Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, sest kuigi lugemisväärset polnud just kõige rohkem, olid need lood just teemadel, mis mind sügavalt huvitavad.
Kõigepealt oli terve lehekülg pühendatud tollele mingil natuke arusaamatul põhjusel palju kõmu tekitanud akadeemilise Eesti ajaloo teisele, keskaega käsitlevale köitele. Salo Vello märkusega, et niisuguses teoses, mis võtab ette meist kaugel seisva aja, mil eriti kohanimed olid tihtipeale veidi teistsugused, võiks juhtudel, kus leidub erinevusi tänapäevaga, vähemalt registris anda kohanimede paralleelvormid - seda enam, et mõnigi kord on need teised, "mitte-eestipärased" vormid just need, mille järgi seda kohta tunneb muu maailm (Salo näide mu ametliku elukoha kõrval asuv Kärkna klooster, mis mujal maailmas sageli ka Falkenau nime all tuntud), võib täiesti nõus olla. Ma olen ise olnud samasuguse probleemiga silmitsi tõlkimisel, eriti kui asi on puudutanud Teist maailmasõda ja eriti idarinnet: suurem osa sündmusi toimub kohtades, millel on ajaloo vältel olnud õige mitu, mõnikord lausa neli-viis paralleelnimetust, vahel üksteisele üsna sarnased, vahel ka täiesti erinevad. Enamasti on küll ka autorid ise selle otsa sattunud ja pidanud vajalikuks märkida näiteks, et kasutavad tollaseid või siis tänapäevaseid vorme või et esimesel esinemiskorral antakse kõik vormid ja edaspidi siis käsitletaval ajahetkel olnud või ka tänapäevane vorm. Ja ikka olen ma pidanud vajalikuks registrisse ka lisada nii need vormid põhikirje all kui ka muud vormid viitena põhikirjele. Aga noh, see on selline tehniline pisiasi ja kui eeldada, et akadeemilise ajaloo köited jäävad käibele veel mõnda aega, siis ei ole ju välistatud ka uus trükk, kus selliseid asju saab siluda.
Selles mõttes oli palju huvitavam Krulli Hasso lugu, mis võttis vaatluse alla nii-ütelda ideoloogilise tuuma. Mõneti on kummaline, et ehkki koguteose autorid on korduvalt rõhutanud, et nende soov on olnud kirjutada võimalikult ideoloogiavaba, maksimaalselt faktipõhist ajalugu, vaat et sellises ehtrankelikus võtmes "nii nagu see tegelikult olnud on", on just see tekitanud hirmsat kisa ja kära, nagu peaks ajalugu tingimata toetama mis tahes "rahvuslikku" narratiivi. Krull läheb selles osas vaat et kõige kaugemale ja kirjutab suisa, kuidas seda viisakalt öeldagi, ekslikult:
[...] tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid.
Esiteks on siin lootusetult segi aetud rahvus ja riik, mille taga ilmselt on liigne süüvimine inglis- või prantsuskeelsesse kirjandusse, kus nation tõesti võib tähendada mõlemat korraga või ka mõlemat eraldi. Aga see selleks, palju ekslikum on arusaam, nagu oleks rahvusliku narratiivi kokkupanijad ajaloolased. Ei, see on ikka ainult ja ainult poliitikute rida, sest nii rahvuse kui ka rahvusriigi taga seisab ikka ja ainult võimutahe, soov inimeste üle valitseda, milleks ongi sellist narratiivi vaja. Et selleks kasutatakse muu hulgas ka (mütologiseeritud) ajalugu, tuleneb vaid sellest, et inimene iseenesest ongi ajas elav ja ajalikkust tajuv olend, mistõttu ajalugu kuulub peaaegu paratamatult "relvade" hulka, kui võimu nimel hakatakse kunstlikult mingit meie-kooslust konstrueerima. Niisiis, Krulli sedastuses on õige küll see, et ajaloolased tihtipeale seda narratiivi üles ehitavad, aga kes vähegi ajalookirjutuse ajalooga kursis on, teab, et see on (vist küll eranditult, aga ma võin ju muidugi ka eksida) alati alguse saanud poliitilisest tellimusest: kõigepealt konstrueeritakse poliitilisel tasandil mingi "meie" ja siis "palgatakse" (jutumärkides, sest alati ei pea nad selle eest palka saama, motivaatoreid võib olla teisigi) inimesed seda konstruktsiooni põhjendama.
Teine lõik, mis tekitas tunde, et autoril kas puuduvad korralikud ajalooteadmised või siis juhindub ta mingist kindlast ideoloogiast (see viimane on usutavam), puudutas ristisõdu. Krull kirjutab:
Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist.Kui nii purtsataks mõni anonüümne internetikommentaator, võiks ju arvata, et on teine lihtsalt noor või rumal või mõlemat, aga Krulli puhul kahtlemata lapseeast enam rääkida ei saa. Eks ristisõdadesse võib suhtuda ja ongi suhtutud mitut moodi, aga enamasti on isegi eitajad nentinud, et kõige halva kõrval oli ka üht-teist head. Siin läheks selgelt liiga pikale sellesse teemasse süüvida, piisab, kui mainida kõige tuntumaid asju. Esiteks kultuurivahetus. Teiseks kaubandus, sealhulgas korraliku merekaubanduse (taas)teke Euroopas. Kolmandaks tänaseni püsivate riikide teke (eelkõige puudutab see Prantsusmaad ja Inglismaad) suuresti tänu ristisõdade juurutatud bürokraatiale. Ei saa kindlasti öelda, et kas või need mainitud tegurid oleksid olnud tingitud ainult ristisõdadest: kindlasti oli sidemeid varem ja areng oleks nähtavasti viinud nii või teisiti selles suunas, kuhu ta läks ja jõudis, aga ristisõdadel oli siiski kõigis neis ja muudeski tegurites, ilmingutes ja nähtustes oma tugev osa.
