Tavaline tööpäev, mida põgusalt katkestas väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)
28.2.13
27.2.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest pisema, aga siiski mõõdetava osa moodustas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), 666 Park Avenue (FoxLife), Alcatraz (Kanal2), Kirjandusministeerium (ETV), Zeitgeist (ETV2)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), 666 Park Avenue (FoxLife), Alcatraz (Kanal2), Kirjandusministeerium (ETV), Zeitgeist (ETV2)
26.2.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Tuulepealne maa. Ei ole sõda noortele meestele (ETV), Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ärapanija (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Tuulepealne maa. Ei ole sõda noortele meestele (ETV), Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ärapanija (Kanal2)
25.2.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse tavapärane väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis ka õnnestus, kuigi üle tüki aja oli täna jälle kohal ka vana vainlane, too eretav kollane kera seal kaugel kosmosesügavikes. Kohale jõudes pidin taas tõdema, et käntsakas liha ja kuhjake lillkapsast on tõepoolest naudeldav kooslus. Lisaks tublile kõhutäiele tähendas külastus mõistagi ka parajat peatäit, mis täna oli eriti räige, sest üks seda tekitanud ristsõnavihikutest oli Meistriristik, seekord lausa üllatavalt raske (või on mul siis pärast meistrivõistlusi ja praeguse töökoormuse tingimustes lihtsalt nii palju neuronite ühendusteid loojakarja läinud, et esimene läbimiskord jättis (kokku kolmekümnest) koguni üheksa ristsõna/mõistatust mittelõpetatud staatusse - tõsi, kaks neist küll vaid selleks, et hiljem täiendavalt üle kontrollida, kas lahenduskäik on ikka õige ja esialgu kahtlasena tundunud vastus sobib).
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Huviline filmikaamera (ETV2), Eesti Vabariik 95. Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul (ETV), Nydenion - Krieg der Kolonien (ETL2)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Huviline filmikaamera (ETV2), Eesti Vabariik 95. Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul (ETV), Nydenion - Krieg der Kolonien (ETL2)
24.2.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: John Lucas: reeglid lükkavad mõistuse tagaplaanile (Postimees, 23.02.2013)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: John Lucas: reeglid lükkavad mõistuse tagaplaanile (Postimees, 23.02.2013)
23.2.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli küllaltki tüüpiline pidu- ja tähtpäevadele: lugeda oli palju, huvitavat õieti ei midagi. Üle mitme numbri hämmastas jälle peatoimetaja veerg, mis ilmselgelt näitab mõtlemise ebajärjekindlust. Seekord oli ette võetud rünnak riigi kui sellise vastu (mis iseenesest võiks ju mulle kui anarhistile meeldigagi), eelkõige seoses küll "sünnipäevaga", aga tundus, et ka laiemalt. Mis on seda enam imestada, et kui asi puudutab raha (toda mõnel puhul samuses veerus õieti mõttetuks nimetatud asja), siis on jälle varasemates kolumnides olnud ühelt poolt nõue, et see kuri riik sekkuks rohkem (s.t. suurema rahalise panusega) ja veel enam, kontrolliks senisest paremini, tõhusamalt ja täpsemalt, et raha ikka asja ette läheks. Mis minu meelest on täiesti vastandlikud: ei saa kuidagi eeldada, et üksikisik või organisatsioon ennast piiraks, kui talle antakse võimalus sekkuda ja lausa nõutakse sekkumist, kõigest selle ühe aspektiga, sest nii üksikisikud kui ka organisatsioonid on ikka tervikud, mille kõik aspektid sõltuvad teistest, nii et kui anda kellelegi kontroll ühe aspekti üle, on otse loomulik loovutada tahes või tahtmata kontroll ka teiste aspektide üle. Aga noh, oletada ju pigem võib, et juhtkirjad sünnivad ad hoc ja eksprompt, mida sülg suhu ja sulg pihku toob, nii et süüdistada ebajärjekindlas suhtumises oleks ilmselt vildakas, kui sedasamust järjekindlust üldse kilbile ei seatagi, vaid ainult lainega kaasa hulbitakse.
Rummu Hannes oli kenasti kirjutanud Muuli Kalle-Leopoldi hiljutisest raamatust "Isamaa tagatuba", mis mulgi ootab lugemisjärge - lõppeks ikka huvitav aeg ajaloosoonega inimesele kui ka inimesele, kes ise sel ajal elanud. Vabariigi-aastapäeva-hõngulisem oli Hindi Mati ülevaade ühe soomlase raamatust, milles (ülevaates siis) pöörati eelkõige tähelepanu sellele, kuidas Soome suhtus Eestisse, eriti murrangulistel aastatel veerand sajandit tagasi. Muidugi, Soome ajalugu ongi moraalitseva tagasipilguga vaadates palju masendavam kui Eestil üldse: siinne maa oli okupeeritud ja kuigi kollaborantidesse ei suhtuta seniajani positiivselt, ei suhtuta neisse ka ülemäära negatiivselt, sest pikema allutatuse tingimustes on kohe täitsa loomulik, et kuidagi peab ka vallutajaga suhestuma. Soomel paraku ei "vedanud" ja seal kollaboreeriti ilma mingi vallutuseta ...
Kenad lugeda olid ka ülevaated riiklike elutööpreemiate saajatest, kelle seast mulle rohkem huvi pakkusid lood kirjandusloolasest Kalda Maiest ja keeleinimesest Kingisepa Valve-Liivist. Samasse rubriiki võib paigutada kahele leheküljele mahutatud lood Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvinud Nõu Ennust (tema enda kõne ja Unduski Jaani lugu).
Veidi kahju oli, et riiklike teadustööpreemiate saajatele oli pühendatud ainult kaks veergu ja lühitutvustused. Näiteks intervjuu Tvauri Andresega võinuks anda oma lisapanuse viimase aja vaidlustesse Eesti kaugema ajaloo, identiteedi ja muu sellise üle. Nojah, tema on muidugi arheoloog ja eelistab niisuguste spekulatsioonidega võimalikult vähe tegemist teha, aga tolle muistse ühtsustunde kohta on arheoloogid kindlasti pigem kahtleval seisukohal, sest need tõendid, mida nemad on suutnud koguda, näitavad päris üheselt kahe suurema (ja nende sees mitme väiksema) selgelt eristuva kultuuriareaali olemasolu samuse muinasaja lõpuni välja (mis üldjoontes kattuvad ka põhja- ja lõunaeesti keele areaalidega). Tvauri ajavahemikku 450-1050 käsitlevat monograafiat, mille eest preemia antigi, võib muidugi igaüks ka ise lugeda, see internetis vabalt saadaval (allalaaditav näiteks siit)
Omajagu huvitavat teavet võis seekord leida muusikarubriigist, mis tavaliselt mulle kui varases lapsepõlves kõrva kaudu elevandiga liiga tihedalt suhelnud isikule muidu võõraks jääb: Põldmäe Alo oli seal andnud kena tutvustuse Eesti Vabariigi esimese iseseisvusjärgu klaveritest ja klaverimeistritest. Väga kena on, et Sirp on leidnud oma veergudele kirjutama sellise huvitava jutu ja teadmistega inimese nagu Turovski Aleksei, kes oli täna ette võtnud maod (juba pealkiri "Uss, kes teadis inimsõnu", on omaette pärlike, muust tekstist rääkimata). Kena jätk hiljutisele draakoniloole.
Aga kui mult tahetaks teada tänase numbri parimat lugu, siis selleks oli, võib-olla mõneti üllatuslikult, hoopis Tedre Tarmo leheküljeline laast "Tõeline riigimees". Nauditava huumoriga kirjutatud ja mis peamine, väga mõnusa puändiga.
Loetud: Sirp, 22.02.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Tänane Sirp oli küllaltki tüüpiline pidu- ja tähtpäevadele: lugeda oli palju, huvitavat õieti ei midagi. Üle mitme numbri hämmastas jälle peatoimetaja veerg, mis ilmselgelt näitab mõtlemise ebajärjekindlust. Seekord oli ette võetud rünnak riigi kui sellise vastu (mis iseenesest võiks ju mulle kui anarhistile meeldigagi), eelkõige seoses küll "sünnipäevaga", aga tundus, et ka laiemalt. Mis on seda enam imestada, et kui asi puudutab raha (toda mõnel puhul samuses veerus õieti mõttetuks nimetatud asja), siis on jälle varasemates kolumnides olnud ühelt poolt nõue, et see kuri riik sekkuks rohkem (s.t. suurema rahalise panusega) ja veel enam, kontrolliks senisest paremini, tõhusamalt ja täpsemalt, et raha ikka asja ette läheks. Mis minu meelest on täiesti vastandlikud: ei saa kuidagi eeldada, et üksikisik või organisatsioon ennast piiraks, kui talle antakse võimalus sekkuda ja lausa nõutakse sekkumist, kõigest selle ühe aspektiga, sest nii üksikisikud kui ka organisatsioonid on ikka tervikud, mille kõik aspektid sõltuvad teistest, nii et kui anda kellelegi kontroll ühe aspekti üle, on otse loomulik loovutada tahes või tahtmata kontroll ka teiste aspektide üle. Aga noh, oletada ju pigem võib, et juhtkirjad sünnivad ad hoc ja eksprompt, mida sülg suhu ja sulg pihku toob, nii et süüdistada ebajärjekindlas suhtumises oleks ilmselt vildakas, kui sedasamust järjekindlust üldse kilbile ei seatagi, vaid ainult lainega kaasa hulbitakse.
Rummu Hannes oli kenasti kirjutanud Muuli Kalle-Leopoldi hiljutisest raamatust "Isamaa tagatuba", mis mulgi ootab lugemisjärge - lõppeks ikka huvitav aeg ajaloosoonega inimesele kui ka inimesele, kes ise sel ajal elanud. Vabariigi-aastapäeva-hõngulisem oli Hindi Mati ülevaade ühe soomlase raamatust, milles (ülevaates siis) pöörati eelkõige tähelepanu sellele, kuidas Soome suhtus Eestisse, eriti murrangulistel aastatel veerand sajandit tagasi. Muidugi, Soome ajalugu ongi moraalitseva tagasipilguga vaadates palju masendavam kui Eestil üldse: siinne maa oli okupeeritud ja kuigi kollaborantidesse ei suhtuta seniajani positiivselt, ei suhtuta neisse ka ülemäära negatiivselt, sest pikema allutatuse tingimustes on kohe täitsa loomulik, et kuidagi peab ka vallutajaga suhestuma. Soomel paraku ei "vedanud" ja seal kollaboreeriti ilma mingi vallutuseta ...
Kenad lugeda olid ka ülevaated riiklike elutööpreemiate saajatest, kelle seast mulle rohkem huvi pakkusid lood kirjandusloolasest Kalda Maiest ja keeleinimesest Kingisepa Valve-Liivist. Samasse rubriiki võib paigutada kahele leheküljele mahutatud lood Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvinud Nõu Ennust (tema enda kõne ja Unduski Jaani lugu).
Veidi kahju oli, et riiklike teadustööpreemiate saajatele oli pühendatud ainult kaks veergu ja lühitutvustused. Näiteks intervjuu Tvauri Andresega võinuks anda oma lisapanuse viimase aja vaidlustesse Eesti kaugema ajaloo, identiteedi ja muu sellise üle. Nojah, tema on muidugi arheoloog ja eelistab niisuguste spekulatsioonidega võimalikult vähe tegemist teha, aga tolle muistse ühtsustunde kohta on arheoloogid kindlasti pigem kahtleval seisukohal, sest need tõendid, mida nemad on suutnud koguda, näitavad päris üheselt kahe suurema (ja nende sees mitme väiksema) selgelt eristuva kultuuriareaali olemasolu samuse muinasaja lõpuni välja (mis üldjoontes kattuvad ka põhja- ja lõunaeesti keele areaalidega). Tvauri ajavahemikku 450-1050 käsitlevat monograafiat, mille eest preemia antigi, võib muidugi igaüks ka ise lugeda, see internetis vabalt saadaval (allalaaditav näiteks siit)
Omajagu huvitavat teavet võis seekord leida muusikarubriigist, mis tavaliselt mulle kui varases lapsepõlves kõrva kaudu elevandiga liiga tihedalt suhelnud isikule muidu võõraks jääb: Põldmäe Alo oli seal andnud kena tutvustuse Eesti Vabariigi esimese iseseisvusjärgu klaveritest ja klaverimeistritest. Väga kena on, et Sirp on leidnud oma veergudele kirjutama sellise huvitava jutu ja teadmistega inimese nagu Turovski Aleksei, kes oli täna ette võtnud maod (juba pealkiri "Uss, kes teadis inimsõnu", on omaette pärlike, muust tekstist rääkimata). Kena jätk hiljutisele draakoniloole.
