehes oli lugeda huvipakkuv vastus hiljutisele Saluääre Anu kurtmisele vampiiri- ja muu kõntskirjanduse üle ühe kirjaniku sulest, kel nimeks Elo-Mall Toomet. Ma küll arvaksin sarnaselt Saluäärele, et vampiirikirjandus on küll viimane asi, millele üldse tähelepanu pöörata, aga Toometi artiklis on samuti oma iva sees: vahetõmbamine ei pea mitte käima fantaasia- ja realistliku kirjanduse, vaid ikka hea ja halva kirjanduse joont pidi. Ja võib täiesti olla, et isegi vampiirijuttudes (ma usun küll, et väga vähestes - aga temaatika äärmise ebahuvitavuse tõttu olen liiga vähe lugenud, et seda uskumist tõsikindlalt väita...) on oma kirjanduslik tase olemas, mis heal juhul ergutab ka muud kirjandust lugema ja silmaringi avardama.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Laubased mõtted
Täiesti töövaba ja ainult lõbule, lustile ja meelelahutusele pühendatud päev. Algas see sõiduga Tartusse, mis võttis mind vastu üllatavalt heatahtlikult - vaevalt olin kohale jõudnud, kui algas paraku küll mitte kuigi pikk, aga siiski korralik tugev paduvihm. Ma ei olegi enam mitu aastat mittetalvisel ajal Tartus käinud ja seekord oli veidi aega linna peal ringi vaadata. Päris kena oli, kuigi peatänav (ilmselt võib selle kohta nii öelda küll, vähemalt minu vaatevinklist) oli valdavalt üles kaevatud. See kurikuulus must maja muidugi veidi hämmastas, kuidagi kohatu tundus ja mu meelest oli ta ka kuidagi valesti positsioneeritud, nagu ühtegi pidi ei haakunud naabritega. Aga noh, eks see linnaplaneerimine ja hoonestamine ole targemate inimeste asi ka... Avastasin puhtjuhuslikult ühe uue kohviku (see tähendab siis minu jaoks uue - mul ei ole aimugi, kui kaua see olemas on olnud), millel nimeks Cafe Noir. Et sama nime kannab ka üks mu lemmikuid kohvimarke, siis astusin ka sisse ja lasksin sealsel kohvil hea maitsta. Maitseski hästi, kuigi see polnud ilmselt sellest margist. Kohvik ise oli parajasti täis sellist suviselt segast ja kirjut seltskonda: mõned pered või paarid, mingi täiskasvanute seltskond ja siis veel mingi (välis)tudengite seltskond.
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
21.8.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3)
20.8.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Ja üsna edukas, mida kindlasti soodustas ka õhtupoole väga mõnusalt jahedamaks muutunud ilm - kraadiklaas langes ilmselt isegi alla 10 kraadi, igatahes kuumuserammestuse viis minema ja ergutas tööle!
Päevana siiski ei olnud tänane mitte päris tavaline, sest tekitas hämmeldust ja pani palju lugema. Hämmeldus tekkis veidi pärast seda, kui olin käinud tiiru postkasti juures ja naasnud, käes Sirp ja Arvutimaailm ja Lugu. Algul ma nagu ei saanudki aru, miks ma tundsin, et midagi on viltu, aga siis koitis, et täna pole ju reede! Väikese mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et ju siis peab homme midagi olema, et ajaleht päev varem on ilmunud - ja pisike otsing selgitaski, et reedel on riigipüha.
Sellest ebakõlast hoolimata oli tänases Sirbis päris palju lugemist. Õieti algul tundus, et on jälle tühi leht, sest tavaliselt kõige huvitavamad alguslehed olid mingile mõttetule valimis- ja valitsemisjurale pühendatud. Aga noh, ilmselt on ka neid, keda see huvitab. Tasapisi selgus aga, et sedakorda on ülejäänud Sirbis haruldaselt palju huvitavat lugemist. Kõigepealt Hennoste Tiidu repliigike "kohandujate keelest", mis oli väga iseäralik, kuid mõtlemapanev kirjatükk, vaadeldes keeleküsimusi omamoodi nurga alt. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab ise lugema - ja sõltumata sellest, mida sellest arvata, on selles väikeses kirjatükis igatahes mingid ivad, mida tasub tükk aega hoolikalt, otsekui kaalujälgija idandeid, närida...
Mõnes mõttes oli Hennoste lugu kuidagi nostalgiline ja samast meeleolust kantud oli ka tõlkelugu Mosteri Stefani sulest, mis vaagis ilukirjanduse kirjutamise ja müü(bi)mise vahekordi. Mulle tundus see olevat üsna terane ja vahe, ehkki ma pean möönma, et ma ei ole vist küll kunagi lugemisel juhindunud edetabelitest - küll aga samas üsna sageli tutvustavatest tekstidest, mis teatavas mõttes ei jää edetabelitest juhindumisest väga kaugele... Igal juhul tuleb täielikult nõustuda tema sõnadega, et "teatud tingimustes on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge". Nojah, seda saab laiendada muidugi muudelegi kui kriminaalromaanidele - leidub küllaga teoseid, mis võib-olla on ka edukad olnud, aga mille lugemine on tõepoolest selline ühekordne ja kohe raamatu tagakaane sulgemise järel jäljetult kustuv toiming. Küsitavam on tema arvamus, nagu oleks olemas kaks "maailmakirjandust": üks nii-ütelda murranguriikides, mis Mosterile tundub olevat "suurem" ja sügavan, teine heaoluriikides, mis on enese/minakeskne, apoliitiline ja rohkem selline hetkeelamusele ja -naudingule suunatud. Poliitilise angažeerituse mõttes võib see ju ka nii olla, sest heaoluriikides ju teatavasti poliitiline võitlus puudub, mistõttu pole ka mingit erilist põhjust poliitikast (ilu)kirjanikel kirjutada, sest kirjutatakse enamasti ju ikka millestki, milles on mingi intriig, midagi, mis vähemalt kirjutajat ennast köidab. Õnneks hoidub ta ka ise väga üheselt "murrangukirjandust" igas mõttes paremaks pidama, kuigi tema seisukoht on tegelikult päris selge.
