Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mille esimene pool möödus kodunt väljas, täpsemalt Rahvusraamatukogus seminaril, mille teemaks oli "Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni". Mõneti, aga siiski mitte väga üllatav oli näha, et raamatukogu suur saal oli vähemalt algul pungil rahvast täis - kui mõned ringi sebivad inimesed, näituseks fotograafid ja kes veel, kes istumist luksuseks pidasid, kaasa arvata, siis vaevalt seal õieti vaba kohta oligi - ja isegi pärast kohvipausi oli inimesi rohkem kui küllalt, eriti kui võrrelda enamiku kordadega, mil ma sinna saali olen ülejäänud kümne inimese sekka sattunud ... Eks mulle oleks muidugi meeldinud, kui see poleks nii varavalges, juba kell 11 alanud - miks ometi ei võiks selliseid seminare teha mõistlikul ajal, Eesti aja järgi siis näiteks 18-22? -, aga noh, elu on õpetanud raskustest üle saama ja kohale ma jõudsin.

(Etteruttavalt olgu öeldud, et järgnevat kajastab ka kuivavõitu ERRi uudis ja isiklikuma lähenemisega Kaku ajaveebi sissekanne, võib-olla veel midagi kuskil, aga ma üritan siin anda omapoolse arusaama sellest, mida ma kuulsin ja mis mõtted selle peale tekkisid.)

Esimene sõnavõtt raamatukogu enda autoriõiguse asjatundja Linaski Karmeni suust oli ehk mulle kõige tähenduslikum, puudutades üht olulist, täpsemalt e-raamatutega seotud küsimus, millest aga pikemalt allpool. üks tema sõnavõtust läbi kõlanud mõte oli seotud eriti nõndanimetatud orbteoste ehk teostega, mille autori või pärijate leidmine on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga keeruline, ja mitmeautoriteostega (näituseks ajakirjandusväljaanded, aga ka näiteks paljud teadustööd ja muud sellised), mis on eriti aktuaalne praegu, mil käib agar digiteerimine. Linask nentis, et nähtavasti on üsna lootusetu rakendada orbteoseid käsitleva eurodirektiivi küllaltki umbmäärast nõuet korraldada "hoolikas otsing" ja selle asemel peaks toimima pigem mingi muu mehhanism.

Üks võimalusi oleks mingilaadne teosteautorite esindusühing, aga selle võimalikkusse paistis ta ka ise teatava skepsisega suhtuvat. Jah, muusika või filmide osas pole ju asi nondesamuste autoriõiguste kaitsmisel sugugi halb Eestis (kuidas iganes ka Eesti Autorite Ühingusse suhtuda, aga oma liikmeid ta paistab üldiselt kaitsvat), aga kirjalike teostega on asi esindusühingu mõttes ikka palju nutusem, aja neid autoriõiguseid taga nagu rosinaid Kiire ristsesaiast (olen ka ise sellega kokku puutunud ja isegi juba mõnekümne aasta vanuse raamatu autori leidmine polnud väga lihtne tegevus: kirjastust enam pole, selle (teoreetiline) järglane ei tea asjast midagi ega tahagi teada, autor ise on selgelt vana inimene ja leitav vaid oma tuttavaid ja nende sidemeid ära kasutades ...). Nii et ma mõistan väga hästi, miks on raamatute digiteerimisel üritatud lähtuda tollest 70 aasta piirist: see võtab kõik pinged maha (ehkki siingi võib tekkida segadusi: näiteks romaani või käsiraamatu autor võib ju olla surnud, aga illustraator või mõni muu asjaosaline?)

Ibruse Indreku ettekanne käsitles, nagu vist suurem osa tema sõnavõtte, toda tänapäeval remiksikultuuriks nimetatavat nähtust ja sellega seotud probleeme autoriõiguse ja vabakasutuse kokkupuutepiiril. Kas ja kuidas võiks näituseks hip-hop-bänd kasutada "Kevade" filmikaadreid oma muusikavideos? Kuidas peaks olema reguleeritud "nutikatele" seadmetele mõeldud näiteks turisti abistavates või õppeotstarbel kasutatavates georakendustes (ma kasutan ikka selle moodsa app'i kohta vanamoelist sõna rakendus, eks ole :-) ) nähtavate arhitektuuri- või muude objektide vanade fotode kasutamine? Ja küsimusi oli mõistagi rohkem kui selgeid vastuseid, ehkki tundub, et asjaga vähemalt tegeldakse, olgu praegune regulatsioon milline tahes.