Aga kui mult tahetaks teada tänase numbri parimat lugu, siis selleks oli, võib-olla mõneti üllatuslikult, hoopis Tedre Tarmo leheküljeline laast "Tõeline riigimees". Nauditava huumoriga kirjutatud ja mis peamine, väga mõnusa puändiga.
Loetud: Sirp, 22.02.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
22.2.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Matthew Hyde: Long Live Eesti Keel! (Postimees, 21.02.2013)
Jeroen Bult: ELi tegelik oht (Postimees, 21.02.2013)
Loetud: Akadeemia 2/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Matthew Hyde: Long Live Eesti Keel! (Postimees, 21.02.2013)
Jeroen Bult: ELi tegelik oht (Postimees, 21.02.2013)
21.2.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille vältel avastasin internetist foobialeksikoni, kust võib teada saada imelisi asju, mida inimesed kangesti pelgavad, ja mille jooksul jõudis minu kätte postikulleri vahendusel üks raamat, täpsemalt TEA kirjastuse välja antud "Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur". Näpistasin pisut aega, et seda suurteost, mis kujunduselt sarnaneb entsüklopeediaga ja kuhu õieti ongi peale kirjutatud "TEA entsüklopeedia eriväljaanne", veidi tundma õppida. Üldiselt jättis igati sümpaatse mulje, kiri oli selge, pildid kenasti teravad ja nii edasi. Sisu ma muidugi ei jõudnud hoolikalt vaadata, aga neil lehekülgedel, millel ma peatusin, ei jäänud midagi paha küll silma. Pigem oli seal isegi üllatuslikult palju teavet, ka asjade kohta, mis esmapilgul lausa hämmastasid (näiteks eraldi lõik Ameerika jalgpalli kohta). Öeldud oli, et aluseks on entsüklopeedia 6. köite artikkel "Eesti" (ja teised Eestiga seotud artiklid), aga mõistagi on 255 leheküljel võimalik palju rohkem esitada kui tolle artikli 65 leheküljel.
Aga siit ka seni ainuke kerge etteheide - mis täiesti võib olla ainult mu isiklik nurin, sest paljud ei pruugi teadagi, et samalaadne koguteos ilmus ka 87 aastat tagasi, peaaegu täpselt samasuguse pealkirjaga ("Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur"). Minu kodus oli see tallel hoitud, tõsi, veel 1970. aastate keskelgi hoolikalt võõraste silmade eest varjatud, aga siiski usaldati poisikestki niipalju, et ta sai seda raamatut lugeda (nagu ka näiteks alal hoitud Eesti lippu vargsi silmitsemas käia ...). Etteheide tulebki sellest, et too raamat oli juba välimuselt väga tõsise teose moodi, kokku 1255 lehekülge, kohe raske kätte võtta, just selline, mille paned laua peale ja hoolikalt tudeerid, ja selleks, et sellest kõik osa saaksid, oli kirigi mäletamist mööda suhteliselt suur (kuigi, nagu öeldud, praeguse koguteose kirjale ei ole samuti midagi ette heita, ka mitte suurust/väiksust). Ma muidugi mõistan, et ajad on teised ja tänapäeval ei oleks nii paksul raamatul nähtavasti erilist edulootust, pigem tabaks seda hoopis kriitika just liigse suuruse pärast, aga siiski tabas mind raamatut pakendist välja võttes väike pettumus. Aga sellest hoolimata olen ma väga rahul, et niisugune raamat on ilmunud, korraga esinduslik ja põhjalik, vajadusel sobib kenasti ka kingituseks.
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Milan - Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: britid ja referendumid (Postimees, 20.02.2013)
Aga siit ka seni ainuke kerge etteheide - mis täiesti võib olla ainult mu isiklik nurin, sest paljud ei pruugi teadagi, et samalaadne koguteos ilmus ka 87 aastat tagasi, peaaegu täpselt samasuguse pealkirjaga ("Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur"). Minu kodus oli see tallel hoitud, tõsi, veel 1970. aastate keskelgi hoolikalt võõraste silmade eest varjatud, aga siiski usaldati poisikestki niipalju, et ta sai seda raamatut lugeda (nagu ka näiteks alal hoitud Eesti lippu vargsi silmitsemas käia ...). Etteheide tulebki sellest, et too raamat oli juba välimuselt väga tõsise teose moodi, kokku 1255 lehekülge, kohe raske kätte võtta, just selline, mille paned laua peale ja hoolikalt tudeerid, ja selleks, et sellest kõik osa saaksid, oli kirigi mäletamist mööda suhteliselt suur (kuigi, nagu öeldud, praeguse koguteose kirjale ei ole samuti midagi ette heita, ka mitte suurust/väiksust). Ma muidugi mõistan, et ajad on teised ja tänapäeval ei oleks nii paksul raamatul nähtavasti erilist edulootust, pigem tabaks seda hoopis kriitika just liigse suuruse pärast, aga siiski tabas mind raamatut pakendist välja võttes väike pettumus. Aga sellest hoolimata olen ma väga rahul, et niisugune raamat on ilmunud, korraga esinduslik ja põhjalik, vajadusel sobib kenasti ka kingituseks.
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Milan - Barcelona (TV6)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: britid ja referendumid (Postimees, 20.02.2013)
20.2.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõid pausi ja katkestusi mitmed asjad. Esiteks väljaskäik eesmärgiga külastada üht mitteelukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks, teiseks aga - ja ajaliselt märksa rohkem -, otsekui poleks eilsest piisanud, veel kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Nagu ma olen aru saanud, siis muukeelseid kirjutajaid mõjutab mingi tegur, misläbi nende artiklid alati kipuvad ühtekokku ja ühele ajale sattuma ... Selles ainult pole ma kindel, kas see on täiskuu, lihtsalt maakera pöörlemine või hoopis kuidagi seotud ajalehe toimetajatega ...
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), 666 Park Avenue (FoxLife), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Arsenal - Müncheni Bayern (TV6), Elavad surnud (Fox)
Loetud: Imeline Ajalugu 2/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), 666 Park Avenue (FoxLife), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Arsenal - Müncheni Bayern (TV6), Elavad surnud (Fox)
19.2.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest haaras tubli, selgelt tajutava tüki tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Diplomaatia 1/2 2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Eesti mälumäng (Kanal2), Välisilm (ETV), Tarja Halonen. Proua president (ETV)
Loetud: Diplomaatia 1/2 2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Eesti mälumäng (Kanal2), Välisilm (ETV), Tarja Halonen. Proua president (ETV)
18.2.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas väljaskäik traditsioonilise pühapäise sihiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis, samuti nagu tavaliselt, tähendas üht korralikku kõhutäit ja samuti korralikku peatäit. Seekord küll mitte nii palju ristsõnadest, sest neid oli kõigest ühe vihiku jagu üle vaadata (ja see ei olnud raskeimate killast, nii et ema oli juba suurema osa kenasti ära täitnud), kuivõrd ühest uuest asjast.
Ma olen vist siingi juba kõnelnud, et emal tekkis mõne aja eest hull mõte senised suguvõsauuringud koondada, neid tihendada ja täiendada ning siis mingil kujul avalikuks teha. See töö päädis hiljaaegu valmis "toote" saatmisega trükikotta, kust sel nädalal jõudis siis tagasi juba kenasti trükitud trükis, raamat, ma julgeks öelda - ikkagi koos kaantega, mis samuti pole infovaesed, 72 lehekülge, tublisti illustreeritud ja puha. See on muidugi selline "omatrükis", mis nii-ütelda avalikku müüki ei tule, küll aga saavad sellest osa järgmise kokkutuleku ajal samuse suguvõsa liikmed, kui nad muidugi huvi tunnevad. Päris uhke oli seda vaadata - osaliselt ka seepärast, et mulgi oli selle juures oma pisike osa (kuigi tagantjärele kahetsen, et ei saanud rohkem emale abiks olla, eriti just lõpliku viimistluse juures - mitte et sel praegugi midagi viga oleks, aga oma, küll mitte hirmus suurte, aga siiski mõningate küljendamisteadmiste ja -oskustega oleks ehk saanud asja veel paremini teha). Igatahes olgu ahvatluseks ära toodud ka raamatu esikaas.
Ema kätte oli (vististi mingilt turismimessilt või mis iganes see oli) jõudnud ka üks lahe trükis, nimelt mugi poolt mitte väga kaua tagasi väisatud Rebala muinsuskaitseala/muuseumi "kontrolltöö", mis sisaldas terve vahvaid küsimusi hulgast eri valdkondadest. Üks neist, eelnevaga veidi haakuv ja selline omapärane, kuigi pikk, jättis nii hea mulje, et seda võib siingi tsiteerida:
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV)
Ma olen vist siingi juba kõnelnud, et emal tekkis mõne aja eest hull mõte senised suguvõsauuringud koondada, neid tihendada ja täiendada ning siis mingil kujul avalikuks teha. See töö päädis hiljaaegu valmis "toote" saatmisega trükikotta, kust sel nädalal jõudis siis tagasi juba kenasti trükitud trükis, raamat, ma julgeks öelda - ikkagi koos kaantega, mis samuti pole infovaesed, 72 lehekülge, tublisti illustreeritud ja puha. See on muidugi selline "omatrükis", mis nii-ütelda avalikku müüki ei tule, küll aga saavad sellest osa järgmise kokkutuleku ajal samuse suguvõsa liikmed, kui nad muidugi huvi tunnevad. Päris uhke oli seda vaadata - osaliselt ka seepärast, et mulgi oli selle juures oma pisike osa (kuigi tagantjärele kahetsen, et ei saanud rohkem emale abiks olla, eriti just lõpliku viimistluse juures - mitte et sel praegugi midagi viga oleks, aga oma, küll mitte hirmus suurte, aga siiski mõningate küljendamisteadmiste ja -oskustega oleks ehk saanud asja veel paremini teha). Igatahes olgu ahvatluseks ära toodud ka raamatu esikaas.
Ema kätte oli (vististi mingilt turismimessilt või mis iganes see oli) jõudnud ka üks lahe trükis, nimelt mugi poolt mitte väga kaua tagasi väisatud Rebala muinsuskaitseala/muuseumi "kontrolltöö", mis sisaldas terve vahvaid küsimusi hulgast eri valdkondadest. Üks neist, eelnevaga veidi haakuv ja selline omapärane, kuigi pikk, jättis nii hea mulje, et seda võib siingi tsiteerida:
Meil on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat ja nii edasi. Kui matemaatiliselt seda tehet jätkata, siis mitu otsest esivanemat oli meil 150 põlvkonda tagasi, ajal, mil rajati Jõelähtme kivikalmed?Teised küsimused olid siiski märksa tõsisemad, faktiteadmist (või vähemalt fakti otsimise oskust) nõudvad: näiteks milline on Eesti suurima õuepindalaga muinasaegne linnus või mida korraldas Achilleus kohe pärast matust sõbra Patroklose mälestuseks? Kas nüüd ainult selle küsimustiku pärast, aga rohkem ehk hoopis seepärast, et viimati jäi seal mitu kohta läbi käimata ja uurimata, tuli igatsus sinna millalgi tagasi minna ja veel ringi vaadata ...
Juhul kui vastasid eelnevale küsimusele õigesti (astendades), said tulemuseks arvu, mis ei saa olla reaalne esivanemate arv. Miks selline matemaatiline tehe ei ole rakendatav?