Päris huvitav oli ka Kalmu Mardi ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee tööst, milles Eesti esindajad esmakordselt füüsiliselt osalesid. Tegelikult peaks seal ju vaagitama kõikvõimalike objektide kultuuriväärtust maailma tasandil, aga nagu (tegelikult mitte kuigi suure üllatusena, ma arvaks) selgub, on esmatähtsad ikkagi poliitilised tagamaad - mis siis, et Prantsusmaa (nagu kogu Euroopa) on objektid on nimekirjas niigi üleesindatud, aga "meil on ju nii palju toredaid paiku, millega me kavatseme veel välja tulla" :-)
Isegi mitmed arvustused olid sedapuhku päris head lugeda, nii raamatute (lühidalt, aga huvitavalt Vahtre Lauri "Tormi" kohta KMSinijärve sulest ning pikalt ja intrigeerivalt Meieli Kaupo "Mu sokid on terved" kohta Afanasjevi Vahuri sulest) kui ka filmide kohta (eriti "Paavst Johanna" ning "Võluri õpipoisi" kohta).
Ka Arvutimaailmas oli lisaks kõigele muule, suhteliselt tavapärasele, üks huvitav artikkel sellest, kuidas praktikas on juurutatud Linuxit suhteliselt väikeses, aga siiski mitte pisikeses kollektiivis - 40 inimest on Eesti tingimustes juba lausa üsna suur kollektiiv. Täpsemalt siis Tartu Pääsupesa lasteaed, kus katsetati Windowsi asemel Estobuntu kasutusele võtmist, ja nagu loost selgub, siis üsna edukalt. Kuigi ma ei ole ise Estobuntut ega selle "ema" Ubuntut kasutanud (Mandriva on ju nagunii parim :-) ), siis tuleb igal juhul selle loojatele au anda - sisuliselt ise asja peaaegu reklaamimata on nad saanud päris tuntuks, ma olen üsna mitmel pool kohanud viiteid sellele ja ikka reeglina positiivseid. Mis on kahtlemata hea, sest nii palju või vähe, kui ma nende tegijatega olen kokku puutunud, on nad päris hingega asja kallal ja selline positiivne vastukaja kahtlemata ainult süvendab neis soovi asja veel paremini teha.
Loetud: Sirp, 19.08.2010; Arvutimaailm 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Lauri Mälksoo. Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides (Diplomaatia, 7-8/2010)
Vladimir Juškin. Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal (Diplomaatia, 7-8/2010)
Päevana siiski ei olnud tänane mitte päris tavaline, sest tekitas hämmeldust ja pani palju lugema. Hämmeldus tekkis veidi pärast seda, kui olin käinud tiiru postkasti juures ja naasnud, käes Sirp ja Arvutimaailm ja Lugu. Algul ma nagu ei saanudki aru, miks ma tundsin, et midagi on viltu, aga siis koitis, et täna pole ju reede! Väikese mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et ju siis peab homme midagi olema, et ajaleht päev varem on ilmunud - ja pisike otsing selgitaski, et reedel on riigipüha.
Sellest ebakõlast hoolimata oli tänases Sirbis päris palju lugemist. Õieti algul tundus, et on jälle tühi leht, sest tavaliselt kõige huvitavamad alguslehed olid mingile mõttetule valimis- ja valitsemisjurale pühendatud. Aga noh, ilmselt on ka neid, keda see huvitab. Tasapisi selgus aga, et sedakorda on ülejäänud Sirbis haruldaselt palju huvitavat lugemist. Kõigepealt Hennoste Tiidu repliigike "kohandujate keelest", mis oli väga iseäralik, kuid mõtlemapanev kirjatükk, vaadeldes keeleküsimusi omamoodi nurga alt. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab ise lugema - ja sõltumata sellest, mida sellest arvata, on selles väikeses kirjatükis igatahes mingid ivad, mida tasub tükk aega hoolikalt, otsekui kaalujälgija idandeid, närida...
Mõnes mõttes oli Hennoste lugu kuidagi nostalgiline ja samast meeleolust kantud oli ka tõlkelugu Mosteri Stefani sulest, mis vaagis ilukirjanduse kirjutamise ja müü(bi)mise vahekordi. Mulle tundus see olevat üsna terane ja vahe, ehkki ma pean möönma, et ma ei ole vist küll kunagi lugemisel juhindunud edetabelitest - küll aga samas üsna sageli tutvustavatest tekstidest, mis teatavas mõttes ei jää edetabelitest juhindumisest väga kaugele... Igal juhul tuleb täielikult nõustuda tema sõnadega, et "teatud tingimustes on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge". Nojah, seda saab laiendada muidugi muudelegi kui kriminaalromaanidele - leidub küllaga teoseid, mis võib-olla on ka edukad olnud, aga mille lugemine on tõepoolest selline ühekordne ja kohe raamatu tagakaane sulgemise järel jäljetult kustuv toiming. Küsitavam on tema arvamus, nagu oleks olemas kaks "maailmakirjandust": üks nii-ütelda murranguriikides, mis Mosterile tundub olevat "suurem" ja sügavan, teine heaoluriikides, mis on enese/minakeskne, apoliitiline ja rohkem selline hetkeelamusele ja -naudingule suunatud. Poliitilise angažeerituse mõttes võib see ju ka nii olla, sest heaoluriikides ju teatavasti poliitiline võitlus puudub, mistõttu pole ka mingit erilist põhjust poliitikast (ilu)kirjanikel kirjutada, sest kirjutatakse enamasti ju ikka millestki, milles on mingi intriig, midagi, mis vähemalt kirjutajat ennast köidab. Õnneks hoidub ta ka ise väga üheselt "murrangukirjandust" igas mõttes paremaks pidama, kuigi tema seisukoht on tegelikult päris selge.