Aga kui need kriitilised märkused (et mitte öelda lapsused) kõrvale jätta, siis tervikuna oli Krulli tekst hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Selles mõttes on akadeemilise ajaloo järjekordne köide oma ülesande lausa üllatavalt hästi täitnud, pannes mitmesuguseid inimesi mõtlema ajaloo tähenduse ja sellega seoses ka iseenda ja tolle kurikuulsa "meie" tegeliku sisu nagunii lootusetust sasipuntrast.
Eespool mainitud tellimustekstidega haakus ka kirjanduskülgede seekord ainuke lugu, milles üüratu arv Eesti kultuuritegelasi avaldas mõtteid, kas etteantud teema mõjub inspireerivalt või pärssivalt. See on samuti mulle üsna hingeminev teema: lõppeks nii omal ajal ajakirjanikuna kui ka praegu vabakutselise tõlkijana on ehk suuremgi osa tehtud töödest olnud üht või teist pidi tellimustööd. Nende kümnete Eesti kultuuritegelaste seas, kes küsimusele olid vastanud, leidus muidugi kõiksugu arvamusi ja ka kõiksugu vastuseid, millel omavahel alati ühisosagi õieti polnud rohkem kui samune sõna "tellimus". Kui ma ise peaksin sellele küsimusele vastama, siis kõlaks see ilmselt umbes nii. Tellimustööd on normaalne elu ja tegevuse osa ning tihtipeale on väga hea, kui ees on nii teema, tähtaeg kui ka maht, sest see võimaldab mõtteid kontsentreerida ja süstemaatiliselt esitada, milline oskus on üpris vajalik muudeski eluvaldades. Teiselt poolt tähendab tähtaeg vähemalt minu puhul üsna paratamatult seda, et algul on aega küllalt ja siis ei ole enam aega sugugi. Mistõttu ma olen üha enam hakanud isegi siis, kui tähtaeg on kokku lepitud, seadma endale varasemat tähtaega ja võimalust mööda (mida paraku just alati ei õnnestu teoks teha) sellest ka kinni pidama. Enamasti tekib ka pärast töö lõpetamist veel õige mitu head ideed, mida või kuidas oleks võinud öelda, ja sellise topelttähtaja korral on lootust neid ehk ära kasutada (või siis teksti uuesti ette võttes leida, et need ikka ei sobi, ja nad lõplikult universumi prügikorvi heita).
Rannuti Mart oli kokku võtnud keeleaasta 2012, mis ei sisaldanud küll mulle kui keelehuvilisele märkimisväärselt uudset teavet, aga üht-teist siiski. Nii näiteks tuletas see meelde, et möödunud aastasse langes nutitelefonide rakenduse valmimine, mis loeb ette uudiseid. See on midagi, mida peaks uurima, võib-olla saab seda kuidagi ära kasutada ka näiteks KDE töökeskkonda vähemalt mingigi eesti keelt arvestava kõnesünteesi- ja/või -tuvastuslahenduse tekitamiseks, sest praegu on küll isegi mitu rakendust, mis üht või teist pidi kõnesünteesi/tuvastust pakuvad, aga seniajani on eesti keel olnud üks neist, millega neis rakendustes pole midagi peale hakata (kui just ei taha kuulata mis tahes muu keele hääldusega eesti keelt, mida ju nalja pärast võib paar korda kuulata, aga mis muutub kiiresti väga tüütavaks).
Huvitav oli lugeda ka kolme mehe vestlusringi andmekaitse teemal, seda just seoses teadustegevusega, ajendatuna Euroopa Liidus kavandatavast üleliidulisest andmekaitsereformist. Selles pälvis kõige enam mu tähelepanu järgmine Valge Jaagu mõte, mis kindlasti väärib edasiarendamist ning lahti- ja selgeksrääkimist:
Juba praegune isikuandmete kaitse seadus, milles on sätestatud delikaatsete isikuandmetena rassiline kuuluvus, maailmavaade ja kuuluvus ametiühingusse, on eluvõõras. Selle alusel keelatakse juurdepääs ka EKP liikmete toimikutele. Need regulatsioonid ei arvesta meie ajalooga. Kujutage ette, et 1946. aastal oleks Saksamaa denatsifitseerijatele keelatud juurdepääs NSDAP liikmete toimikutele. Ma ei ütle, et EKP liikmete toimikutele peaks ilmtingimata kõigil juurdepääs olema, kuid meie ühiskonnas on see läbi vaidlemata teema.Eriti rangelt jõustades võiks see ju tähendada üldse näiteks lõppu poliitilisele (lähi)ajaloole või vähemalt selle mõttekusele, sest kuidas näiteks uurida CDU tegevust Bayreuthis või Reformierakonna valimiskampaaniaid Lüganusel, kui vastavaid materjale saab salastada viitega niisugusele seadusele? Aga eks need küsimused on tekkinud teistelgi ja andmekaitsereform pole veel lõpule viidud.
Loetud: Sirp, 25.01.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 2 (Universal)
No comments:
Post a Comment