Tuginedes eelnevatele küsimustele, kui suureks hindad võimalust, et Jõelähtme kalmetesse olid maetud sinu otsesed esivanemad?
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV)
17.2.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mille lõpust haaras teatava osa enda alla, nagu üleeilegi, lihakeha etendamine ehk teisisõnu ühe inimese abistamine remonttööde ajal tubade sisu teisaldamisega, et need ei häiriks töömehi ja mõistagi veel enam ei jääks neile ette ja seeläbi kahju ei saaks. Et sellega kaasnes ka lubadus - mis täideti kuhjaga - pakkuda kehakinnitust, siis olin ma muidugi enam kui valmis :-) Tõsi, see väljaskäik jääb vaat et rohkemgi meelde ühe harukordse asja poolest, mida ei ole enam tükk aega juhtunud. Ma olen vist maininud, et võin äärmiselt rahul olla oma "austerlastega" ehk nüüdseks juba tublisti üle kümne aasta teeninud talvesaabastega, mis üldjuhul tulevad edukalt toime ka oludes, kus muud jalatsid kipuvad soovima taldadega miskipärast hoopis taevaisa ees uhkeldada. Aga täna oli siis üks neist seni ühe käe sõrmedel kokkuloetavatest päevadest, mil ei ma ise ega mainitud superjalatsid suutnud mind püsti hoida. Nii vinged nad siiski olid, et päris seliti, küliti või lapiti ma ei käinud, aga käed olid vastu maad ja tagumik ka peaaegu siiski.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks (Postimees, 16.02.2013)
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks (Postimees, 16.02.2013)
16.2.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, seda mõistagi eelkõige seepärast, et mitme külje pealt vaeti ajalugu ja kõike, mis sellega seotud.
Kohe alustuseks võtsid terve lehekülje enda alla Hvostovi Andrei pikk lugu palju kõmu tekitanud "Eesti ajalugu II" teemal ning sellele sekundeeriv veidi lühem Vahtre Lauri kirjutis. Eks ma olen nii selle raamatu, selle ümber käiva kära kui ka üldse ajaloo ja ajalootunnetuse kohta varemgi kirjutanud, aga ikka äratavad sellised lood mõningaid mõtteid. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et neist kahest kirjutisest on mulle palju sümpaatsem kas või juba oma tasakaalukuse ja argumenteerituse tõttu Hvostovi oma (millele võib-olla, aga mitte tingimata aitab kaasa ka kerge isiklik tutvus ja samaaegne õppimine ülikoolis, nojah, tema juba Tartus lõpetas, kui mina sinna jõudsin, aga ikkagi).
Hvostov küll otsesõnu nii ei ütle, aga võib päris selgelt mõista, et temagi arvab, et Jüriöö ülestõusu paisutamine Eesti keskaja tähtsündmuseks ja veel enam rahvusliku vabadusvõitluse verstapostiks oleks põhjendatud ainult väga selge narratiivi raames - sellesama, mida praegune koguteos ju õieti ületada püüabki. Sest paraku pole sellest ülestõusust tõsikindlalt kuigi palju teada. Jah, on too Hoeneke kroonika, aga see pole säilinud - kuigi aastakümnete tagune tekstikriitiline uurimine on näidanud, et põhijoontes on see üle võetud hilisematesse kroonikatesse. Aga isegi raske vaevaga "taastatud" kroonika puhul tuleb igal juhul arvestada, et see esitab ainult ühe, põhimõtteliselt võitja vaatepunkti, kelle huvides oli kahtlemata näidata kogu sündmustikku endale soodsas valguses.
Nii või teisiti tõi see kaasa toonases mõttes olulisi geopoliitilisi muutusi, nii et välistatud pole sugugi ka võimalus, et ülestõus võis olla arvatavasti "võitja" poolt mahitatud. (Kui uskuda kroonikates väidetud tapetute arvu, siis võib-olla veidi nihu läinud, nagu vahel ikka juhtub - palju hilisemast ajast tuleb näiteks meelde sõjavaevades Saksamaa katse kasutada enda hüvanguks ära vasakäärmuslasi eesotsas Leniniga, mis hetkeks tõigi kergendust, aga põhimõtteliselt siiski ei mingit kasu ei lähi-kesk- ega ka pikemaajalises perspektiivis.) Niisamuti pole kuidagi selge kohalike Eestimaa vasallide osa.
Ja muidugi ei saa kuidagi ära unustada, et Jüriöö ülestõus paigutub hilisemal keskajal üle kogu Euroopa rullunud "talurahvamässude" (jutumärkides, sest kindlasti polnud talurahvas ainuke kiht, mis mässas, aga vähemalt on see termin üsna levinud tänini) lainesse - ja kuidagi ei tahaks siinse kandi elanikke nii tuhmideks ja pimedusega lööduks pidada, et nad poleks neist suurematest või väiksematest vastuhakkudest midagi kuulnud. Mitte et see oleks olnud matkimine, aga üks lisaajend võis see ometi olla.
Teine mõte, mis vahest pole nii otseselt neist artiklitest ajendatud, vaid osaliselt pigem vastukajadest, mida ma olen saanud siin või Facebookis raamatu või sellega seonduvatel teemadel arutades. See puudutab mõistagi toda praeguses debatis tsentraalseks kujunenud küsimust, kas eestlased kui rahvas olid "muistse vabadusvõitluse" ajal olemas või mitte - see tähendab, kas nad olid olemas ühistunnetusega rahvana, keda võib rahumeeli hõlmata ühise nimetajaga, või oli ikkagi tegu eri hõimude, võib-olla maakondlike identiteetidega, mis parimal juhul tegid hädavajaduse korral koostööd, aga muidu elasid eraldi oma elu.
Mul (ja teistelgi) on soovitatud uurida keeleajalugu, mis näitavat kätte kui mitte täie tõe, siis vähemalt ühe olulise aspekti, mida selle küsimuse juures arvestada. Paraku ei ole mul olnud aega sellesse põhjalikult süveneda, sest igapäevatöö on liiga pingeline praegu, aga aegajalt midagi olen siiski üritanud vaadata. Senised leidused on näidanud, et ametlik seisukoht on seniajani, et eesti keel kujunes põhja- ja lõunaeesti murde/allkeele ühesulamisel "teise aastatuhande esimesel poolel", niisiis aastatel 1000-1500. Siiski on mitmed uurijad viimasel ajal olnud arvamusel, et põhja- ja lõunaeesti (see on lihtsustatud skeem, noid murdeid/allkeeli on tegelikult rohkem) on täiesti omaette keeled, mitte lihtsalt murded (kuigi ma pole seni avastanud, kas need uute seisukohtade väljakäijad on pakkunud uusi seisukohti ka eesti keele kujunemise aja kohta). Mis, niipalju kui ma olen aru saanud, vastab ka näiteks arheoloogide seisukohale, mille järgi leiud näitavad kahe suure ja eristuva piirkonna olemasolu tänapäeva Eesti aladel (jällegi on seal kitsamaid erisusi, aga üldiselt igatahes pigem kaks kui üks).
Ma olen ka omal ajal mingil määral lugenud esimeste sajandite eestikeelseid trükiseid ja nendestki pigem leidnud, et need kaks keelt olid veel mõnesaja aasta eest päris põhjalikult erinevad. Ma ei taha tingimata öelda, et eesti keel ongi alles (nagu rahvus) viimase paarisaja aasta leiutis, konstrueeritud peamiselt 19. sajandil (otsapidi muidugi varem ja viimistletud jätkuvalt seniajani) valdavalt jõuga põhjaeesti keele baasil ja lõunaeesti keelt tõrjudes, aga see on vähemalt midagi, mis on mulle pähe tulnud.
Nii et seni pole keeleajaloo poole pöördumine vähemalt mind suutnud veenda, et too ülistatud ühtsustunne ikka 800 aasta eest tõepoolest olemas oli. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda tavaliselt esitada püütakse - eks tunne me ju ka tänapäeval teatavat sugulust või hõimlust näiteks soomlaste või isegi mõne idapoolse soomeugri rahvaga, kuid mulle tundub, et mingist läänemeresoome või veel vähem soomeugri identiteedist rääkida oleks ometi liiast.
Nii palju siis nendest artiklitest johtunud mõtetest. Aga see polnud tänases lehenumbris ainuke teemakohane kirjutis. Alati särava sulega Kändleri Tiit oli osanud Eesti ajaloo sisse põimida endagi kirjatükki, mis kõneles hoopis Hawkingi Stepheni äsja eesti keeles ilmunud raamatust. See on vaade hoopis teise nurga alt ja kindlasti tasuks seda lugeda ka neil, kes muidu vaid ajalooga piirduda tahaksid. Ma tahtsin sellest loost lausa siia tsitaati panna, aga lõpuks leidsin, et ühtegi lauset või lõiku ei saa sellest loost välja võtta - lugu tuleb tervikuna lugeda, ainult nii on see korralikult mõistetav.
Veidi vähem, aga ometi mingil moel haakus selle teemaga teise tavapäraselt särava kirjutaja Vene Ilmari lugu, mis oli formaalselt pühendatud hiljuti ilmavalgust näinud Dante "Vita nova" uustõlkele, aga mis loomulikult uitas just neil radadel, millele autor loo suunata tahtis. Sedakorda siis armastuse radadel, nii suureliselt kui see ka pooleleheküljelise artikli kohta ei kõlaks. Küll äärmiselt napilt, aga siiski piisava põhjalikkusega on loos markeeritud daamikultuse resp. Jumalaema kultuse kujunemine ja sisu - üks neid asju, mis tol kaugel ajal oli tegelikult oluline, kuigi tagantjärele, praegusest vaatepunktist mõneti raskesti jälgitav ja võib-olla isegi levinud ettekujutustesse tollest ajast (isegi kui "pime keskaeg" on tänaseks juba selgelt hääbunud seisukoht) mitte kuigi hästi mahtuv.
Väga sümpaatne oli lugeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat intervjuud Muti Mihkliga. Muidugi juubelipuhune ja muidugi nii pikk eelkõige seepärast, et Mutt ju ise kunagi tükk aega ajalehe peatoimetaja olnud. Ma ei ole küll tema kirjandusteoste suur austaja (võib-olla küll ka suhteliselt vähese lugemise tõttu) ja mõnikord ei ole mulle just väga pärikarva olnud tema avalikud arvamised, aga neis viimastes oskab ta enamasti alati oma mõtte elegantselt ja tabavalt välja tuua ja selgeks teha. Mis on hea isegi siis, kui temaga mitte nõustuda, sest paraku on avalike arvajate seas küllaga puterdajaid, kes küll palju räägivad või kirjutavad, aga ometi midagi ei ütle ...
Veldre Anto tõmbas joone alla oma infoühiskonna hereetilise käsitluse artiklisarjale ja seegi lõpulugu puudutas mingis mõttes toda identiteediküsimust, kuigi, nojah, autorile omaselt erilaadselt. Siit saab küll tsitaadi võtta:
Ei puudunud tänases numbris ka oma keelenurk, kuigi see leidus veidi üllatuslikult hoopis arhitektuurilehekülgedel, mis tavaliselt jäävad mu pilgu alt peaaegu välja. Mutso Margit juhtis täiesti õigesti tähelepanu sellele, et arhitektuurist kirjutajad - aga mitte ainult, ka teised erialaspetsialistid - kipuvad liialdama raskepärasusega, moodustades lauseid, millel pole saba ega sarvi, ning mõnigi kord kuhjates teksti liigset erialakeelt, mis ei pruugi olla kergesti dešifreeritav isegi sama eriala inimesele. Siitki tsitaat:
Loetud: Sirp, 15.02.2013
Vaadatud: Kurjad surnud II (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)
Ilmunud tõlked:
R. Weitz. Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest (Diplomaatia, 1/2 2013)
E. Tuohy. Ülesanne täidetud - nüüd ka päriselt! (Diplomaatia, 1/2 2013)
Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, seda mõistagi eelkõige seepärast, et mitme külje pealt vaeti ajalugu ja kõike, mis sellega seotud.