Päris huvitav oli ka Kalmu Mardi ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee tööst, milles Eesti esindajad esmakordselt füüsiliselt osalesid. Tegelikult peaks seal ju vaagitama kõikvõimalike objektide kultuuriväärtust maailma tasandil, aga nagu (tegelikult mitte kuigi suure üllatusena, ma arvaks) selgub, on esmatähtsad ikkagi poliitilised tagamaad - mis siis, et Prantsusmaa (nagu kogu Euroopa) on objektid on nimekirjas niigi üleesindatud, aga "meil on ju nii palju toredaid paiku, millega me kavatseme veel välja tulla" :-)
Isegi mitmed arvustused olid sedapuhku päris head lugeda, nii raamatute (lühidalt, aga huvitavalt Vahtre Lauri "Tormi" kohta KMSinijärve sulest ning pikalt ja intrigeerivalt Meieli Kaupo "Mu sokid on terved" kohta Afanasjevi Vahuri sulest) kui ka filmide kohta (eriti "Paavst Johanna" ning "Võluri õpipoisi" kohta).
Ka Arvutimaailmas oli lisaks kõigele muule, suhteliselt tavapärasele, üks huvitav artikkel sellest, kuidas praktikas on juurutatud Linuxit suhteliselt väikeses, aga siiski mitte pisikeses kollektiivis - 40 inimest on Eesti tingimustes juba lausa üsna suur kollektiiv. Täpsemalt siis Tartu Pääsupesa lasteaed, kus katsetati Windowsi asemel Estobuntu kasutusele võtmist, ja nagu loost selgub, siis üsna edukalt. Kuigi ma ei ole ise Estobuntut ega selle "ema" Ubuntut kasutanud (Mandriva on ju nagunii parim :-) ), siis tuleb igal juhul selle loojatele au anda - sisuliselt ise asja peaaegu reklaamimata on nad saanud päris tuntuks, ma olen üsna mitmel pool kohanud viiteid sellele ja ikka reeglina positiivseid. Mis on kahtlemata hea, sest nii palju või vähe, kui ma nende tegijatega olen kokku puutunud, on nad päris hingega asja kallal ja selline positiivne vastukaja kahtlemata ainult süvendab neis soovi asja veel paremini teha.
Loetud: Sirp, 19.08.2010; Arvutimaailm 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Lauri Mälksoo. Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides (Diplomaatia, 7-8/2010)
Vladimir Juškin. Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal (Diplomaatia, 7-8/2010)
19.8.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida lõhkusin veidi pisikese väljaskäiguga. Nimelt mingil seletamatul põhjusel ei piisa kirjastustele, kui ma neile lõpuks tõlke esitan, vaid nad tahavad ka originaali tagasi, väidetavalt selleks, et tõlget originaaliga võrrelda. Hästi ma seda ei mõista, sest loomulikult on ju mu tõlked hiilgavad ja veatud ja nii edasi, aga noh, ma olen lahke inimene ja kui nad seda nii väga soovivad, siis miks mitte, pealegi annab see hea võimaluse selgitada, kas vahepealsetel kuudel on maailmas väljaspool mu korterit midagi ka muutunud. Nagu ikka, kõik oli sama. Vähemalt oli ilm hea - kuigi palavus on endiselt tappev, tibutas siiski vahelduva eduga midagi märga taevast alla, mis veidi tasakaalustas kuumust.
Newsweekis oli Nemtsova Anna sulest kurb lugu sellest, kuidas Abhaasia iseseisvus on osutunud tagasihoidlikult öeldes illusiooniks: venelased talitavad seal üsna omapäi, ostes kokku maad ja kinnisvara ja nii edasi. On ju selge, et neist kahest "äsja iseseisvunud" riigist on Lõuna-Osseetia puhas ripats, aga Abhaasia puhul oleks tahtnud siiski loota, et neil õnnestub ka tegelikult nii pooliseseisev olla ja ehk isegi oma rippumatust tasapisi suurendada. Mingid rahulolematuse noodid on ka artiklis ära märgitud, aga üldpilt jäi selle põhjal ikka päris masendav. Mis muidugi ei tähenda, et see artikkel tingimata kogu tõde esindaks, aga et ma jälgin üsna palju selle piirkonna igapäevaseidki uudiseid, siis kuigi palju see ei erine ka sellest muljest, mis mul on varem tekkinud. Millest on ausalt öeldes kahju, sest Abhaasial oleks küllaga põhjust ja võimalusi olla selline pisike ja võib-olla isegi suhteliselt jõukas riik...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Kung Pow: rusikad käiku (TV6)
Newsweekis oli Nemtsova Anna sulest kurb lugu sellest, kuidas Abhaasia iseseisvus on osutunud tagasihoidlikult öeldes illusiooniks: venelased talitavad seal üsna omapäi, ostes kokku maad ja kinnisvara ja nii edasi. On ju selge, et neist kahest "äsja iseseisvunud" riigist on Lõuna-Osseetia puhas ripats, aga Abhaasia puhul oleks tahtnud siiski loota, et neil õnnestub ka tegelikult nii pooliseseisev olla ja ehk isegi oma rippumatust tasapisi suurendada. Mingid rahulolematuse noodid on ka artiklis ära märgitud, aga üldpilt jäi selle põhjal ikka päris masendav. Mis muidugi ei tähenda, et see artikkel tingimata kogu tõde esindaks, aga et ma jälgin üsna palju selle piirkonna igapäevaseidki uudiseid, siis kuigi palju see ei erine ka sellest muljest, mis mul on varem tekkinud. Millest on ausalt öeldes kahju, sest Abhaasial oleks küllaga põhjust ja võimalusi olla selline pisike ja võib-olla isegi suhteliselt jõukas riik...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Kung Pow: rusikad käiku (TV6)
18.8.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev.
Sattus veebis ette üks huvitav nimekiri, kus väidetavalt oli 50 avatud lähtekoodiga rakendust (ei lugenud üle, aga usume väidet :-) ), mis suudavad vähema või suurema eduga asendada (suhteliselt) kalleid suletud lähtekoodiga rakendusi. Ma muidugi teadsin varemgi, et valdava osa asjadest saab kenasti ära ajada suurt raha kulutamata, aga huvitav oli sealt leida ka mitmeid selliste valdkondade asju, mille puhul enamasti väidetakse, et avatud lähtekoodiga tarkvara ei paku midagi, näiteks raamatupidamine või tehniline joonestamine. No võib-olla kõik asjad muidugi üks-ühele võimalusi ei paku, sest lõppeks on ka tarkvarad erinevad, aga igatahes loetelu oli üsna muljetavaldav.
