Küll aga võtsin ette ühe veidi teise kallakuga asja: nimelt on nähtavasti juba Mageia 3 koosseisus, aga võib-olla siiski ka alles hiljem kavas välja tulla Mageia juhtimiskeskuse (mis nagu Mandrivas, nii ka Mageias on arvatavasti distributsiooni kõige tunnuslikum ja kuulsam osa) käsiraamatuga, mis vähemalt minu arusaamist mööda peaks muu hulgas olema ka eesti keeles. Et ma pole dokumentatsioonimeeskonna tegevust väga hoolikalt jälginud, selgus mõningase üllatusega, et vahepealse mõne kuu jooksul pärast seda, kui ma võtsin ette paigaldusaegse abi tõlkimise, on juhtimiskeskuse käsiraamat päris jõuliselt edenenud. Nii ei saagi öelda, et ma täna hirmus kaugele oleks tõlkimisega jõudnud, aga midagi sai siiski ära tehtud, nii et vahest on lootust rajal püsida ja selleks ajaks, kui dokumentatsioonimeeskond leiab, et nüüd on nad valmis sellega maailma ette astuma (seni saab ingliskeelset originaali näha ainult nende arendussaidil), on ka eestikeelne tõlge kenasti olemas.
Tänane Sirp üllatas vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma miskipärast arvasin, et aasta avanumber tuleb alles järgmisel nädalal, sest tavaliselt nad lähevad ju vist trükki juba nädala algupoolel, millele praegusel juhul ju pühad langesid, aga nagu siin kirja pandud sõnadestki näha, ma eksisin. Ja teiseks oli see pungil täis sellist lugemist, mis mulle vähemalt temaatiliselt huvi pakkus, mida ei saa sugugi sageli öelda.
Rahvaloenduse "ema" Tiidu Ene-Margit oli kirjutanud päris mõtlemapaneva loo samuse loenduse mõningatest tulemustest, millest jäi silma eelkõige kaks asja. Esiteks see, et võib öelda, et "ühe objektiivse mõõdupuu järgi on elu Eestimaal viimase kümne aasta jooksul läinud märkimisväärselt paremaks". Selleks mõõdupuuks oli siis oodatav eluiga, mis olla üsna jõuliselt suurenenud. Mis mõnevõrra seab kahtluse alla pidevalt kuuldava hala kogu sotsiaalsfääri, rahvatervise, meditsiini ja muu sellise täielikust ja lõplikust allakäigust, isegi kui selle all tavaliselt mõeldakse seda, et riigikaukast ei jagata niisama, ilusate silmade või veel teab mille eest piisavalt raha. Olgu, see on nii keeruline küsimus, et juba selle eelmise lause eest tahaksid kindlasti mõned mind risti lüüa ja ära ka veel põletada :-)
Teine huvitav teema selles artiklis oli, kuidas öelda, rahvastiku paiknemine. Eks see, et eestlased linnastuvad, on juba pikaajaline suundumus, aga siiski oli üllatav teada saada, et praegu tuleb näituseks ühe maal elava inimese kohta ligemale 100 hektarit maad. Kohe tuli meelde oma kodutalu, millel ammustel headel aegadel oli ligemale 30 hektarit maad kokku, sellest suurem osa mõistagi metsa all. Ja see tundus ikka päris suur - kuigi muidugi oli ka suuremaid talusid, isegi palju suuremaid. Autor on mõistetavalt mõnevõrra murelik nende tendentside pärast, usutavasti ka põhjusega, ehkki ma usun, et nii minu kui ka tema tutvusringkonnas on lausa ohtralt selliseid poolmaakaid, kes elavad küll ametlikult linnas ja elavadki seal ehk suurema osa aastast, aga mõningase perioodi veedavad siiski ka kuskil sügavas metsas või muidu looduskaunis kohas, just selsamusel maal, vahel ka lühemat aega ülejäänud aasta vältel. (See on siis erinev valglinnastumisest, mis tähendab ikkagi põhimõtteliselt otse linnaserval elamist, mitte "maad" selles mõttes, mida ma silmas pean.)
Nii et mine tea, kas see probleem nii tõsine on, kui autor seda näeb - tema vaatab seda selgelt ühest, ehkki esinduslikust andmekogumist lähtuva pilguga, mille juures tasub ometi ära märkida samas Sirbi numbris paar lehekülge edasi ära toodud Spengleri Oswaldi mõtet: "kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida, mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult". Seda muidugi ei tea mina ka - peale selle, et rahvusromantiline arusaam õnnelikust Eestist, kus linnades valitseb laitmatu heakord ja maalgi leidub iga käänaku taga kenasti korras talu, on selgelt ajast ja arust: selleks on kogu elu, selle üldine korraldus ja kõikvõimalikud pisiasjad lihtsalt liiga teistsugused (ja eks seda pildikest sellepärast rahvusromantiliseks nimetataksegi, et see on alati olnud vaid heiastus, pigem paleus, mille poole ehk mõned on soovinud pürgida, aga mida pole kunagi niisugusena olemas olnu).