Kohe alustuseks võtsid terve lehekülje enda alla Hvostovi Andrei pikk lugu palju kõmu tekitanud "Eesti ajalugu II" teemal ning sellele sekundeeriv veidi lühem Vahtre Lauri kirjutis. Eks ma olen nii selle raamatu, selle ümber käiva kära kui ka üldse ajaloo ja ajalootunnetuse kohta varemgi kirjutanud, aga ikka äratavad sellised lood mõningaid mõtteid. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et neist kahest kirjutisest on mulle palju sümpaatsem kas või juba oma tasakaalukuse ja argumenteerituse tõttu Hvostovi oma (millele võib-olla, aga mitte tingimata aitab kaasa ka kerge isiklik tutvus ja samaaegne õppimine ülikoolis, nojah, tema juba Tartus lõpetas, kui mina sinna jõudsin, aga ikkagi).
Hvostov küll otsesõnu nii ei ütle, aga võib päris selgelt mõista, et temagi arvab, et Jüriöö ülestõusu paisutamine Eesti keskaja tähtsündmuseks ja veel enam rahvusliku vabadusvõitluse verstapostiks oleks põhjendatud ainult väga selge narratiivi raames - sellesama, mida praegune koguteos ju õieti ületada püüabki. Sest paraku pole sellest ülestõusust tõsikindlalt kuigi palju teada. Jah, on too Hoeneke kroonika, aga see pole säilinud - kuigi aastakümnete tagune tekstikriitiline uurimine on näidanud, et põhijoontes on see üle võetud hilisematesse kroonikatesse. Aga isegi raske vaevaga "taastatud" kroonika puhul tuleb igal juhul arvestada, et see esitab ainult ühe, põhimõtteliselt võitja vaatepunkti, kelle huvides oli kahtlemata näidata kogu sündmustikku endale soodsas valguses.
Nii või teisiti tõi see kaasa toonases mõttes olulisi geopoliitilisi muutusi, nii et välistatud pole sugugi ka võimalus, et ülestõus võis olla arvatavasti "võitja" poolt mahitatud. (Kui uskuda kroonikates väidetud tapetute arvu, siis võib-olla veidi nihu läinud, nagu vahel ikka juhtub - palju hilisemast ajast tuleb näiteks meelde sõjavaevades Saksamaa katse kasutada enda hüvanguks ära vasakäärmuslasi eesotsas Leniniga, mis hetkeks tõigi kergendust, aga põhimõtteliselt siiski ei mingit kasu ei lähi-kesk- ega ka pikemaajalises perspektiivis.) Niisamuti pole kuidagi selge kohalike Eestimaa vasallide osa.
Ja muidugi ei saa kuidagi ära unustada, et Jüriöö ülestõus paigutub hilisemal keskajal üle kogu Euroopa rullunud "talurahvamässude" (jutumärkides, sest kindlasti polnud talurahvas ainuke kiht, mis mässas, aga vähemalt on see termin üsna levinud tänini) lainesse - ja kuidagi ei tahaks siinse kandi elanikke nii tuhmideks ja pimedusega lööduks pidada, et nad poleks neist suurematest või väiksematest vastuhakkudest midagi kuulnud. Mitte et see oleks olnud matkimine, aga üks lisaajend võis see ometi olla.
Teine mõte, mis vahest pole nii otseselt neist artiklitest ajendatud, vaid osaliselt pigem vastukajadest, mida ma olen saanud siin või Facebookis raamatu või sellega seonduvatel teemadel arutades. See puudutab mõistagi toda praeguses debatis tsentraalseks kujunenud küsimust, kas eestlased kui rahvas olid "muistse vabadusvõitluse" ajal olemas või mitte - see tähendab, kas nad olid olemas ühistunnetusega rahvana, keda võib rahumeeli hõlmata ühise nimetajaga, või oli ikkagi tegu eri hõimude, võib-olla maakondlike identiteetidega, mis parimal juhul tegid hädavajaduse korral koostööd, aga muidu elasid eraldi oma elu.
Mul (ja teistelgi) on soovitatud uurida keeleajalugu, mis näitavat kätte kui mitte täie tõe, siis vähemalt ühe olulise aspekti, mida selle küsimuse juures arvestada. Paraku ei ole mul olnud aega sellesse põhjalikult süveneda, sest igapäevatöö on liiga pingeline praegu, aga aegajalt midagi olen siiski üritanud vaadata. Senised leidused on näidanud, et ametlik seisukoht on seniajani, et eesti keel kujunes põhja- ja lõunaeesti murde/allkeele ühesulamisel "teise aastatuhande esimesel poolel", niisiis aastatel 1000-1500. Siiski on mitmed uurijad viimasel ajal olnud arvamusel, et põhja- ja lõunaeesti (see on lihtsustatud skeem, noid murdeid/allkeeli on tegelikult rohkem) on täiesti omaette keeled, mitte lihtsalt murded (kuigi ma pole seni avastanud, kas need uute seisukohtade väljakäijad on pakkunud uusi seisukohti ka eesti keele kujunemise aja kohta). Mis, niipalju kui ma olen aru saanud, vastab ka näiteks arheoloogide seisukohale, mille järgi leiud näitavad kahe suure ja eristuva piirkonna olemasolu tänapäeva Eesti aladel (jällegi on seal kitsamaid erisusi, aga üldiselt igatahes pigem kaks kui üks).
Ma olen ka omal ajal mingil määral lugenud esimeste sajandite eestikeelseid trükiseid ja nendestki pigem leidnud, et need kaks keelt olid veel mõnesaja aasta eest päris põhjalikult erinevad. Ma ei taha tingimata öelda, et eesti keel ongi alles (nagu rahvus) viimase paarisaja aasta leiutis, konstrueeritud peamiselt 19. sajandil (otsapidi muidugi varem ja viimistletud jätkuvalt seniajani) valdavalt jõuga põhjaeesti keele baasil ja lõunaeesti keelt tõrjudes, aga see on vähemalt midagi, mis on mulle pähe tulnud.
Nii et seni pole keeleajaloo poole pöördumine vähemalt mind suutnud veenda, et too ülistatud ühtsustunne ikka 800 aasta eest tõepoolest olemas oli. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda tavaliselt esitada püütakse - eks tunne me ju ka tänapäeval teatavat sugulust või hõimlust näiteks soomlaste või isegi mõne idapoolse soomeugri rahvaga, kuid mulle tundub, et mingist läänemeresoome või veel vähem soomeugri identiteedist rääkida oleks ometi liiast.
Nii palju siis nendest artiklitest johtunud mõtetest. Aga see polnud tänases lehenumbris ainuke teemakohane kirjutis. Alati särava sulega Kändleri Tiit oli osanud Eesti ajaloo sisse põimida endagi kirjatükki, mis kõneles hoopis Hawkingi Stepheni äsja eesti keeles ilmunud raamatust. See on vaade hoopis teise nurga alt ja kindlasti tasuks seda lugeda ka neil, kes muidu vaid ajalooga piirduda tahaksid. Ma tahtsin sellest loost lausa siia tsitaati panna, aga lõpuks leidsin, et ühtegi lauset või lõiku ei saa sellest loost välja võtta - lugu tuleb tervikuna lugeda, ainult nii on see korralikult mõistetav.
Veidi vähem, aga ometi mingil moel haakus selle teemaga teise tavapäraselt särava kirjutaja Vene Ilmari lugu, mis oli formaalselt pühendatud hiljuti ilmavalgust näinud Dante "Vita nova" uustõlkele, aga mis loomulikult uitas just neil radadel, millele autor loo suunata tahtis. Sedakorda siis armastuse radadel, nii suureliselt kui see ka pooleleheküljelise artikli kohta ei kõlaks. Küll äärmiselt napilt, aga siiski piisava põhjalikkusega on loos markeeritud daamikultuse resp. Jumalaema kultuse kujunemine ja sisu - üks neid asju, mis tol kaugel ajal oli tegelikult oluline, kuigi tagantjärele, praegusest vaatepunktist mõneti raskesti jälgitav ja võib-olla isegi levinud ettekujutustesse tollest ajast (isegi kui "pime keskaeg" on tänaseks juba selgelt hääbunud seisukoht) mitte kuigi hästi mahtuv.
Väga sümpaatne oli lugeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat intervjuud Muti Mihkliga. Muidugi juubelipuhune ja muidugi nii pikk eelkõige seepärast, et Mutt ju ise kunagi tükk aega ajalehe peatoimetaja olnud. Ma ei ole küll tema kirjandusteoste suur austaja (võib-olla küll ka suhteliselt vähese lugemise tõttu) ja mõnikord ei ole mulle just väga pärikarva olnud tema avalikud arvamised, aga neis viimastes oskab ta enamasti alati oma mõtte elegantselt ja tabavalt välja tuua ja selgeks teha. Mis on hea isegi siis, kui temaga mitte nõustuda, sest paraku on avalike arvajate seas küllaga puterdajaid, kes küll palju räägivad või kirjutavad, aga ometi midagi ei ütle ...
Veldre Anto tõmbas joone alla oma infoühiskonna hereetilise käsitluse artiklisarjale ja seegi lõpulugu puudutas mingis mõttes toda identiteediküsimust, kuigi, nojah, autorile omaselt erilaadselt. Siit saab küll tsitaadi võtta:
Mõnikord tekib tunne, et eestlased ugrilastena on nii umbes 30 000 aastat üritanud tsivilisatsiooni eest ära joosta2. Lihtsam on hiit kallistada ja põlluga rahus elada, kui et linnas tekkivaid inimestevahelisi situatsioone klattida. Niipea kui korduvad jääajad ugrilasele võimaluse andsid, pani see tsivilisatsiooni juurest taas punuma ning leidis endale koha, kus tal enesega üksiolemist väga ei segatud.Ja ta pakubki välja võimalusi, mida nood ugrilased, täpsemalt siis eestlased võiksid ette võtta, tervelt viis. Needki on omapärased, aga ma jätan need kõigile ise avastada - avastamisrõõmu peaksid need küll pakkuma :-)
Kahjuks peab tõdema, et muudatuste eest ärajooksmise taktika sellel planeedil enam ei tööta. Maailm on nüüd kahanenud üheainsa globaalküla suuruseks. Teisisõnu, tsivilisatsioon sai eestlase kätte, enam ei ole kusagile joosta. Mistõttu tuleb kiirkorras ära teha kõik need rahvusele iseloomulikud otsused, mille eest on vahepeal ära joostud.
Mõningat huvi pakkusid Strandbergi Mareki mõtted haridusest, täpsemalt nii-ütelda võrguharidusest ehk massidele mõeldud elektroonilistest kursustest ja muust sellisest, mille kohta kasutatakse ingliskeelset lühendit MOOC (massive online open course). Ta küll sellest ei kirjutanud, aga mulle tuletas see mõneti meelde vististi läbi kogu hariduse andmise ajaloo kulgevat tasakaalu otsimist õpetajate ja õppeasutuste vahel. Õieti on ju küllap igaüks, kes üldse haridust omandanud, teadlik, et on olemas nii selliseid õpetajaid, kelle juurde valitseb lakkamatu tung, tihtipeale ka sellest hoolimata, kas ta jagab õpetust mõne institutsiooni raames või mitte, kui ka selliseid kursuseid või aineid, mida õppeasutuses edasijõudmiseks lihtsalt tuleb omandada - ja isegi selliseid, mis ehk muidu võiksid olla isegi huvitavad, aga mille õpetaja on ilmetu, annab küll aine enam-vähem edasi, aga mingit tõmmet ei teki. See praegune valdavalt ülikoolideväline (kuigi mõnikord ka nendega vähemalt või rohkemal määral seotud) võrguõpe on justkui taas õpetajate tähtsustumine, võimaluse andmine inimestele, nii-ütelda massidele, omandada ainult neid teadmisi, mida nad peavad endale vajalikuks, ja ainult nende õppejõudude juures, keda nad hindavad (küllap võib oletada, et võrguõppe peale lähevadki välja sellised õpetajad, kes ka ise teavad, et suudavad masse ligi tõmmata).