Samamoodi muljetavaldav oli artikkel, millest selgus, et üks uurija on leidnud Hitleri kohta seniteadmata materjale, mis näitavad tema "sõjasangarlust" Esimeses maailmasõjas sootuks teise nurga alt. Mõnikord tundub, et mõne inimese kohta on juba kõik teada ja midagi pole enam leida, aga siis tuleb keegi, kes arvab teisiti, ja nii sünnivadki sellised teosed nagu artiklis mainitud peatne "Hitleri esimene sõda" või, kui meenutada lähiminevikust, siis Montefiore "Noor Stalin"...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Sattus veebis ette üks huvitav nimekiri, kus väidetavalt oli 50 avatud lähtekoodiga rakendust (ei lugenud üle, aga usume väidet :-) ), mis suudavad vähema või suurema eduga asendada (suhteliselt) kalleid suletud lähtekoodiga rakendusi. Ma muidugi teadsin varemgi, et valdava osa asjadest saab kenasti ära ajada suurt raha kulutamata, aga huvitav oli sealt leida ka mitmeid selliste valdkondade asju, mille puhul enamasti väidetakse, et avatud lähtekoodiga tarkvara ei paku midagi, näiteks raamatupidamine või tehniline joonestamine. No võib-olla kõik asjad muidugi üks-ühele võimalusi ei paku, sest lõppeks on ka tarkvarad erinevad, aga igatahes loetelu oli üsna muljetavaldav.
Samamoodi muljetavaldav oli artikkel, millest selgus, et üks uurija on leidnud Hitleri kohta seniteadmata materjale, mis näitavad tema "sõjasangarlust" Esimeses maailmasõjas sootuks teise nurga alt. Mõnikord tundub, et mõne inimese kohta on juba kõik teada ja midagi pole enam leida, aga siis tuleb keegi, kes arvab teisiti, ja nii sünnivadki sellised teosed nagu artiklis mainitud peatne "Hitleri esimene sõda" või, kui meenutada lähiminevikust, siis Montefiore "Noor Stalin"...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
17.8.10
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, niisiis tarkvara tõlkimise päev. See kulus tervenisti KDE peale. Stabiilse haru, s.t tulevase 4.5.1 dokumentatsioon sai põhijaolt korda, välja arvatud kaks käsiraamatut - nojah, tõsi, neis on päris palju tõlkida, aga need on ka suhteliselt väiksema tähtsusega asjad, nii et ehk pole isegi hullu, kui neid valmis ei jõua (välja arvatud muidugi hoop eneseuhkusele :-) ). Võtsin ette ka KDEPIM-i asjad, sest, nagu öeldud, räägitakse küll, et praegu veel 4.4 tasemel olevad rakendused ja kõikvõimalikud muud asjad võivad tõeliselt uueks ja töökorda saada alles 4.6 ajaks ehk järgmise aasta alguseks, aga siiski ei ole keegi seni ära muutnud lubadust, et juba 4.5.1 sisaldab uut ja säravat KDEPIM-i... Seal on veel teha küll, aga juba esialgne kogemus näitas, et tõlkimise mõttes väga palju uut ei ole - uusi omadusi kui selliseid väga palju ei tule, küll aga on asjad korraldatud mitmeti mõistlikumalt kui varem, no ja mõistagi kaasneb sellega ka terve müriaadi vigade parandamine, mida väidetavalt vana/senine korraldus ei võimaldanud (mis ei ole ka imestada, kui arvestada, et näiteks KMail ja Korganizer on üldse ühed vanemad KDE rakendused ja eks see tosina aasta taak on neil kohati kõvasti kaelas küll).
Lisaks tõlkimisele sai ka stabiilset haru veidi puhastatud - nimelt oli seal ajapikku tekkinud terve hulk dokumentatsiooni, mis tegelikult oli igas mõttes aegunud, s.t polnud enam olemas isegi ingliskeelseid originaale. Stabiilses harus sai puhastus ära tehtud, arendusharus ootab see veel ees, kui ma millalgi selle juurde tõsisemalt jõuan. Küll selgus üks halb tõsiasi, mis kaasneb Mandriva arendusversiooni kasutamisega (jah, ka uuele arvutile panin ma ikka Cookeri peale - kohe kange kihu on ikka "verisel serval" sammuda :-) ). Nimelt saab praegu küll KDE dokumentatsiooni kenasti tõlkida, aga midagi on nende Mandriva KDE pakettidega vahepeal nii viltu läinud, et tõlkefailidest DocBook-faile enam kokku keevitada ei õnnestu... Tegin selle kohta ka veateate, nii et nüüd jääb vaid loota, et see kiiresti ära parandatakse, sest muidu peab enne 4.5.1 ilmumist välja mõtlema mingi iseäraliku ja ilmselt mulle tublisti peavalu valmistava viisi, kuidas seda teha...
Varahommikul, kui nii kukk kui ka koit veel laia suuga haigutasid ja mina vaevalt olin ärganud, helistas üks kunagine töökaaslane, kes, nagu selgus, on mõnda aega tööta olnud ja tundis huvi ühe Eesti kirjastuse vastu, mis tööd pakkuvat. Paraku ei osanud talle selle kohta mingit erilist taustateavet jagada, aga selle asemel, et jutt oleks kiiresti lõppenud, ilmnes vanainimese sündroom ja nii lobisesime päris pikalt, meenutades ajakirjanduses töötamise aegu ja arutades praeguse ajakirjanduse seisu üle. Nojah, sellest kõneldust pole mõtet siin pikemalt kõnelda, sest midagi põhjapanevat me välja ei selitanud. Aga selliseid ootamatuid kõnesid on vahel päris hea saada siiski.