Päris huvitav oli kuulata Nemvaltsi Kärdi sõnavõttu. Muu hulgas sain teada, et on olemas selline asu nagu justiitsministeeriumi juures tegutsev intellektuaalse omandi (jah, hambaid kiristades kirjutan selle väljendi välja, sest nii seda ametlikult nimetatakse) kodifitseerimise töögrupp. Oleks võinud muidugi varemgi teada, aga kuidagi oli see mööda läinud - ehkki seda, et uut autoriõigust välja töötatakse, olen ma muidugi kuulnud. See oli üks asjalikumaid sõnavõtte üldse oma asjalikkuses, erinedes sel moel järgnenud Kelli Aleksei jutust, kes kõneles nii-ütelda rahvalikumalt, kuigi suuresti samadest asjadest ehk siis sellest, mismoodi või kuidas peaks autoriõiguse süsteem muutuma. Nende mõlema peamine mõte oli kahtlemata igati õige nentimine, et nagu enamik kultuuriga seotud asju, on ka autoriõigus kokkuleppe küsimus: see on ikka inimeste enda otsustada, kas autorid peavad olema üldse tasustatud ja kui jah, siis kuidas ja nii edasi. Mõlemad nentisid ka seda, et praegu ei paista üldiselt keegi kahtluse alla seadvat autoriõiguste põhimõtet kui sellist ega isegi mitte põhimõtet, et millegi looja peaks selle loomisakti eest ka tasu saama.

Sõnavõttudele järgnes arutlusring, kus eelmainitutega liitus kurikuulsa maine omandanud "peaautorikaitsja" Rattuse Kalev. Viimane üritas, nagu ta ikka on teinud, esindada nii-ütelda kainet mõistust ja sedastas, et tema meelest on asi lihtne: kui keegi tahab midagi kasutada, pöördutagu otse autori poole, kellel on lõppeks ülimad õigused. Mis muidugi on täiesti õige, aga ei vastanud õieti ühelegi tõstatatud küsimusele. Küll kerkis vestluses üles, aga jäi paraku korralikult lahti rääkimata üks oluline probleem, sellesamuse "kokkuleppega" seonduv probleem: isegi kui autoriõigus iseenesest on mõistlik põhimõte, siis kuidas peaks seda reformima? Sest reformi vajadus tundub olevat üsna selge: maailm on tõepoolest piisavalt palju muutunud viimase sajakonna aastaga, et praegune, põhijoontes tollest ajast pärit süsteem enam tõrkumata ei toimiks. Aga kas reformi tuleks alustada senist jäika süsteemi lõdvendades või hoopis vastupidi, uut süsteemi luues ja sinna vanu elemente sisse mahutades? Või kui teisiti öelda, kas reform peaks lähtuma vanamoodi autorist või uutmoodi "tarbijast"? See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, aga ma tulen selle juurde allpool veel tagasi.

Seminari teist poolt alustas Hargla Indreku võimas tulelöök e-raamatute pihta. Palju võimsam, kui ta on seni ajakirjanduses välja öelnud. Õieti küll mitte e-raamatute kui selliste pihta, mille eluõigust ta nii sõnavõtus kui ka hilisemas arutelus täiesti möönis, kuivõrd just praegu e-kirjastamise süsteemi pihta. Tema peamised ründeobjektid olid DRM ehk digitaalõiguste haldamise (mida mu meelest lausa perversselt nimetatakse ka eksliibriseks, isegi kui neil on teatavad kokkupuutepunktid) ja käibemaks. DRM-i ei pea ilmselt palju seletama, usutavasti on see jubedus paljudele tuttav, olgu siis raamatutest või mujaltki. Hargla sõnul ei suuda ta kuidagi mõista, miks tema paberraamatuid võivad kõik inimesed lugeda ja isegi nautida, aga e-raamatu lugejat esmalt ähvardatakse, et ta peab lugema salaja ja teki all, jumala eest mitte kellegagi loetut jagama ja nii edasi (või isegi parem üldse mitte lugema, vaid ainult ostma :-) ). Käibemaksustki on e-raamatute kontekstis pidevalt juttu olnud, aga Hargla kinnitusel on see umbes kaks korda suurem kui summa, mille saab e-raamatu pealt autor, mistõttu tema kindel ja vankumatu seisukoht oli, et see peab olema 0% ehk teisisõnu puuduma. Hargla ei jätnud kasutama ka juhust laskuda kujundlikku äärmusse, nimetades autoreid ja lugejaid puudega inimesteks, kes on (eriti) e-raamatu puhul sellised tähtsuseta tegijad, samal ajal kui koore koguvad "kõrvalised isikud". Mis paistis päris mitmele tugevasti hinge minevat, nagu võis hilisematest sõnavõttudest mõista ...