Ei puudunud tänases numbris ka oma keelenurk, kuigi see leidus veidi üllatuslikult hoopis arhitektuurilehekülgedel, mis tavaliselt jäävad mu pilgu alt peaaegu välja. Mutso Margit juhtis täiesti õigesti tähelepanu sellele, et arhitektuurist kirjutajad - aga mitte ainult, ka teised erialaspetsialistid - kipuvad liialdama raskepärasusega, moodustades lauseid, millel pole saba ega sarvi, ning mõnigi kord kuhjates teksti liigset erialakeelt, mis ei pruugi olla kergesti dešifreeritav isegi sama eriala inimesele. Siitki tsitaat:
Eesmärk peab olema esitada keerulised mõtted selges keeles, mitte vastupidi – lihtsad mõtted arusaamatult keeruliselt, seejuures mõnikord ka keeleliselt valesti. Stiilinäide: „Mina tegelen poekülastamise praktikaga tahtevõime realiseerimise kaudu”. Keelereeglite seisukohalt on küll kõik õige – aga mis takistab öelda selgelt ja lihtsalt: „Ma tahan poodi minna”?Siiski oli seal ka seisukoht, mis mind teravalt riivas, nimelt: "Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised." Võimalik, et see on ainult minu kiiks, aga need, paraku väga laialdaselt toimetajate ehk inimeste, kelle käe läbi jõuavad tekstid lugejate silme ette, levinud "saksa" jutumärgid „ ... ” on mu meelest pisut häirivad, suurelt osalt just oma asetuse pärast, mis sunnib silma rohkem liikuma, kui seda vaja oleks. Ma olen muidugi alati eelistanud "prantsuse" jutumärke « ... », suuresti just seepärast, et nad on ühelt poolt vähemalt mu jaoks esteetilisemad ja teiselt poolt ei eristu kõrguse poolest ülejäänud tekstist, nii et silm saab rahulikult kulgeda, aga jah, erilist heakskiitu need pole toimetajate silmis leidnud. Paraku ...
Loetud: Sirp, 15.02.2013
Vaadatud: Kurjad surnud II (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)
Ilmunud tõlked:
R. Weitz. Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest (Diplomaatia, 1/2 2013)
E. Tuohy. Ülesanne täidetud - nüüd ka päriselt! (Diplomaatia, 1/2 2013)
15.2.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille lõpu võttis enda alla väljaskäik ühe hea tuttava inimese - nimetame teda siinkohal nõrgaks naisterahvaks (ja loodame, et ta ei kavatse hakata füüsiliselt vastupidist tõestama ... :-) ) - juurde, kelle koju olid ähvardanud tulla õudust äratavad remondimehed, kes ei olnud sugugi rahul olnud esemete senise asetsemisega tubades. Niisiis oli nihutamise õhtu ...
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
14.2.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Kes minevikku meenutab, see on ajaloolane, kõlas Uaja arvatavasti kõlab edasi) üks ülikooli ajalooosakonna loosungeid ja nii ma räägingi möödaläinud asjust. Nimelt pandi täna lõpuks veebi üles ristsõnade lahendamise meistrivõistluste lõplik protokoll ja lisaks olid alates eile õhtust mu käsutuses ka patareid, mis võimaldasid teha asjakohase pildi võistlustel võidetust, mis olgu siis allpool kõigile nautimiseks näha esitatud.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Real Madrid - Manchester United (TV6)
Kes minevikku meenutab, see on ajaloolane, kõlas Uaja arvatavasti kõlab edasi) üks ülikooli ajalooosakonna loosungeid ja nii ma räägingi möödaläinud asjust. Nimelt pandi täna lõpuks veebi üles ristsõnade lahendamise meistrivõistluste lõplik protokoll ja lisaks olid alates eile õhtust mu käsutuses ka patareid, mis võimaldasid teha asjakohase pildi võistlustel võidetust, mis olgu siis allpool kõigile nautimiseks näha esitatud.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Real Madrid - Manchester United (TV6)
13.2.13
Teisibased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev, millest kopsaka tüki võttis enda alla pikale veninud kaheosaline väljaskäik. Selle esimene osa viis mind ema juurde, kes kangesti soovis pojale vastlarõõmu teha. Ja seda oligi. Ma üldiselt ei armasta eriti suppi kui sellist - tavaliselt ma turtsatan, et vett võib ju niisama ka juua, isegi soojalt -, aga see hernesupp rammusate lihatükkidega oli ikka selline, mis keele alla viib - ja kui oled end kogunud ning keele tagasi õngitsenud, siis järgmine lusikatäis viib uuesti ... Kukleid sõna otseses mõttes polnudki, küll aga oli mingi asi, mille nimi mu meelest oli "vahukreemiga kook" või midagi sarnast. Et ikka korralik vastlasöögi tunne sisse saada, lõin ise rammusat koort vahtu, mida siis sai tolle koogi tükikestele veel lisada. Onjah, mõnus, nämma-nämma :-) Ja muidugi ei puudunud ka pisuke vaimne ergastus ristsõnade kujul, ehkki põhjusel, et ma alles paari päeva eest seal käisin, ei olnud seda paraku just väga palju võtta ega saada.
Küll olid kuklid laual (ja sealt ka suus) väljaskäigu teise osa juures, mis viis mind juba mõne aja eest mainitud Nõmme mälumängule, ikka selles samas miskise pommi tabamusest või millestki täielikult laastatud hoones. Kui eelmine kord olime kaheksandad, siis seekord seitsmendad. Mitte et me oleks nüüd vahepeal oluliselt targemaks saanud, ka seekord jäi nii mõnigi asi "lauda", aga lihtsalt läks seekord nii.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Valencia - Pariisi Saint-Germain (TV6)
Küll olid kuklid laual (ja sealt ka suus) väljaskäigu teise osa juures, mis viis mind juba mõne aja eest mainitud Nõmme mälumängule, ikka selles samas miskise pommi tabamusest või millestki täielikult laastatud hoones. Kui eelmine kord olime kaheksandad, siis seekord seitsmendad. Mitte et me oleks nüüd vahepeal oluliselt targemaks saanud, ka seekord jäi nii mõnigi asi "lauda", aga lihtsalt läks seekord nii.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Valencia - Pariisi Saint-Germain (TV6)
12.2.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Vaira Vīķe-Freiberga. Kolm päikest (ETV)
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Vaira Vīķe-Freiberga. Kolm päikest (ETV)
11.2.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis sama traditsiooniliselt tähendas üht korralikku kõhutäit (ahh, makarone on vahel harva nii hea süüa ja veel hakklihakastega!) kui ka parajat peatäit, ikka ristsõnade kujul loomulikult. Mis mõlemad aitasid veidi taastada eriti viimastel päevadel napi, et mitte öelda peaaegu olematu magamise ja eilse meistrivõistlustel põrumise tagajärjel tekkinud kehva enesetunnet ja olemist.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Punalipu all pagulusse (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV), Red - eriti ohtlikud agendid (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Punalipu all pagulusse (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV), Red - eriti ohtlikud agendid (Kanal2)
10.2.13
Laubased mõtted
Väga väheses osas oli täna ka tavaline tööpäev, sest põhiosa võtsid enda alla ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks, eelkõige aga tänase päeva tähtsündmus, nimelt osalemine Eesti meistrivõistlustel ristsõnade lahendamises. Võib kohe ära öelda, et minu seisukohalt läks seekordne võistlus täielikult aia taha. Jah, ka III koht eelmise aasta II asemel oli tagasiminek, aga selle üle ma eriti kurbust või muid tundeid ei tunne, sest koht pole väga oluline (nojah, tõsi, esikümnesse on küll hea kuuluda, sest see tagab automaatselt kutse ka järgmistele võistlustele, ilma vajaduseta kvalifikatsiooni läbida - mitte et kvalifikatsiooniristsõnad mind samuti ei paeluks ja ma neid ei lahendaks ja äragi saadaks, aga ikkagi). Peamine altminek olid rumalad vead, milles võib muidugi süüdistada eelneva öö vähest magamist ja unist pead, aga eelkõige kindlasti tähelepanematust. Ja see maksis kätte just selles, et kogutud punktisumma jäi alla 1000, mille üle mul ongi kõige kurvem meel. Nimelt näeb võistluse reglement ette, et alustuseks antakse kõigile 1000 punkti ning siis vastavalt võistluse kulule liidetakse-lahutatakse sellest summast. Niisiis on eriti hea olla plusspoolel, mida ma ka kahel viimasel aastal olen suutnud, nüüd aga tuli tagasilöök. Ja nagu öeldud, kõige rohkem pani nördima just see, et see tuli lihtsalt hooletusvigade tõttu, mida oleks kohe kindlasti pidanud märkama või mida ei oleks tohtinud üldse sisse lubada. Need oleksid muidugi mind viinudki üle 1000 punkti - ühtlasi küll ka taganud II koha (esikohale jõudmine tundub olevat üsna võimatu, selleks on Kaldase Ave ülekaal olnud aastast aastasse liiga võimas ...). Aga noh, mis teha, tagantjärele pole midagi enam teha, kui ainult, siis valmistada vaim ette, et järgmisel aastal sellist jama ei tekiks ...
Võistluse lõppemise järel käisin ka järjekordse raamatupaki järel, mille sisu olgu siin samuti ära mainitud:
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud. Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: olen hakanud eestlastele raha laenama (Postimees, 09.02.2013)
Võistluse lõppemise järel käisin ka järjekordse raamatupaki järel, mille sisu olgu siin samuti ära mainitud:
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud. Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: olen hakanud eestlastele raha laenama (Postimees, 09.02.2013)
9.2.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.Tuleb muidugi öelda, et samuse Kaera Krista ja teistegi pingutustega on ehk tõlkijaid veidi rohkem hakatud tähele panema kui vahepealsetel aastatel (jah, eriti vahepealsetel, ehkki ka eelmise riigikorra, niisiis nõukogude ajal neid just ülimalt kõrgelt ei väärtustatud). Muidugi, tõlkijate (kohatise) märkamise kõrval on veel palju muud, mis on endiselt puudu. Eriti ehk korralik tõlkekriitika, mida ju sporaadiliselt ka ilmub, aga hirmus, kohe hirmus vähe. Aga võib-olla hakkavad asjad tasapisi siiski liikuma paremuse poole. (Võin nii-ütelda saladuskatte all öelda, et tõlkijate sektsioonil on lausa kavas hakata oma häälekandjat-almanahhi välja andma, mis ehk samuti aitab kaasa nii tõlkekultuuri edendamise ja parendamisele kui ka tõlkijate rolli laiemale teadvustamisele (kuigi karta on, et see almanahh jääb vähemalt esialgu rohkem nii-ütelda siseringi asjaks).)
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
8.2.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust haukas oma tükikese traditsiooniline iga kuu esimesel neljapäevl toimuv Mageia sõprade koosviibimine. Koht oli traditsiooniline (Buffalo pubi), osavõtjate kolmik samuti ning praegu, peatse Mageia 3 ootuse lõppetapis, pole ka ühtegi nii põletavat probleemi, mis oleks keskseks kujunenud, nii et pigem oligi mitmete pisikeste asjade üle arutamise ja muidu mõnusa äraolemisega tegu.
Juba hilisemal õhtul sattusin ühe viite peale üle tüki aja vaatama Tallina TV-d, sest seal lubati saadet nimega "Vaba mõtte klubi", mis pidi kõnelema samusest, juba kurikuulsaks saanud Eesti ajaloo keskaega käsitlevast II köitest ja üldse ajaloost. Nojah, kõneldi tõepoolest, aga ma jään tõepoolest jänni, kui ma peaksin avalikult välja ütlema oma suhtumise seal kõneldusse ... selliseid sõnu lihtsalt ei ole olemas, sest ainuke viisakas sõna, mis pähe tuleb, on "saast" ja see tundub kohe liiga, väga liiga pehme (õieti pole selliseid sõnu isegi mitteavalikuks väljaütlemiseks ...)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2013
Vaadatud. Vaba mõtte klubi (Tallinna TV)
Juba hilisemal õhtul sattusin ühe viite peale üle tüki aja vaatama Tallina TV-d, sest seal lubati saadet nimega "Vaba mõtte klubi", mis pidi kõnelema samusest, juba kurikuulsaks saanud Eesti ajaloo keskaega käsitlevast II köitest ja üldse ajaloost. Nojah, kõneldi tõepoolest, aga ma jään tõepoolest jänni, kui ma peaksin avalikult välja ütlema oma suhtumise seal kõneldusse ... selliseid sõnu lihtsalt ei ole olemas, sest ainuke viisakas sõna, mis pähe tuleb, on "saast" ja see tundub kohe liiga, väga liiga pehme (õieti pole selliseid sõnu isegi mitteavalikuks väljaütlemiseks ...)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 2/2013
Vaadatud. Vaba mõtte klubi (Tallinna TV)
7.2.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.