Päeval sattusin Memokraadi ajaveebist lugema Vaariku Danieli ülevaadet USA läänerannikul peetud "singulaarsuse tippkohtumisest". Selliseid asju on muidugi huvitav lugeda ja ilmselt sama huvitav või veelgi köitvam ise sellises kohas kohal olla, aga eks nendega on nagu ikka "tuleviku-uuringutega" ja muu futurismiga: ette võib kujutada kõike, välja arvatud seda, mis tegelikult toimub, sest ei saa ju ette kujutada asja, mida ei ole... (mis muidugi kehtib ka teistpidi: kõik, mida saab ette kujutada, on millalgi olemas olnud, on praegu olemas või saab millalgi olema...)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
Lisaks tõlkimisele sai ka stabiilset haru veidi puhastatud - nimelt oli seal ajapikku tekkinud terve hulk dokumentatsiooni, mis tegelikult oli igas mõttes aegunud, s.t polnud enam olemas isegi ingliskeelseid originaale. Stabiilses harus sai puhastus ära tehtud, arendusharus ootab see veel ees, kui ma millalgi selle juurde tõsisemalt jõuan. Küll selgus üks halb tõsiasi, mis kaasneb Mandriva arendusversiooni kasutamisega (jah, ka uuele arvutile panin ma ikka Cookeri peale - kohe kange kihu on ikka "verisel serval" sammuda :-) ). Nimelt saab praegu küll KDE dokumentatsiooni kenasti tõlkida, aga midagi on nende Mandriva KDE pakettidega vahepeal nii viltu läinud, et tõlkefailidest DocBook-faile enam kokku keevitada ei õnnestu... Tegin selle kohta ka veateate, nii et nüüd jääb vaid loota, et see kiiresti ära parandatakse, sest muidu peab enne 4.5.1 ilmumist välja mõtlema mingi iseäraliku ja ilmselt mulle tublisti peavalu valmistava viisi, kuidas seda teha...
Varahommikul, kui nii kukk kui ka koit veel laia suuga haigutasid ja mina vaevalt olin ärganud, helistas üks kunagine töökaaslane, kes, nagu selgus, on mõnda aega tööta olnud ja tundis huvi ühe Eesti kirjastuse vastu, mis tööd pakkuvat. Paraku ei osanud talle selle kohta mingit erilist taustateavet jagada, aga selle asemel, et jutt oleks kiiresti lõppenud, ilmnes vanainimese sündroom ja nii lobisesime päris pikalt, meenutades ajakirjanduses töötamise aegu ja arutades praeguse ajakirjanduse seisu üle. Nojah, sellest kõneldust pole mõtet siin pikemalt kõnelda, sest midagi põhjapanevat me välja ei selitanud. Aga selliseid ootamatuid kõnesid on vahel päris hea saada siiski.
Päeval sattusin Memokraadi ajaveebist lugema Vaariku Danieli ülevaadet USA läänerannikul peetud "singulaarsuse tippkohtumisest". Selliseid asju on muidugi huvitav lugeda ja ilmselt sama huvitav või veelgi köitvam ise sellises kohas kohal olla, aga eks nendega on nagu ikka "tuleviku-uuringutega" ja muu futurismiga: ette võib kujutada kõike, välja arvatud seda, mis tegelikult toimub, sest ei saa ju ette kujutada asja, mida ei ole... (mis muidugi kehtib ka teistpidi: kõik, mida saab ette kujutada, on millalgi olemas olnud, on praegu olemas või saab millalgi olema...)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Fringe (Pro7), Eureka (Pro7)
16.8.10
Pühabased mõtted
Tänaseks on möödunud kolm nädalat viimasest ajaveebi postitusest, aga nüüd ma olen tagasi - kõik need, kes rõõmust rõkkasid ja valupisarad silmis pöialt hoidsid, et too kolme nädala tagune sissekanne viimaseks jääkski, peavad paraku pettuma :-)
Peamine põhjus, miks selline paus sisse tuli, on selles, et need kolm nädalat on valdavalt olnud üks sõna otseses mõttes sitemaid perioode mu elus. Õnnetused teatavasti ei hüüa tulles - või õigemini, hüüavad küll, aga vaid nii, et seda kuulevad teised õnnetused, kes siis esimesele usinalt appi tõttavad, et ikka rohkem ja hullemini saaks...Päris kõigest ma siinkohal rääkida ei tahagi, niisiis piirdun ühega neist, milleks oli valdavalt sunnitud arvutivahetus. Õieti ma olingi just alustamas pühapäevase ajaveebi sissekande kirjutamist (tolle kolme nädala taguse siis), kui vana arvuti järjekordselt ennast rõõmsalt välja lülitas. See vihastas mind ja ma võtsin kohe ette väljavahetamise uue vastu, millest ma jõudsin viimases sissekandes kirjutada. Vana masin ei tahtnud lõpus isegi CD/DVD-seadet enam ära tunda, aga õnneks USB-pulka ta siiski tunnistas ja nii olin ma saanud pulgale peale panna uhiuue Mandriva väljalaske. Seda ma siis soovisin proovida paigaldada uuele masinale - ei ole ju nii ammu enam paigaldamisega tegelenud... :-) Paigaldamine oli äärmiselt sündmustevaene ja kiire, palju kiirem kui sellele eelnev tegevus, milleks oli vanast arvutist kõvaketta eemaldamine ja selle lisamine uude (et oleks lihtsam andmete liigutamisega tegelda). Leidsin paigaldamise käigus, et Jaanusel oli õigus olnud ja keelevaliku aknas olev "Mitu keelt" on tõesti veidi imelik ja ehk mitte väga hästi mõistetav - ilmselt peaks seal pigem seisma "Mitmekeelne", sest juttu tehakse seal ju keele valimisest. Aga nagu ikka, kui kõik tundub minevat maru hästi, siis kuskil ikka midagi juhtub - ja nii jamasin ma peaaegu nädal aega andmete liigutamisega ketaste vahel ja üldse uue masina töökorda elik selliseks seadmisega, nagu mina seda tahan. Päris kõik ei ole ehk praegugi nii, nagu peaks olema, aga enam-vähem rahuldavas korras on asjad nüüd vähemalt.