Igatahes autorina ütles Hargla välja seisukoha, et enne kui DRM ja käibemaks pole kadunud, tema enam enda teoseid e-raamatuna avaldada ei kavatse. Ta kõneles peas mõlkunud, aga seni teoks tegemata ideest luua mingi keskkond, kuhu saaks e-raamatuid vabalt üles riputada ja sama vabalt alla laadida. Lisaks oleks võimalik samas keskkonnas soovi korral autorile annetada (või ka mitte, sõltuvalt lugeja tahtest). Mis ei ole muidugi üldse uudne mõte, vähemalt mulle: vaba tarkvara rakendused kasutavad seda mudelit väga tugevasti - isegi kui enamasti on nendegi taga "korporatiivsed" toetajad, on paljudes rakendustes otse olemas võimalus autoritele annetada või siis vähemalt nende veebilehel. Erinevalt "kõrvalistest isikutest" oli see mõte, millele hilisemates sõnavõttudes mõnelgi korral heasoovlikult või vähemalt huviga viidati.

Seejärel astus pulti otsekui vastandina Ojasaare Yrjö, kes ise aktiivselt tegeleb e-kirjastamisega või õigemini selleks võimaluste loomisega (https://publification.com/). Tema sõnavõtust jäi meelde huvitav tõik, mis on igati loogiline, aga mis pole endale pähe tulnud: raamatuturu näiline kasv on tulnud peamiselt konsolideerimisest ehk siis ühtelt poolt kirjastuste ja teiselt poolt raamatumüüjate lakkamatust ühinemisest. Seda kõike tingimustes, kus lugemine järjepidevalt aina väheneb (tal olid USA ja Briti andmed, aga üsna usutavasti võib küllaltki sarnast trendi näha ka Eestis, võimalik küll, et ajaloolistel põhjustel mõnetise nihkega). Samal ajal e-raamatud on andnud viimase paari aastaga senisele suundumusele teataval määral vastupidise tõuke (kuigi ma usun, et põhjalikumaid järeldusi on ehk veel vara teha). Hoogne sõnavõtt lõppes siiski tõdemusega, et e-raamatute ja kõige nendega seonduva kasutamine peab olema võimalikult lihtne: Ojasaar tõi võrdluseks Digidoci keskkonna, milles tema vanemad polevat seni suutnud ühtegi dokumenti allkirjastada, ilma et tema neid ei abistaks.

Justkui teadlikult kontrastide jätkuna oli järgmine esineja nooruke, aga juba paar raamatut avaldanud Harriku Airika, kes nentis, et ei tema ise ega ta tutvusringkond e-raamatutest just suurt ei pea - mitte et nad neid kuidagi põlgaksid või midagi, aga lihtsalt loetavat (kui üldse, muidugi) ikka paberraamatuid. Ja ta teenis ära ainukese sõnavõtu ajal kõlanud aplausi, kui Ojasaarele oponeerides nentis, et lihtsusest kõneldes on paberraamat ületamatu - pole ilmselt kedagi, kes seda ei oskaks "kasutada" :-)

Viimase esinejana astus ikka veel rohkearvuliste saalis viibijate ette Trummali Asta, kes praegu teotseb kultuuriministeeriumis kirjandusnõunikuna ja kes sestap andis ülevaate riigi rahakotist kirjanduse seisukohalt. Nojah, mis seal parata, olgu kelle süü tahes, on seda raha ikka üsna vähe ja suhteliselt järjest vähemaks paistab jäävat. Ta võis muidugi ette näidata kasvunumbrid ja tõepoolest, mitmes valdkonnas ongi summa suurenenud ning teistes on sama, aga see ei mõjuta paraku kuidagi ei fakti, et kultuuri osa riigieelarves on kahanenud ja et summade suurenemine pole just märkimisväärne, kui arvestada ka muid tegureid ehk täpsemalt inflatsiooni.