Täna saabus ka teade järjekordse tõlkijate sektsiooni korraldatava teemaseminari kohta. Juba sügise poole oli juttu, et võiks ehk ühe nii vahelduse mõttes ka Tartus korraldada, kus ilma igasuguse kahtluseta samuti elab tõlkijaid ja üldse kultuurseid inimesi. Nüüd ongi see aeg siis käes ja et ma olen võtnud endale kohustuseks ka siin ajaveebis neist üritustest ette ja taha aru anda, olgu siis kopeeritud asjakohane osa vastavast e-kirjast:
Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), jalgpalli sõpruskohtumine: Šotimaa-Eesti (ETV)
Täna saabus ka teade järjekordse tõlkijate sektsiooni korraldatava teemaseminari kohta. Juba sügise poole oli juttu, et võiks ehk ühe nii vahelduse mõttes ka Tartus korraldada, kus ilma igasuguse kahtluseta samuti elab tõlkijaid ja üldse kultuurseid inimesi. Nüüd ongi see aeg siis käes ja et ma olen võtnud endale kohustuseks ka siin ajaveebis neist üritustest ette ja taha aru anda, olgu siis kopeeritud asjakohane osa vastavast e-kirjast:
23. veebruaril (see on laupäev) kõnelevad Vanemuise 19 murdekeele tõlkimisest Jaak Rähesoo ja Kersti Unt. Seminar algab 13.00 ja lõpeb umbes 15.30. Soovi korral järgneb vabas vormis lõunasöök.
Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), jalgpalli sõpruskohtumine: Šotimaa-Eesti (ETV)
6.2.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest küll suure tüki haukas pikk väljaskäik, mis koosnes täpsemalt kahest osast. Esimene osa viis mind kohtuma ühe vana tuttavaga, kes üle pikkade aastate on nüüd tagasi kodumaal ja mitte lihtsalt, vaid ühe ajakirja suure isandana, nii et lisaks niisama muljetamisele oli see kohtumine ka kohtumine potentsiaalse tulevase tööandjaga - ehkki tänase kohtumise käigus sellest õieti juttu polnudki, vahepealsed aastad ja kõik muu hõlmas kogu vestlusele antud aja. Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Seiklusjutte maalt ja merelt, kuhu ma sattusin esimest korda ja mis jättis üsna hea mulje. Et tegu oli äärmiselt varase hommikuga - kell oli alles 12 saanud -, aga samune vana tuttav eelistas siiski ka süüa, siis võtsin solidaarsusest ja et mitte jätta muljet, nagu ma tema suutäisi loeksin, ka ise veidi suupistet, täpsemalt omleti, mis on üks kena hommikune roog. Tõsi, selles pubis tundus see natuke kallivõitu olevat, aga noh, ega ma nii sageli ka väljas ei söö, et selle peale pirtsutama hakata.
Päeva tippsündmus oli aga mõistagi hoopis midagi muud, nimelt Ajaloomuuseumis toimunud arutelu viimasel ajal nii kõvasti (rahvuslikke) laineid löönud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega puudutava köite üle. Ma küll ei tea, aga võib oletada, et nii suurt publikuhulka ei näe muuseum just iga päev: kohal oli hinnanguliselt vähemalt kolmekohaline arv inimesi, kuigi vaevalt kuigi palju üle saja. Rääkimata meediakajastusest, sealhulgas isegi veebiülekandest. Mispärast ma ei hakka siin üritusel endal pikemalt peatuma, sellest on väga hea ülevaate - koos videotega - andnud näiteks Postimees, vaid peatun ainult paaril mõttel, mis kõike seda jälgides tekkisid.
Esiteks on ääretult kurvastav, et ehkki poleemika mitme koguteoses esineva kontseptsiooni või üldse selle üle on käinud juba tükk aega, jäi väga selgelt mulje, et mõnedki kohalviibinud, kes diskussiooni ajal häälekalt sõna võtsid, ei ole ometi seda raamatut lugenud, võib-olla isegi mitte käes hoidnud. (Ma pean muidugi tunnistama, et ka ma ise ei ole seda veel lugeda jõudnud, aga käes olen igatahes juba hoidnud :-) ) Vähemalt ühel juhul jäi lausa mulje kroonilisest tähelepanupuudusest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et hakatakse kõnelema ilmselgest (muistsete eestlaste) ühtsustundest, kui võiks öelda, et lausa kõneleja silme ees olid alles äsja olnud korralikud joonised (võiks öelda lausa "faktid"), mis näitasid, et arheoloogia andmetel ei saa mingist ühtsusest kõnelda. On muidugi mõnevõrra küsitav, kuidas arheoloogia andmeid tõlgendada, aga vähemalt see sõnavõtja oli ilmselgelt tulnud sinna mitte arutlema, vaid ainult oma statement'i välja ütlema. Või kui esitatakse küsimus, kes rahastas ja tellis raamatu, millele autorid ei saanudki muudmoodi vastata kui soovitusega vaadata raamatu tiitellehe pöördele ...
Teine mõte, mis tekkis juba varasemat diskussiooni jälgides, aga sai siin kajastatava formuleeringu tegelikult alles pärast tänast arutelu ühe tuttavaga kodu poole kulgedes juttu vestes ja muljeid vahetades, oli see, et segi ei kiputa ehk isegi ajama niivõrd rahvast ja rahvust (mille vahel, võin möönda, ongi mõnigi kord raske täpset piiri tõmmata), vaid eelkõige pärandit ja ajalugu. (Pärandi asemel võiks ehk ka öelda mütoloogia või isegi ideoloogia, aga neil sõnadel kipub olema siinkohal kasutatud tähenduses negatiivne väli, mida ma sugugi ei taha mõista anda.) See ei ole mõeldud kummagi halvustamiseks, aga neil on oma, veidi erinevad kasutamisvaldkonnad ja metodoloogiad. Kui ajalugu üldjuhul üritab uurida minevikku maksimaalselt faktipõhiselt ja teha järeldusi vaid statistiliselt tähelepanuväärse hulga faktide põhjal, asetades sündmusi kronoloogilisse jadasse, siis pärand on olemuselt veidi teistsugune: reeglina on seal teemakompleksid, nii terviklikud kui võimalik, mis on suhteliselt staatilised, see tähendab ajas muutumatud. Nii öelda on muidugi väga suur üldistus, sest ka ajalugu käsitleb teemasid ning ka pärandi puhul saab kõnelda ajalistest muutustest, aga igatahes on neil kahel asjal veidi erinevad lähtekohad.
Pahatihti juhtub aga nii ja minu meelest praegusel juhul ongi juhtunud, et pärandist lähtuvaid mõtteseoseid kantakse automaatselt üle ajalukku. Mis on kahtlemata võimalik, aga nõuab väga, tõesti väga hoolikat jälgede ajamist ja seoste selgitamist. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mõned näited. Samuse keskaja ajaloo diskussioonis ütles üks mu Facebooki sõber: "Hiljaaegu leidsin Lestadiuse Fragmente Saami mütoloogiast just lõigu sellest, kuidas eesti aladelt tulid sinna rüüstajad. Nii pikki sõjaretki ei võtnud ette muistsed rahvad, kel polnud hästi arenenud hierarhia ja head teadmised rahvaste paiknemisest." Kindlasti võimalik järeldus, aga sama kindlasti mitte ainuke.
Esiteks on võimalik, et see oli lihtsalt ühe sõjasalkkonna ettevõtmine ja see ei nõua päritolumaalt üldse mingit erilist hierarhiat, pigem isegi vastupidi (kui mõelda näiteks praegustele Somaalia piraatidele, siis seal on igasugune mõistlik hierarhia peagu kadunud, aga rüüstajaid see-eest hulganisti). Teiseks ei pruugi see üldse kajastada muinasaega, vaid võib olla hoopis hilisema aja kajastus. Kolmandaks võivad isegi "eestlased" olla täielik ülekanne, mis iganes ka põhjus ei oleks. Samune tuttav, kes selle pärandi-sõna mulle andis, kõneles, kuidas üks teadlane olla käinud aastakümneid ühes ja samas kandis üht ja sama juttu üle kuulamas - ja see muutus isegi juba selle ajaga üsna tuntavalt, asendusid või muutusid inimesed, kohad, sündmusedki. Õieti müüdiuurijatele peaks see hästi teada olema nagunii.
Sama kehtib muidugi ka ajalooteaduse "faktide" ehk kirjalike ja muude allikate kohta. Mistõttu ma saan üsna hästi aru, miks eile üks diskussantidest teisele kihvatas: "Sa loed kroonikat nagu üleeilset ajalehte". Loomulikult, kroonika sõnu tuleb tõsiselt võtta, lõppeks on see ju ka katse ajalugu kirja panna, aga kunagi ei tohi kõrvale jätta asjaolusid, mis selle kirjapanemist põhjustasid (näiteks konkreetselt Henriku Liivimaa kroonika puhul seda, et eelkõige oli see mõeldud Riia piiskopi (hetke)poliitiliste seisukohtade kinnitamiseks ja tugevdamiseks).
Rääkimata muust allikakriitikast ... Nii on näiteks üks nõndanimetatud rahvuslaste (nõndanimetatud seepärast, et ma mõtlen siin nende all neid, kes väidavad eesti rahvuse olemasolu vähemalt juba muinasajal, kui mitte varemgi) väiteid olnud, nagu näitaks eestlaste ühtsust Henriku Liivimaa kroonika lause "Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu." (XIV, 8) Mis võib täiesti ka nii olla (kuigi väljend "liitu heites" osutab pigem vastupidisele), aga igal juhul tuleb arvestada, et see "üks süda ja üks hing" on otselaen Piiblist, täpsemalt Apostlite raamatust (4:32): "Ja usklike kogu oli üks süda ja üks hing." Piiblitsitaatide kasutamine oli keskaja kroonikates levinud, vaat et lausa kohustuslik ja nende kasutamine ei pruugi väljendada täpseid ajaloolisi olusid, vaid on eelkõige mõeldud, nagu tsitaadid õieti ju üldse, teatava kõigile mõistetava meeleolu tekitamiseks. Siin on siis tsitaat, mis haritud lugejale (aga ega neid teisi tollal palju olnudki) pidi jätma mulje erakordsest võikusest, sest fraasi, mis tähistas kiriku ühtsust, kasutati otseselt kristlaste ehk kiriku vastu. Nii peaks vähemalt tekkima küsimus tõlgendamisest: kas see tähistab tõesti eestlaste ühtsustunnet või lihtsalt kaotajate (juttu oli tsitaadi juures kuulsast Ümera lahingust) kibedust ja seetõttu eriti vaenulikku suhtumist võitjatesse, ühtlasi ka (minevikku projitseeritud) varjatud üleskutset olla ise ühtsed?
Veel üks huvitav idee, mis diskussioonilt vähemalt minu jaoks kõlama jäi, oli see, et eestlaste ühtsustunne võis tekkida alles tolle "muistse vabadusvõitluse" käigus. Millele õieti leiab ka eelkõige Henriku kroonikast (sest paraku palju muid kaasaegseid materjale selle aja kohta pole) mõningat tuge. Aga küsimus, kas see tähendab rahvuse (olgu millises tahes tähenduses) või üldse mingi ühtsuse tekkimist või oli ikkagi tegu ainult oludest tingitud ajutiste liitudega, on paraku vist selline, mida naljalt lahendada ei saa, eelkõige just seepärast, et lihtsalt pole füüsilisi ega muusuguseid tõendeid, "fakte", mille pealt selget järeldust välja töötada.
Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)
Päeva tippsündmus oli aga mõistagi hoopis midagi muud, nimelt Ajaloomuuseumis toimunud arutelu viimasel ajal nii kõvasti (rahvuslikke) laineid löönud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega puudutava köite üle. Ma küll ei tea, aga võib oletada, et nii suurt publikuhulka ei näe muuseum just iga päev: kohal oli hinnanguliselt vähemalt kolmekohaline arv inimesi, kuigi vaevalt kuigi palju üle saja. Rääkimata meediakajastusest, sealhulgas isegi veebiülekandest. Mispärast ma ei hakka siin üritusel endal pikemalt peatuma, sellest on väga hea ülevaate - koos videotega - andnud näiteks Postimees, vaid peatun ainult paaril mõttel, mis kõike seda jälgides tekkisid.
Esiteks on ääretult kurvastav, et ehkki poleemika mitme koguteoses esineva kontseptsiooni või üldse selle üle on käinud juba tükk aega, jäi väga selgelt mulje, et mõnedki kohalviibinud, kes diskussiooni ajal häälekalt sõna võtsid, ei ole ometi seda raamatut lugenud, võib-olla isegi mitte käes hoidnud. (Ma pean muidugi tunnistama, et ka ma ise ei ole seda veel lugeda jõudnud, aga käes olen igatahes juba hoidnud :-) ) Vähemalt ühel juhul jäi lausa mulje kroonilisest tähelepanupuudusest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et hakatakse kõnelema ilmselgest (muistsete eestlaste) ühtsustundest, kui võiks öelda, et lausa kõneleja silme ees olid alles äsja olnud korralikud joonised (võiks öelda lausa "faktid"), mis näitasid, et arheoloogia andmetel ei saa mingist ühtsusest kõnelda. On muidugi mõnevõrra küsitav, kuidas arheoloogia andmeid tõlgendada, aga vähemalt see sõnavõtja oli ilmselgelt tulnud sinna mitte arutlema, vaid ainult oma statement'i välja ütlema. Või kui esitatakse küsimus, kes rahastas ja tellis raamatu, millele autorid ei saanudki muudmoodi vastata kui soovitusega vaadata raamatu tiitellehe pöördele ...
Teine mõte, mis tekkis juba varasemat diskussiooni jälgides, aga sai siin kajastatava formuleeringu tegelikult alles pärast tänast arutelu ühe tuttavaga kodu poole kulgedes juttu vestes ja muljeid vahetades, oli see, et segi ei kiputa ehk isegi ajama niivõrd rahvast ja rahvust (mille vahel, võin möönda, ongi mõnigi kord raske täpset piiri tõmmata), vaid eelkõige pärandit ja ajalugu. (Pärandi asemel võiks ehk ka öelda mütoloogia või isegi ideoloogia, aga neil sõnadel kipub olema siinkohal kasutatud tähenduses negatiivne väli, mida ma sugugi ei taha mõista anda.) See ei ole mõeldud kummagi halvustamiseks, aga neil on oma, veidi erinevad kasutamisvaldkonnad ja metodoloogiad. Kui ajalugu üldjuhul üritab uurida minevikku maksimaalselt faktipõhiselt ja teha järeldusi vaid statistiliselt tähelepanuväärse hulga faktide põhjal, asetades sündmusi kronoloogilisse jadasse, siis pärand on olemuselt veidi teistsugune: reeglina on seal teemakompleksid, nii terviklikud kui võimalik, mis on suhteliselt staatilised, see tähendab ajas muutumatud. Nii öelda on muidugi väga suur üldistus, sest ka ajalugu käsitleb teemasid ning ka pärandi puhul saab kõnelda ajalistest muutustest, aga igatahes on neil kahel asjal veidi erinevad lähtekohad.
Pahatihti juhtub aga nii ja minu meelest praegusel juhul ongi juhtunud, et pärandist lähtuvaid mõtteseoseid kantakse automaatselt üle ajalukku. Mis on kahtlemata võimalik, aga nõuab väga, tõesti väga hoolikat jälgede ajamist ja seoste selgitamist. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mõned näited. Samuse keskaja ajaloo diskussioonis ütles üks mu Facebooki sõber: "Hiljaaegu leidsin Lestadiuse Fragmente Saami mütoloogiast just lõigu sellest, kuidas eesti aladelt tulid sinna rüüstajad. Nii pikki sõjaretki ei võtnud ette muistsed rahvad, kel polnud hästi arenenud hierarhia ja head teadmised rahvaste paiknemisest." Kindlasti võimalik järeldus, aga sama kindlasti mitte ainuke.
Esiteks on võimalik, et see oli lihtsalt ühe sõjasalkkonna ettevõtmine ja see ei nõua päritolumaalt üldse mingit erilist hierarhiat, pigem isegi vastupidi (kui mõelda näiteks praegustele Somaalia piraatidele, siis seal on igasugune mõistlik hierarhia peagu kadunud, aga rüüstajaid see-eest hulganisti). Teiseks ei pruugi see üldse kajastada muinasaega, vaid võib olla hoopis hilisema aja kajastus. Kolmandaks võivad isegi "eestlased" olla täielik ülekanne, mis iganes ka põhjus ei oleks. Samune tuttav, kes selle pärandi-sõna mulle andis, kõneles, kuidas üks teadlane olla käinud aastakümneid ühes ja samas kandis üht ja sama juttu üle kuulamas - ja see muutus isegi juba selle ajaga üsna tuntavalt, asendusid või muutusid inimesed, kohad, sündmusedki. Õieti müüdiuurijatele peaks see hästi teada olema nagunii.
Sama kehtib muidugi ka ajalooteaduse "faktide" ehk kirjalike ja muude allikate kohta. Mistõttu ma saan üsna hästi aru, miks eile üks diskussantidest teisele kihvatas: "Sa loed kroonikat nagu üleeilset ajalehte". Loomulikult, kroonika sõnu tuleb tõsiselt võtta, lõppeks on see ju ka katse ajalugu kirja panna, aga kunagi ei tohi kõrvale jätta asjaolusid, mis selle kirjapanemist põhjustasid (näiteks konkreetselt Henriku Liivimaa kroonika puhul seda, et eelkõige oli see mõeldud Riia piiskopi (hetke)poliitiliste seisukohtade kinnitamiseks ja tugevdamiseks).
Rääkimata muust allikakriitikast ... Nii on näiteks üks nõndanimetatud rahvuslaste (nõndanimetatud seepärast, et ma mõtlen siin nende all neid, kes väidavad eesti rahvuse olemasolu vähemalt juba muinasajal, kui mitte varemgi) väiteid olnud, nagu näitaks eestlaste ühtsust Henriku Liivimaa kroonika lause "Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu." (XIV, 8) Mis võib täiesti ka nii olla (kuigi väljend "liitu heites" osutab pigem vastupidisele), aga igal juhul tuleb arvestada, et see "üks süda ja üks hing" on otselaen Piiblist, täpsemalt Apostlite raamatust (4:32): "Ja usklike kogu oli üks süda ja üks hing." Piiblitsitaatide kasutamine oli keskaja kroonikates levinud, vaat et lausa kohustuslik ja nende kasutamine ei pruugi väljendada täpseid ajaloolisi olusid, vaid on eelkõige mõeldud, nagu tsitaadid õieti ju üldse, teatava kõigile mõistetava meeleolu tekitamiseks. Siin on siis tsitaat, mis haritud lugejale (aga ega neid teisi tollal palju olnudki) pidi jätma mulje erakordsest võikusest, sest fraasi, mis tähistas kiriku ühtsust, kasutati otseselt kristlaste ehk kiriku vastu. Nii peaks vähemalt tekkima küsimus tõlgendamisest: kas see tähistab tõesti eestlaste ühtsustunnet või lihtsalt kaotajate (juttu oli tsitaadi juures kuulsast Ümera lahingust) kibedust ja seetõttu eriti vaenulikku suhtumist võitjatesse, ühtlasi ka (minevikku projitseeritud) varjatud üleskutset olla ise ühtsed?
Veel üks huvitav idee, mis diskussioonilt vähemalt minu jaoks kõlama jäi, oli see, et eestlaste ühtsustunne võis tekkida alles tolle "muistse vabadusvõitluse" käigus. Millele õieti leiab ka eelkõige Henriku kroonikast (sest paraku palju muid kaasaegseid materjale selle aja kohta pole) mõningat tuge. Aga küsimus, kas see tähendab rahvuse (olgu millises tahes tähenduses) või üldse mingi ühtsuse tekkimist või oli ikkagi tegu ainult oludest tingitud ajutiste liitudega, on paraku vist selline, mida naljalt lahendada ei saa, eelkõige just seepärast, et lihtsalt pole füüsilisi ega muusuguseid tõendeid, "fakte", mille pealt selget järeldust välja töötada.
Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)
5.2.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest oma tubli tüki haukas ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: [digi] veebruar 2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Revolutsioon (Fox), Välisilm (ETV)
Loetud: [digi] veebruar 2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Revolutsioon (Fox), Välisilm (ETV)
4.2.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis sama traditsiooniliselt tähendas korralikku kõhutäit ja seekord üsna erilist tublit peatäit (mis kestis nii kaua, et lõi lausa mitmed muud plaanid pisut segi - aga õnneks olen ma piisavalt plaaniväline imene, et see mingit olulist halba oleks suutnud tekitada). Nimelt jäid ristsõnad peagu sootuks kõrvale, seda asendas hoopis asi, millega ma polegi tükk aega tegelenud ja millega ma sellisel kujul õieti ei tahakski tegeleda. Ma olen juba rääkinud, et emal on kavas lasta trükkida enda koostatud suguvõsa ajalugu ja nüüd oli aeg nii kaugel, et see peab trükikotta minema, millega seoses tahtis ta kangesti armsa poja abi faili kordasaamisel. Ehk teisisõnu tähendas see, kuidas öeldagi, küljendamist, paraku mitte korraliku küljendusrakendusega, vaid LibreOffice'is - mis, nagu tekstitöötlusrakendused ikka, ei ole kohe üldse selle jaoks mõeldud... Mulle näiteks jäigi lõpuni arusaamatuks, millise paganama valemiga oleks võimalik saada leheküljenumbreid nii, et nummerdus algaks leheküljest 4 (õigemini tekitas eelkõige segadust see, et ehkki LibreOffice'il on korralik abi, ei läinud selle järgi tehes asjad sugugi nii, nagu nad justkui oleksid pidanud minema). Sõnaga, tegutsemist jagus tundideks, erilise mõnuga just arvukate piltide ja teksti vahekorra paikapanemisel, aga loodetavasti õnnestus siiski ka selle mitteasja- ja otstarbekohase tööriistaga fail lõpuks saada niisuguseks, et see ka trükituna normaalne välja paistab.
Loetud: [digi] veebruar 2013
Vaadatud: Lasko (TV6)
Loetud: [digi] veebruar 2013
Vaadatud: Lasko (TV6)
3.2.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. mille lõpu haukas enda alla üks väljaskäik. Nimelt on Facebookis, nagu ma varemgi olen maininud, selline vahva, mu huvidega kenasti haakuv grupp nimega "Tõlkepärlid ja kaunimad filoloogilised leiud", mille liikmetel on kena traditsioon vahetevahel ka silmast silma kokku saada, et mitte piirduda ainult võrgus piiksumisega. Täna oli siis järjekordne kohtumine kohas nimega Tops, mis, nagu selgus, ei olnud üldse lihtne üles leida. Olles küll eelnevalt veebist järele vaadanud, kuidas sinna peaks pääsema, kulus mul pärast bussist maha ja välja astumist ometi veel ligemale pool tundi, et lõpuks üldse õige tänav ja sellel see õige hoone üles leida ...