Jättes muud probleemid puutumata, võib siiski öelda, et selle kolme nädala vältel on olnud ka mõningaid häid asju (nojah, otsapidi seotud küll nende õnnetustega, vähemalt mõned, aga siiski positiivsed). Kõige peamisem neist on see, et üks pooleli olnud raamatutest sai lõpuks valmis ja kirjastusele üle antud. Nüüd ei pea keltidega ja nende mütoloogiaga enam ilmselt tükk aega tegelema, vähemalt seni, kuni toimetaja või keegi millegi vastu huvi ei tunne... (Huvitav oleks teada, kas kirjastusel õnnestub leida ka sisutoimetaja, kui nad seda ikka vajalikuks peavad - mitte et Eestis puuduksid inimesed, kes tunneksid keldi mütoloogiat või oskaksid piisavalt keldi keeli, aga neid on ikka ääretult napilt, kui arvestada veel seda, et nad peaksid olema võimelised ka toimetajatööks...) Igatahes ma ise sain selle raamatuga oluliselt targemaks, nii et kui ma varem olin arvanud, et "Torupilli, haldjad ja hiiglased" ja teised samalaadsed esindavadki iiri, šoti või üldse keldi mütoloogiat, siis nüüd on need illusioonid minema pühitud (või noh, eks nad ju mingil määral esindavad ka, aga on ikka väga hilised töötlused, muinasjutuks muudetud müüdid...)
See muidugi ei tähenda, et tööjärg oleks otsa lõppenud, sest nagu ma olen maininud, oli ja on pooleli teinegi raamat, nii et Saksa-Vene sõja lainetel läheb aina edasi, kuni õnnestub rahuldada ka teist kirjastust juba pikemat aega põletav soov üle aja läinud ja aina edasi minevat teost kätte saada...
Tõlkimisse puutuvalt võib veel seda öelda, et selle arvutijama tõttu jäi mul KDE 4.5 ilmumise ajaks päris korralikku korda ajamata, nii et loodetavasti saab tõlke taas 100-protsendiseks 4.5.1 ajaks. Siiski, eelmisel esmaspäeval sain juba suure osa asjadest ära tehtud, sealhulgas võtsin ette ja pusisin ära ka tolle uue mängu Kajonggi, selle nii-ütelda päris-Mahjonggi arvutivariandi. Selle juures tuli päris palju pead pingutada, sest mäng ise on mulle võõras ja seal oli kasutatud mitmeid selliseid mõisteid, mida oli üpris raske eesti keelde panna. Õnneks oli siiski kõrval ka Kajonggi käsiraamat (mille ma samuti ära tõlkisin), nii et mingi lahenduse ma siiski probleemidele leidsin ja tõlgitud ta siis nüüd on. Huvilised võivad KDE veebi-SVN-ist seda kaeda, eks teised näevad siis, kui 4.5.1 millalgi septembris ilmub. Aga tõlkida on seal veel küll ja küll, sest kuigi KDE PIM-i arendajate suust on kõlanud mõtteid, et nad saavad oma uuendustega ühele poole alles 4.6 ajaks, ei ole siiski seni keegi tühistanud seda ametlikku väidet, mille kohaselt kõik uus ja hea, mida nad pakuvad, on olemas juba 4.5.1 ajaks... Ja seal on teha palju, ehkki suur osa sellest on selline lihtsam töö: varem näituseks KMaili või Korganizeri tõlkefailis koos olnud asjad on eraldatud mitmesse faili, nii et suurelt osalt tähendab see lihtsalt tõlkerakenduse abiga vajalike lünkade täitmist ja ülevaatamist - aga vaeva nõuab seegi.
Positiivse poole peale kuulub kindlasti ka see, et vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud kaks raamatupakki, üks EPL-ilt, teine Varraku raamatuklubilt. Olgu siin ära toodud ka nende sisu:
A. Kitzberg. Ühe vana"tuuletallaja" noorpõlve mälestused I-II
W. Tomingas. Mälestused
M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus
D. Normet. Avanevad uksed. ...ainult võti taskus
G. Ränk. Sest ümmargusest maailmast. Laiemasse maailma
D. Kotli. Ikebana - elavad lilled
A. Bester. Tiiger! Tiiger!
A. Must. Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade
Ja kindlasti kuulub positiivsesse poolde ka ema külaskäik eelmisel nädalal, millega kaasnes pojaraasukese ülekülvamine koduaiast pärit kurkide, tomatite, õunte ja porganditega. Selle kohta piisab ühest sõnast :-) - NÄMMA!
Kindlasti on veel asju, mida võiks ehk ära mainida (lisaks kogu see aeg räigelt vaevanud kuumusele, millele õnneks paaril juhul andis väikese leevenduse äike ja vihm, aga paraku vaid väga üürikeseks ajaks), aga ega see tagantjärgi torkimine enam midagi ei anna, nii et las jääda nad siis ainult mu enda ja nende, kes neid nagunii miskipärast teavad, teada...
Ühe huvitava asja, mis silma jäi, tahaks siiski nii-ütelda erialasest kretinismist ära mainida: Hajameelse ajaveebis ilmunud ülevaade sellest, millised on tõlkimise-toimetamise hinnad eri tõlkebüroodes. Ma olen ise ka selle küsimusega nii mõnigi kord hädas olnud: kirjastustega on mul enam-vähem rahuldavad kokkulepped olemas, aga kui tuleb keegi nii-ütelda väljastpoolt, eriti mõne väiksema asjaga, ja tahab mõistagi teada, kui palju see talle maksma läheb, siis on häda majas ja muudkui nuputa, milline võiks olla hind, mis ei oleks liiga suur, et kohe ära ehmataks, ega ka liiga väike, et endal tagantjärgi narr tunne ei jääks... Ma ei ole ise viitsinud nii põhjalikult tõlkebüroode saitidel tuhnida, aga hea, et keegi on selle töö ära teinud - nüüd on nagu veidi kindlam tunne teada ja vajadusel ka öelda, millega võiks potentsiaalne huviline arvestada (toimetanud ma ei ole ja karta on, et ei julge nii vastutusrikast tegevust enda peale võtta edaspidigi, aga tõlkimise eest olen ma küsinud enamasti neilt juhuslikemailt partnereilt mõnevõrra väiksemaid summasid, kui küsivad bürood - mis on vist ka mõistlik, sest bürood on ju ikkagi juriidilised ettevõtted, kellele saab ka vajaduse korral lausa kohtuteele asuda, kui ikka miski väga ei meeldi, erinevalt minust, kes ma olen igati mittejuriidiline olend :-) )