Religioonist on Sirbi veergudel ikka aeg-ajalt kõneldud, aga vist küll tükk aega pole sellele pühendatud tervelt kaht (kõrvutist) lehekülge. Kivioru Merilini lugu religioossest neutraalsusest ning riigi ja religiooni vahekordadest oli päris huvitav lugeda, kuigi järele mõeldes paistab see rohkem sellise kultuurtreegerlusena. Mida ta ka õieti ise tunnistab, nentides, et probleemid, millest ta kõneleb, on olemas, aga mitte siin, Eestis. Ja tõepoolest, religioonide (või ka laiemalt identiteetide) kirevusest ei saa siin sellest hoolimata kõnelda, et ametlikult registreeritud religioone ja veel rohkem neid, mida inimesed ise (rahvaloendusel) kirja on pannud, jagub siin kümnetes, kui mitte sadades. Eks muidugi on siin ammusest ajast lisaks kristlastele ka muslimeid, budistegi, viimasel ajal veel teab keda, aga nad on kõik nii marginaalsed seniajani, nagu ka kõik muud "traditsioonilisest" erinevad vähemused, olgu need suhteliselt ammused keskaasialased või vietnamlased või korealased või ka viimasel ajal tekkinud mustanahalised või ladinlased. Aga mõtlemine sellistele küsimustele on siiski hea, sest isegi kui lähituleviku kohta pole mingeid märke, et siin võiks midagi vähegi märkimisväärselt religioonide, religioossuse või üldse "teiste" osas muutuda, ei ole sugugi välistatud, et homse asemel ehk ülehomme juba kerkib mõni selline probleem, olgu see siis pearättide küsimus või midagi muud.
Nagu alati, oli äärmiselt mõnus lugeda Vene Ilmari kirjutist, millel seegi kord oli üpris provotseeriv pealkiri "Jumala tegevuse peatamine". Ehkki peamiselt lühiduse tõttu ehk mitte nii särav nagu mõned teised esseed, oli see siiski selline, mida võib kindlasti soovitada lugeda. Ja siis mõtelda loetu üle. Ja veel mõtelda.
Veldre Anto oli jätkanud oma "hereetilist" infoühiskonna käsitelu. Tema seni neli lugu on olnud samuti väga mõtlemapanevad, ehkki vaba mõttevool, millega need kirja on pandud ja mis kipub kõikmõeldavais suundades hargnema, on küllaltki raske jälgida. Seekordse kirjutise ehk parim tera kogu muu suhtelise sünguse kõrval, mida paistab sellel kirjutajal otsekui Pavlovi refleksina tekitavat süüvimine turvalisuse küsimustesse, oli järgmine:
Virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest - arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.Mulle jäi siiski segaseks autori arusaam "reaalsuse" võltsimise teemal. Ühelt poolt ta nagu väidaks, et see on varasemast lihtsam ja õieti loomulikki, kui pidada silmas kas või mainitud virtuaalsuse ja reaalsuse piiri kadumist. Teiselt poolt jälle toonitab ta visalt, et infoühiskonna ajastul on digitaalset "võltsingut" tuvastada ja avastada enamasti palju lihtsam kui "paberiajastul", mis ju põhimõtteliselt peaks tekitama potentsiaalsetele võltsijatele tõsise demotivatsiooni ... Mõlemad on kahtlemata õiged seisukohad, aga mingi vastuolu siin siiski sees on, mida ka mina ei suuda lahti harutada. Aga võib-olla seda polegi vaja lahti harutada? Või vastuolu polegi? Mine tea ... Mõtlemapanev igatahes.
Kirjanduse leheküljed olid sedakorda pühendatud mulle eriti meeltmööda teemale, nimelt raamatukogule. Nojah, kaht lehekülge täitvast kolmest loost kõneles üks küll Paabeli raamatukogust ehk siis selle nimega üritusest, mis päris otseselt just raamatukoguga seotud ei ole, kui toimumiskoht välja arvata. See-eest Kotjuhi Igor oli kirjutanud armsa loo oma (ja ühtlasi, muide, ka minu ema praegusest) töökohast Tallinna linnaraamatukogust. Võib-olla juba pealkirjas väljendatud ja loos jätkuvalt edasi taotud mõte "raamatukogu kui Eesti kvintessents" ongi mõnetine liialdus, aga kõlab vähemalt kenasti ja, mis seal salata, minusugusele raamatukoile ka südant soojendavalt, isegi kui ma ise mida aasta edasi, seda rohkem piirdun oma raamatukoguga ning neid avalikke kasutan vaid siis, kui kuidagi teisiti kohe enam üldse ei saa.
Samal raamatukogu teemal jätkas Kausi Jan, kelle samuti südant soojendava pealkirjaga loost "Raamatukogu ja mina" haakus ehk kõige enam mõttekild, et raamatukogud on kohad, kus valitseb vaikus ja mõtlus. Mis võib-olla pole tänapäeval. mil raamatukogud eelkõige lugemise ja mõtlemise kohtadest on muutunud tunduvalt "modernsemaks" infokeskuseks, enam nii jäägitult õige ja tegelikkusele vastav, aga suurel määral paistab see ikka veel kehtivat, ütlevad ka mu napiks jäänud külastuskäigud. Ja loomulikult võin ma kõigi saadaolevate jäsemeotstega alla kirjutada seisukohale, et raamatud avavad vähemalt sama hästi, kui isegi mitte veel paremini maailma kui näiteks mööda maailma ringikolamine - mitte et viimasel oma eeliseid poleks, aga oma silma ja oma mõtte efektid ja afektid on lihtsalt erisugused.
Numbri lõpetuseks oli Nemvaltsi Peep andnud ülevaate kuu aja eest peetud teaduskeele konverentsist, kuhu mulgi oli kavas minna, aga kuhu ma paraku siiski sugugi mitte ei jõudnud. See ei olnud võib-olla selles mõttes väga hästi välja kukkunud artikkel, et enam-vähem kõigi esinejate ja nende teemade üleslugemine võttis nii palju ruumi, et täpsemalt kõneldust ja muust seonduvast ei jäänudki mahti pajatada (teesidega võib tutvuda konverentsi koduleheküljel), aga isegi sellest loost võis pooleldi ridade vahelt leida tõsiseid muretoone, nii et pealkirjale "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" võis samahästi mõelda ka küsimärgi juurde.
Loetud: Sirp, 04.01.2012
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)
Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx_install, drakx_share ja veebilehed
No comments:
Post a Comment