Järgnenud teises aruteluringis osales lisaks viimati mainitud neljale veel kirjastuse Ilmamaa juht Jagomäe Mart, aga kõigi nende vestlus kippus väga käest ära lagunema ja nad ise üksteisest omajagu mööda rääkima. Mis ei tähenda, et sealgi poleks kõlanud mõningaid huvitavaid mõtteid.

Aga oli üks mõte, mis läbis kogu seminari ja mida eriti kippus toonitama teadustajana tegutsenud Tammaru Kalju, aga ka peaaegu kõik esinejad (kindlaks erandiks Linaski Karmen) - ja mis minu meelest näitab, et nad hästi ei saanud aru, millest sellel puhul kõnelevad. Selleks mõtteks oli toonitamine, et paberraamat ja e-raamat pole erinevad ja neid ei tohiks kuidagi vastandada. Mis on mu arusaamist mööda täielik möga ja kui keegi seda tõsimeeli väidab, siis ta kas ei tea üldse midagi või on tal mingi oma tagamõte seda väita.

Ometi käis see erisus isegi paljude sõnavõtjate jutust läbi. Nimelt on paberraamat seniajani kaup selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ehk teisisõnu: raamat on midagi, mida saab müüa ja osta ning selle tehinguga vahetub kauba omanik. Nagu kaubale ikka, kehtivad ka sellele teatavad piirangud, mida raamatu puhul seab autoriõigus, muude kaupade puhul näiteks patendi- või kaubamärgiõigus, aga põhimõtteliselt on siiski tegu kaubaga ja omandisuhtega. E-raamat aga paraku ei ole selles mõttes üldse kaup, vaid pigem (personaalne) teenus (elektrooniliselt osutatavaks teenuseks kvalifitseerivad selle ka eurodirektiivid). Nii palju kui mina aru saan, selle puhul omandisuhe ei muutu: omanikuks jääb ikka faili müüja (või ka keegi teine, (lõpp)müüja võib olla ka ainult vahendaja), "ostja" ostab vaid kasutamisõiguse (umbes nagu auto ostmine ja liisimine).

Sellest algavadki kõik need probleemid, nii käibemaksu erinevus, DRM kui ka absurdi jõudev tõik, et e-raamatut ei saa raamatukogust laenutada, sest noid personaalseid litsentse lihtsalt pole rohkem (mis muidugi sarnaneb füüsilise raamatuga, mida on samuti piiratud hulk eksemplare, aga faili "otsasaamine" on täielikult vastuolus igasuguse arusaamisega elektroonilisest, infotehnoloogilisest maailmast). Selles mõttes on tuliselt kahju, et need kaks paneeli irdu toimusid: esimeses olid valdavalt juristid, teises valdavalt, kuidas öelda, praktikud, kelle kokkusaamisel oleks ehk see küsimus jõulisemalt esile kerkinud ja võib-olla ka mõni väärt mõttevälgatus välja pursanud.

Minu pisike aru suudab siinkohal välja pakkuda umbes kaks lahendust. Esiteks võib tunnistada, et e-raamat on põhimõtteliselt erinev paberraamatust ja et tegu on kõigest rentimise, laenutamisega. Nii, tundub, seda praegu enamasti kiputaksegi ametlikult tasandil käsitlema. See tähendab aga mu meelest vajadust seniseid eeskirju täiendada: kui tegu on rentimisega, peaks sellele kohanduma ka tavapärane 99 aasta reegel. Praegu mu meelest lähtutakse e-raamatute müügil ikkagi sellest, et tegu oleks nagu jäädavalt võõrandatava kaubaga, ehkki tegelikult see ju nii pole, sest ostja õigused on selleks ikka liiga piiratud. Ma ei ole päris kindel, aga sellise selge eristuse tegemine võib muuta ka hinnakujundust. Teine võimalus on muidugi e-raamat võrdsustada paberraamatuga, mis tähendaks loobumist suurest osast lisapiirangutest, mis praegu e-raamatute müügil või laenutamisel võrreldes paberraamatuga kehtivad.

Nojah, lõpetuseks võib muidugi öelda, et tegelikult oli seminaril veel üks oluline läbiv mõiste, nimelt vabakasutus, millest ma õieti siinses sissekandes midagi ei rääkinud. Aga ilmselt on see mu jaoks midagi nii elementaarset, et see ei vajanudki lähemat tähelepanu :-)


Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Haven (Yle2)