Keeletoimetuse blogis oli sellele omamoodi vastu- ja järelkaja, mis tõi esile ühe nähtuse, millest ma polnud seni kuulnud: tõlgete vähempakkumise. Ma saan muidugi aru, et kirjastaja (või ka lihtsalt tõlke soovija) poolt vaadates võib see muidugi hea kokkuhoiuvahend olla, aga karta on, et see tõesti ei anna kuigi häid tulemusi, vähemalt mitte enamasti. Sest kuigi tõlkimise (ja ka toimetamise) hinnad kõiguvad küll suhteliselt palju, jääb enamik neist siiski (nagu tegelikult tuleb välja ka Hajameelse ajaveebis tehtud miniuuringust) küllaltki kitsasse vahemikku. Kui vähempakkumisega saavutatakse tulemus, mis jääb sellest veel allapoole, siis on ilmselt ka raske oodata head tulemust (mitte et kõrgem hind tingimata peaks paremat tulemust tähendama - nagu elus ikka, ei ole kvaliteet ja hind päris alati üksüheses seoses, aga mingi seos neil siiski olemas on). Nojah, nagu ajaveebis ka ära mainitakse, on ju potentsiaalne konkurent olemas - seni täiesti tasuta tegutsev tõlkija Google Translate, kes oleks ilmselt igal vähempakkumisel kindel võitja. GT on muidugi ajaga tublisti paremaks läinud, ilmselt on juurde tulnud nii korpusi kui ka kasutajate täpsustusi, aga nojah, see on paraku seniajani veel näide, et hind ja kvaliteet on seotud :-)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: kuidas Eesti asub põhjast lõunasse (Postimees.24.07.2010)
Vello Vikerkaar: sissesulamine (Postimees, 31.07.2010)
Vello Vikerkaar: turistide tümitamine (Postimees, 14.08.2010)
Peamine põhjus, miks selline paus sisse tuli, on selles, et need kolm nädalat on valdavalt olnud üks sõna otseses mõttes sitemaid perioode mu elus. Õnnetused teatavasti ei hüüa tulles - või õigemini, hüüavad küll, aga vaid nii, et seda kuulevad teised õnnetused, kes siis esimesele usinalt appi tõttavad, et ikka rohkem ja hullemini saaks...Päris kõigest ma siinkohal rääkida ei tahagi, niisiis piirdun ühega neist, milleks oli valdavalt sunnitud arvutivahetus. Õieti ma olingi just alustamas pühapäevase ajaveebi sissekande kirjutamist (tolle kolme nädala taguse siis), kui vana arvuti järjekordselt ennast rõõmsalt välja lülitas. See vihastas mind ja ma võtsin kohe ette väljavahetamise uue vastu, millest ma jõudsin viimases sissekandes kirjutada. Vana masin ei tahtnud lõpus isegi CD/DVD-seadet enam ära tunda, aga õnneks USB-pulka ta siiski tunnistas ja nii olin ma saanud pulgale peale panna uhiuue Mandriva väljalaske. Seda ma siis soovisin proovida paigaldada uuele masinale - ei ole ju nii ammu enam paigaldamisega tegelenud... :-) Paigaldamine oli äärmiselt sündmustevaene ja kiire, palju kiirem kui sellele eelnev tegevus, milleks oli vanast arvutist kõvaketta eemaldamine ja selle lisamine uude (et oleks lihtsam andmete liigutamisega tegelda). Leidsin paigaldamise käigus, et Jaanusel oli õigus olnud ja keelevaliku aknas olev "Mitu keelt" on tõesti veidi imelik ja ehk mitte väga hästi mõistetav - ilmselt peaks seal pigem seisma "Mitmekeelne", sest juttu tehakse seal ju keele valimisest. Aga nagu ikka, kui kõik tundub minevat maru hästi, siis kuskil ikka midagi juhtub - ja nii jamasin ma peaaegu nädal aega andmete liigutamisega ketaste vahel ja üldse uue masina töökorda elik selliseks seadmisega, nagu mina seda tahan. Päris kõik ei ole ehk praegugi nii, nagu peaks olema, aga enam-vähem rahuldavas korras on asjad nüüd vähemalt.
Jättes muud probleemid puutumata, võib siiski öelda, et selle kolme nädala vältel on olnud ka mõningaid häid asju (nojah, otsapidi seotud küll nende õnnetustega, vähemalt mõned, aga siiski positiivsed). Kõige peamisem neist on see, et üks pooleli olnud raamatutest sai lõpuks valmis ja kirjastusele üle antud. Nüüd ei pea keltidega ja nende mütoloogiaga enam ilmselt tükk aega tegelema, vähemalt seni, kuni toimetaja või keegi millegi vastu huvi ei tunne... (Huvitav oleks teada, kas kirjastusel õnnestub leida ka sisutoimetaja, kui nad seda ikka vajalikuks peavad - mitte et Eestis puuduksid inimesed, kes tunneksid keldi mütoloogiat või oskaksid piisavalt keldi keeli, aga neid on ikka ääretult napilt, kui arvestada veel seda, et nad peaksid olema võimelised ka toimetajatööks...) Igatahes ma ise sain selle raamatuga oluliselt targemaks, nii et kui ma varem olin arvanud, et "Torupilli, haldjad ja hiiglased" ja teised samalaadsed esindavadki iiri, šoti või üldse keldi mütoloogiat, siis nüüd on need illusioonid minema pühitud (või noh, eks nad ju mingil määral esindavad ka, aga on ikka väga hilised töötlused, muinasjutuks muudetud müüdid...)
See muidugi ei tähenda, et tööjärg oleks otsa lõppenud, sest nagu ma olen maininud, oli ja on pooleli teinegi raamat, nii et Saksa-Vene sõja lainetel läheb aina edasi, kuni õnnestub rahuldada ka teist kirjastust juba pikemat aega põletav soov üle aja läinud ja aina edasi minevat teost kätte saada...