Küll mõningase hilinemisega, aga kohale ma jõudsin ja nagu varasematelgi kordadel, oli see õhtu päris kena. Kohal oli kindlasti üle kümne ja alla kahekümne inimese ehk just selline hea suurusega seltskond, mille puhul jõuab enam-vähem kõik ära tuvastada ja isegi nendega suhelda. Jäägu täpsem sündmuste ja vestluste ja muu kõik siinkohal privaatuskaalutlustel kajastamata, aga kaks asja võib siiski ära mainida. Esiteks õnnestus mul peast täiesti edukalt selgitada sõna "relss" etümoloogia - hiljem kodus järele vaadates osutuski õigeks, et eesti keelde on see jõudnud vene keelest, kuhu see omakorda jõudis inglise keelest. Ja teiseks tuli tõdeda, et Eesti on ikka väike tõesti või et eestlasi on nii vähe, et kõik tunnevad kõiki :-) - see Facebooki grupp ja eriti kokkusaamistel käijad koosneb tavaliselt inimestest, keda ma heal juhul tean nimepidi, aga mitte isiklikult (või noh, et neid kokkusaamisi, kus ma olen osalenud, on nüüdseks koos tänasega juba kolm, siis ma muidugi mingil määral tunnen neid ka isiklikult nüüd ...), ent täna selgus üsna ootamatult veel üks seos, mida poleks osanud õieti oodatagi ... Aga jäägu ka see siin lahti kirjutamata, eks need, kes teavad, teavad nagunii ja teistele vaevalt see huvi pakubki ...
Loetud: Tutulus 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: sõnumeid Davosist (Postimees, 02.02.2013)
Küll mõningase hilinemisega, aga kohale ma jõudsin ja nagu varasematelgi kordadel, oli see õhtu päris kena. Kohal oli kindlasti üle kümne ja alla kahekümne inimese ehk just selline hea suurusega seltskond, mille puhul jõuab enam-vähem kõik ära tuvastada ja isegi nendega suhelda. Jäägu täpsem sündmuste ja vestluste ja muu kõik siinkohal privaatuskaalutlustel kajastamata, aga kaks asja võib siiski ära mainida. Esiteks õnnestus mul peast täiesti edukalt selgitada sõna "relss" etümoloogia - hiljem kodus järele vaadates osutuski õigeks, et eesti keelde on see jõudnud vene keelest, kuhu see omakorda jõudis inglise keelest. Ja teiseks tuli tõdeda, et Eesti on ikka väike tõesti või et eestlasi on nii vähe, et kõik tunnevad kõiki :-) - see Facebooki grupp ja eriti kokkusaamistel käijad koosneb tavaliselt inimestest, keda ma heal juhul tean nimepidi, aga mitte isiklikult (või noh, et neid kokkusaamisi, kus ma olen osalenud, on nüüdseks koos tänasega juba kolm, siis ma muidugi mingil määral tunnen neid ka isiklikult nüüd ...), ent täna selgus üsna ootamatult veel üks seos, mida poleks osanud õieti oodatagi ... Aga jäägu ka see siin lahti kirjutamata, eks need, kes teavad, teavad nagunii ja teistele vaevalt see huvi pakubki ...
Loetud: Tutulus 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: sõnumeid Davosist (Postimees, 02.02.2013)
2.2.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi oma lünga väljaskäik eesmärgiga tuua koju hunnik raamatuid, mis eri kohtades mind ees ootasid. Nii et seda võib ka raamatupäevaks nimetada, sest neid jõudis mu kätte täna viie erineva saadetisena, niisiis kokku õige palju. Ühtlasi oli see mu jaoks esimene kord kasutada uutmoodi pakiteenust, täpsemalt Smartposti oma, mis otse loomulikult tekitas pisikesi raskusi. Õieti teenus ise ei tekitanud, on lausa väga mugav, aga laiskusest ei viitsinud ma järele vaadata, kus täpselt see pakiautomaat asub ja rahuldusin teadmisega, et "peaukse kõrval". Ent mõistagi oli sel kaubanduskeskusel uksi rohkem kui üks ... :-) Aga olgu siis siin üles loetletud ka hangitud raamatud:
Tänane Sirp oli kuidagi morbiidne - see tähendab, et enamik vähegi huvi pakkunud lugusid kõneles surnutest, olgu vähem või rohkem, pigem siiski rohkem kuulsatest. Ja kahtlemata pakkusid lood Rei Augustist, Obermanni Erikust, Süda Peetrist, Pandi Valdost ja Veske Mihklist huvitavat lugemist ning neid kõiki võib soojalt soovitada. Aja- ja kultuurilugu kui palju.
Aga siiski olid neist morbiidsetest teemadest põnevamad veidi elavamad asjad. Mu isiklik ajaloohuvi ei võimalda mainimata jätta Pauli Toomase väikest lugu raamatust "Vana-Egiptuse inimene", mis küll oli rohkem tutvustav kui arvustav, aga andis siiski kena (ja toomaspaulilikult hea sulega kirjutatud) ülevaate sellest raamatust ka neile, kes seda lugenud pole (nagu siinkirjutaja), õhutades neid seda kätte võtma.
Lehenumbri vaieldamatu kõrgpunkt oli vähemalt mu silmis Turovski Aleksei vaimustav lugu draakonitest, pealkirjastatudki juba võluvalt "Draakonite zoosemiootiline vaatlus". Draakonid ehk lohed on mind köitnud juba varasest lapsepõlvest peale, eriti pärast "Kääbiku" lugemist (aga isegi juba varem, mäletamist mööda vist "Hiina muinasjutte" või "Hiina rahva muinasjutte" oli pealkiri sel vanal raamatul, olid nad sellise umbmäärase südant põksuma ja veidi hirmuma paneva nähtusena teadvusse jõudnud). Ja hilisemad lugemised on alati südant soojendanud, kui lehekülgedele on ära mahtunud ka mõni lohe. Kõige paremini on ilukirjanduses neist ilmselt kirjutanud McCaffrey Anne oma Perni-seerias, aga eks nende muljetavaldavaid etteasteid ole mõistagi veel palju. Igatahes kõigile, kel lohed südame põksuma panevad, tasub Turovski lugu lugeda ja nautida. Olgu ka üks tsitaat, mis juhuse tahtel on ka loo lõpetus:
Kirjandushuvilisele oli kahtlemata põnev lugeda Kronbergi Janika mõtteid ja arutlusi Tammsaare romaanipreemia väljaandmise üle, mis muu hulgas sisaldas ka korralikku ülevaadet vähegi lugemisväärsest eesti kirjandusest viimastel aastatel. Hea teadmiseks võtta.
Loetud: Sirp, 01.02.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 3 (Universal), Troonide mäng (ETV2)
- TEA entsüklopeedia 10 Kallas-klarnet
- K. A. Brook. The Jews of Khazaria
- L. Mletšin. Andropov
- J. Juske. Lood unustatud Tallinnast
- W. C. Brown. Violence in Medieval Europe
- B. W. Reynolds. Columbanus: Light on the Early Middle Ages
- D. Rollason. Early Medieval Europe 300-1050: The Birth of Western Society
- N. Zubov. Feliks Dzeržinski
- R. Kasik. Sissejuhatus tekstiõpetusse
- M. Erelt, T. Erelt, R. Kasik. Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele
- H. Ojalo. Varjud meres. Allveesõda Läänemerel 1914-1919 ja 1939-1945
- E. Kalmre. Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest
Tänane Sirp oli kuidagi morbiidne - see tähendab, et enamik vähegi huvi pakkunud lugusid kõneles surnutest, olgu vähem või rohkem, pigem siiski rohkem kuulsatest. Ja kahtlemata pakkusid lood Rei Augustist, Obermanni Erikust, Süda Peetrist, Pandi Valdost ja Veske Mihklist huvitavat lugemist ning neid kõiki võib soojalt soovitada. Aja- ja kultuurilugu kui palju.
Aga siiski olid neist morbiidsetest teemadest põnevamad veidi elavamad asjad. Mu isiklik ajaloohuvi ei võimalda mainimata jätta Pauli Toomase väikest lugu raamatust "Vana-Egiptuse inimene", mis küll oli rohkem tutvustav kui arvustav, aga andis siiski kena (ja toomaspaulilikult hea sulega kirjutatud) ülevaate sellest raamatust ka neile, kes seda lugenud pole (nagu siinkirjutaja), õhutades neid seda kätte võtma.
Lehenumbri vaieldamatu kõrgpunkt oli vähemalt mu silmis Turovski Aleksei vaimustav lugu draakonitest, pealkirjastatudki juba võluvalt "Draakonite zoosemiootiline vaatlus". Draakonid ehk lohed on mind köitnud juba varasest lapsepõlvest peale, eriti pärast "Kääbiku" lugemist (aga isegi juba varem, mäletamist mööda vist "Hiina muinasjutte" või "Hiina rahva muinasjutte" oli pealkiri sel vanal raamatul, olid nad sellise umbmäärase südant põksuma ja veidi hirmuma paneva nähtusena teadvusse jõudnud). Ja hilisemad lugemised on alati südant soojendanud, kui lehekülgedele on ära mahtunud ka mõni lohe. Kõige paremini on ilukirjanduses neist ilmselt kirjutanud McCaffrey Anne oma Perni-seerias, aga eks nende muljetavaldavaid etteasteid ole mõistagi veel palju. Igatahes kõigile, kel lohed südame põksuma panevad, tasub Turovski lugu lugeda ja nautida. Olgu ka üks tsitaat, mis juhuse tahtel on ka loo lõpetus:
[,,,] piirdun Vana-Hiina maalikunsti ühe kriteeriumiga: kui maastikumaali mägedevahelises udus ei ole võimalik tajuda ennast peitvat draakonit, ei ole maal midagi väärt.Veldre Anto oli jätkanud oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, jõudes taas tagasi nähtavasti oma lemmikteema, täpsemalt privaatsuse juurde. Seekord siis andmete kogumise ja nende (potentsiaalse) ärakasutamise külje pealt. Ma ei ole õieti kunagi suutnud aru saada, mis privaatsusest ja/ identiteedi kaitsmisest saab internetis kui olemuselt avalikus kohas kõnelda või milleks seda vaja peaks olema (sarnaselt avalikule tänavale või turuplatsile), aga eks inimesi ole erinevaid ja mõned võib-olla käivad ka füüsiliselt avalikes kohtades, mitu maski taskus, et neid ei oleks võimalik kahes eri kohas kohates üheks ja samaks isikuks pidada. Aga õnneks ei ole Veldre vähemalt oma kirjatükkides olnud selline tulihingeline "privaatsuse" kaitsja, nagu neid võib leida eriti Ameerikamaalt, nii et tema lugusid, ka käesolevat, on ikka olnud hea lugeda ideedeallikana, olgu siis teadavõtmiseks või edasimõtlemiseks.
Tõlkijale oli väga mõnus lugeda lugu intrigeeriva pealkirjaga "Armsad vennad ja õed Jaan Krossis!". Selgub, et läti keelde on jõudnud Krossi Jaani arvatavasti peateoseks kohane "Kolme katku vahel" ja selle puhul pidas üks tõlkijatest, Zandere Inese, ka nüüd Sirbis (tõlkes) avaldatava kõne. Ma kujutan täiesti ette vaeva ja raskusi, mis selle teose tõlkimisel võivad ette tulla - isegi lugedes ei ole see mitte lihtne teos, juba ainuüksi keelekasutuse pärast. Või nagu Zandere ise ütleb: "Lugeda tuli aeglaselt, ettevaatlikult, nagu sumades lumes või kartes libiseda jääl." Igatahes on tore, et see teos nüüd ka naabritel oma keeles võtta on.
Kirjandushuvilisele oli kahtlemata põnev lugeda Kronbergi Janika mõtteid ja arutlusi Tammsaare romaanipreemia väljaandmise üle, mis muu hulgas sisaldas ka korralikku ülevaadet vähegi lugemisväärsest eesti kirjandusest viimastel aastatel. Hea teadmiseks võtta.
Loetud: Sirp, 01.02.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 3 (Universal), Troonide mäng (ETV2)
1.2.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Tutulus 2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Pandoorum (Kanal12)
Loetud: Tutulus 2012
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Pandoorum (Kanal12)
Subscribe to:
Posts (Atom)