Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Ja üsna edukas, mida kindlasti soodustas ka õhtupoole väga mõnusalt jahedamaks muutunud ilm - kraadiklaas langes ilmselt isegi alla 10 kraadi, igatahes kuumuserammestuse viis minema ja ergutas tööle!

Päevana siiski ei olnud tänane mitte päris tavaline, sest tekitas hämmeldust ja pani palju lugema. Hämmeldus tekkis veidi pärast seda, kui olin käinud tiiru postkasti juures ja naasnud, käes Sirp ja Arvutimaailm ja Lugu. Algul ma nagu ei saanudki aru, miks ma tundsin, et midagi on viltu, aga siis koitis, et täna pole ju reede! Väikese mõtlemise järel jõudsin järeldusele, et ju siis peab homme midagi olema, et ajaleht päev varem on ilmunud - ja pisike otsing selgitaski, et reedel on riigipüha.

Sellest ebakõlast hoolimata oli tänases Sirbis päris palju lugemist. Õieti algul tundus, et on jälle tühi leht, sest tavaliselt kõige huvitavamad alguslehed olid mingile mõttetule valimis- ja valitsemisjurale pühendatud. Aga noh, ilmselt on ka neid, keda see huvitab. Tasapisi selgus aga, et sedakorda on ülejäänud Sirbis haruldaselt palju huvitavat lugemist. Kõigepealt Hennoste Tiidu repliigike "kohandujate keelest", mis oli väga iseäralik, kuid mõtlemapanev kirjatükk, vaadeldes keeleküsimusi omamoodi nurga alt. Seda ei saa ümber jutustada, seda peab ise lugema - ja sõltumata sellest, mida sellest arvata, on selles väikeses kirjatükis igatahes mingid ivad, mida tasub tükk aega hoolikalt, otsekui kaalujälgija idandeid, närida...

Mõnes mõttes oli Hennoste lugu kuidagi nostalgiline ja samast meeleolust kantud oli ka tõlkelugu Mosteri Stefani sulest, mis vaagis ilukirjanduse kirjutamise ja müü(bi)mise vahekordi. Mulle tundus see olevat üsna terane ja vahe, ehkki ma pean möönma, et ma ei ole vist küll kunagi lugemisel juhindunud edetabelitest - küll aga samas üsna sageli tutvustavatest tekstidest, mis teatavas mõttes ei jää edetabelitest juhindumisest väga kaugele... Igal juhul tuleb täielikult nõustuda tema sõnadega, et "teatud tingimustes on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge". Nojah, seda saab laiendada muidugi muudelegi kui kriminaalromaanidele - leidub küllaga teoseid, mis võib-olla on ka edukad olnud, aga mille lugemine on tõepoolest selline ühekordne ja kohe raamatu tagakaane sulgemise järel jäljetult kustuv toiming. Küsitavam on tema arvamus, nagu oleks olemas kaks "maailmakirjandust": üks nii-ütelda murranguriikides, mis Mosterile tundub olevat "suurem" ja sügavan, teine heaoluriikides, mis on enese/minakeskne, apoliitiline ja rohkem selline hetkeelamusele ja -naudingule suunatud. Poliitilise angažeerituse mõttes võib see ju ka nii olla, sest heaoluriikides ju teatavasti poliitiline võitlus puudub, mistõttu pole ka mingit erilist põhjust poliitikast (ilu)kirjanikel kirjutada, sest kirjutatakse enamasti ju ikka millestki, milles on mingi intriig, midagi, mis vähemalt kirjutajat ennast köidab. Õnneks hoidub ta ka ise väga üheselt "murrangukirjandust" igas mõttes paremaks pidama, kuigi tema seisukoht on tegelikult päris selge.

Päris huvitav oli ka Kalmu Mardi ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee tööst, milles Eesti esindajad esmakordselt füüsiliselt osalesid. Tegelikult peaks seal ju vaagitama kõikvõimalike objektide kultuuriväärtust maailma tasandil, aga nagu (tegelikult mitte kuigi suure üllatusena, ma arvaks) selgub, on esmatähtsad ikkagi poliitilised tagamaad - mis siis, et Prantsusmaa (nagu kogu Euroopa) on objektid on nimekirjas niigi üleesindatud, aga "meil on ju nii palju toredaid paiku, millega me kavatseme veel välja tulla" :-)

Isegi mitmed arvustused olid sedapuhku päris head lugeda, nii raamatute (lühidalt, aga huvitavalt Vahtre Lauri "Tormi" kohta KMSinijärve sulest ning pikalt ja intrigeerivalt Meieli Kaupo "Mu sokid on terved" kohta Afanasjevi Vahuri sulest) kui ka filmide kohta (eriti "Paavst Johanna" ning "Võluri õpipoisi" kohta).

Ka Arvutimaailmas oli lisaks kõigele muule, suhteliselt tavapärasele, üks huvitav artikkel sellest, kuidas praktikas on juurutatud Linuxit suhteliselt väikeses, aga siiski mitte pisikeses kollektiivis - 40 inimest on Eesti tingimustes juba lausa üsna suur kollektiiv. Täpsemalt siis Tartu Pääsupesa lasteaed, kus katsetati Windowsi asemel Estobuntu kasutusele võtmist, ja nagu loost selgub, siis üsna edukalt. Kuigi ma ei ole ise Estobuntut ega selle "ema" Ubuntut kasutanud (Mandriva on ju nagunii parim :-) ), siis tuleb igal juhul selle loojatele au anda - sisuliselt ise asja peaaegu reklaamimata on nad saanud päris tuntuks, ma olen üsna mitmel pool kohanud viiteid sellele ja ikka reeglina positiivseid. Mis on kahtlemata hea, sest nii palju või vähe, kui ma nende tegijatega olen kokku puutunud, on nad päris hingega asja kallal ja selline positiivne vastukaja kahtlemata ainult süvendab neis soovi asja veel paremini teha.


Loetud: Sirp, 19.08.2010; Arvutimaailm 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Lauri Mälksoo. Rahvusvaheline õigus Venemaa Föderatsiooni välispoliitilistes dokumentides (Diplomaatia, 7-8/2010)
Vladimir Juškin. Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal (Diplomaatia, 7-8/2010)