Tõlkimisse puutuvalt võib veel seda öelda, et selle arvutijama tõttu jäi mul KDE 4.5 ilmumise ajaks päris korralikku korda ajamata, nii et loodetavasti saab tõlke taas 100-protsendiseks 4.5.1 ajaks. Siiski, eelmisel esmaspäeval sain juba suure osa asjadest ära tehtud, sealhulgas võtsin ette ja pusisin ära ka tolle uue mängu Kajonggi, selle nii-ütelda päris-Mahjonggi arvutivariandi. Selle juures tuli päris palju pead pingutada, sest mäng ise on mulle võõras ja seal oli kasutatud mitmeid selliseid mõisteid, mida oli üpris raske eesti keelde panna. Õnneks oli siiski kõrval ka Kajonggi käsiraamat (mille ma samuti ära tõlkisin), nii et mingi lahenduse ma siiski probleemidele leidsin ja tõlgitud ta siis nüüd on. Huvilised võivad KDE veebi-SVN-ist seda kaeda, eks teised näevad siis, kui 4.5.1 millalgi septembris ilmub. Aga tõlkida on seal veel küll ja küll, sest kuigi KDE PIM-i arendajate suust on kõlanud mõtteid, et nad saavad oma uuendustega ühele poole alles 4.6 ajaks, ei ole siiski seni keegi tühistanud seda ametlikku väidet, mille kohaselt kõik uus ja hea, mida nad pakuvad, on olemas juba 4.5.1 ajaks... Ja seal on teha palju, ehkki suur osa sellest on selline lihtsam töö: varem näituseks KMaili või Korganizeri tõlkefailis koos olnud asjad on eraldatud mitmesse faili, nii et suurelt osalt tähendab see lihtsalt tõlkerakenduse abiga vajalike lünkade täitmist ja ülevaatamist - aga vaeva nõuab seegi.
Positiivse poole peale kuulub kindlasti ka see, et vahepealse aja jooksul on minuni jõudnud kaks raamatupakki, üks EPL-ilt, teine Varraku raamatuklubilt. Olgu siin ära toodud ka nende sisu:
A. Kitzberg. Ühe vana"tuuletallaja" noorpõlve mälestused I-II
W. Tomingas. Mälestused
M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus
D. Normet. Avanevad uksed. ...ainult võti taskus
G. Ränk. Sest ümmargusest maailmast. Laiemasse maailma
D. Kotli. Ikebana - elavad lilled
A. Bester. Tiiger! Tiiger!
A. Must. Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade
Ja kindlasti kuulub positiivsesse poolde ka ema külaskäik eelmisel nädalal, millega kaasnes pojaraasukese ülekülvamine koduaiast pärit kurkide, tomatite, õunte ja porganditega. Selle kohta piisab ühest sõnast :-) - NÄMMA!
Kindlasti on veel asju, mida võiks ehk ära mainida (lisaks kogu see aeg räigelt vaevanud kuumusele, millele õnneks paaril juhul andis väikese leevenduse äike ja vihm, aga paraku vaid väga üürikeseks ajaks), aga ega see tagantjärgi torkimine enam midagi ei anna, nii et las jääda nad siis ainult mu enda ja nende, kes neid nagunii miskipärast teavad, teada...
Ühe huvitava asja, mis silma jäi, tahaks siiski nii-ütelda erialasest kretinismist ära mainida: Hajameelse ajaveebis ilmunud ülevaade sellest, millised on tõlkimise-toimetamise hinnad eri tõlkebüroodes. Ma olen ise ka selle küsimusega nii mõnigi kord hädas olnud: kirjastustega on mul enam-vähem rahuldavad kokkulepped olemas, aga kui tuleb keegi nii-ütelda väljastpoolt, eriti mõne väiksema asjaga, ja tahab mõistagi teada, kui palju see talle maksma läheb, siis on häda majas ja muudkui nuputa, milline võiks olla hind, mis ei oleks liiga suur, et kohe ära ehmataks, ega ka liiga väike, et endal tagantjärgi narr tunne ei jääks... Ma ei ole ise viitsinud nii põhjalikult tõlkebüroode saitidel tuhnida, aga hea, et keegi on selle töö ära teinud - nüüd on nagu veidi kindlam tunne teada ja vajadusel ka öelda, millega võiks potentsiaalne huviline arvestada (toimetanud ma ei ole ja karta on, et ei julge nii vastutusrikast tegevust enda peale võtta edaspidigi, aga tõlkimise eest olen ma küsinud enamasti neilt juhuslikemailt partnereilt mõnevõrra väiksemaid summasid, kui küsivad bürood - mis on vist ka mõistlik, sest bürood on ju ikkagi juriidilised ettevõtted, kellele saab ka vajaduse korral lausa kohtuteele asuda, kui ikka miski väga ei meeldi, erinevalt minust, kes ma olen igati mittejuriidiline olend :-) )
Keeletoimetuse blogis oli sellele omamoodi vastu- ja järelkaja, mis tõi esile ühe nähtuse, millest ma polnud seni kuulnud: tõlgete vähempakkumise. Ma saan muidugi aru, et kirjastaja (või ka lihtsalt tõlke soovija) poolt vaadates võib see muidugi hea kokkuhoiuvahend olla, aga karta on, et see tõesti ei anna kuigi häid tulemusi, vähemalt mitte enamasti. Sest kuigi tõlkimise (ja ka toimetamise) hinnad kõiguvad küll suhteliselt palju, jääb enamik neist siiski (nagu tegelikult tuleb välja ka Hajameelse ajaveebis tehtud miniuuringust) küllaltki kitsasse vahemikku. Kui vähempakkumisega saavutatakse tulemus, mis jääb sellest veel allapoole, siis on ilmselt ka raske oodata head tulemust (mitte et kõrgem hind tingimata peaks paremat tulemust tähendama - nagu elus ikka, ei ole kvaliteet ja hind päris alati üksüheses seoses, aga mingi seos neil siiski olemas on). Nojah, nagu ajaveebis ka ära mainitakse, on ju potentsiaalne konkurent olemas - seni täiesti tasuta tegutsev tõlkija Google Translate, kes oleks ilmselt igal vähempakkumisel kindel võitja. GT on muidugi ajaga tublisti paremaks läinud, ilmselt on juurde tulnud nii korpusi kui ka kasutajate täpsustusi, aga nojah, see on paraku seniajani veel näide, et hind ja kvaliteet on seotud :-)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: kuidas Eesti asub põhjast lõunasse (Postimees.24.07.2010)
Vello Vikerkaar: sissesulamine (Postimees, 31.07.2010)
Vello Vikerkaar: turistide tümitamine (Postimees, 14.08.2010)
Subscribe to:
Posts (Atom)