Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, seda mõistagi eelkõige seepärast, et mitme külje pealt vaeti ajalugu ja kõike, mis sellega seotud.

Kohe alustuseks võtsid terve lehekülje enda alla Hvostovi Andrei pikk lugu palju kõmu tekitanud "Eesti ajalugu II" teemal ning sellele sekundeeriv veidi lühem Vahtre Lauri kirjutis. Eks ma olen nii selle raamatu, selle ümber käiva kära kui ka üldse ajaloo ja ajalootunnetuse kohta varemgi kirjutanud, aga ikka äratavad sellised lood mõningaid mõtteid. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et neist kahest kirjutisest on mulle palju sümpaatsem kas või juba oma tasakaalukuse ja argumenteerituse tõttu Hvostovi oma (millele võib-olla, aga mitte tingimata aitab kaasa ka kerge isiklik tutvus ja samaaegne õppimine ülikoolis, nojah, tema juba Tartus lõpetas, kui mina sinna jõudsin, aga ikkagi).

Hvostov küll otsesõnu nii ei ütle, aga võib päris selgelt mõista, et temagi arvab, et Jüriöö ülestõusu paisutamine Eesti keskaja tähtsündmuseks ja veel enam rahvusliku vabadusvõitluse verstapostiks oleks põhjendatud ainult väga selge narratiivi raames - sellesama, mida praegune koguteos ju õieti ületada püüabki. Sest paraku pole sellest ülestõusust tõsikindlalt kuigi palju teada. Jah, on too Hoeneke kroonika, aga see pole säilinud - kuigi aastakümnete tagune tekstikriitiline uurimine on näidanud, et põhijoontes on see üle võetud hilisematesse kroonikatesse. Aga isegi raske vaevaga "taastatud" kroonika puhul tuleb igal juhul arvestada, et see esitab ainult ühe, põhimõtteliselt võitja vaatepunkti, kelle huvides oli kahtlemata näidata kogu sündmustikku endale soodsas valguses.

Nii või teisiti tõi see kaasa toonases mõttes olulisi geopoliitilisi muutusi, nii et välistatud pole sugugi ka võimalus, et ülestõus võis olla arvatavasti "võitja" poolt mahitatud. (Kui uskuda kroonikates väidetud tapetute arvu, siis võib-olla veidi nihu läinud, nagu vahel ikka juhtub - palju hilisemast ajast tuleb näiteks meelde sõjavaevades Saksamaa katse kasutada enda hüvanguks ära vasakäärmuslasi eesotsas Leniniga, mis hetkeks tõigi kergendust, aga põhimõtteliselt siiski ei mingit kasu ei lähi-kesk- ega ka pikemaajalises perspektiivis.) Niisamuti pole kuidagi selge kohalike Eestimaa vasallide osa.

Ja muidugi ei saa kuidagi ära unustada, et Jüriöö ülestõus paigutub hilisemal keskajal üle kogu Euroopa rullunud "talurahvamässude" (jutumärkides, sest kindlasti polnud talurahvas ainuke kiht, mis mässas, aga vähemalt on see termin üsna levinud tänini) lainesse - ja kuidagi ei tahaks siinse kandi elanikke nii tuhmideks ja pimedusega lööduks pidada, et nad poleks neist suurematest või väiksematest vastuhakkudest midagi kuulnud. Mitte et see oleks olnud matkimine, aga üks lisaajend võis see ometi olla.

Teine mõte, mis vahest pole nii otseselt neist artiklitest ajendatud, vaid osaliselt pigem vastukajadest, mida ma olen saanud siin või Facebookis raamatu või sellega seonduvatel teemadel arutades. See puudutab mõistagi toda praeguses debatis tsentraalseks kujunenud küsimust, kas eestlased kui rahvas olid "muistse vabadusvõitluse" ajal olemas või mitte - see tähendab, kas nad olid olemas ühistunnetusega rahvana, keda võib rahumeeli hõlmata ühise nimetajaga, või oli ikkagi tegu eri hõimude, võib-olla maakondlike identiteetidega, mis parimal juhul tegid hädavajaduse korral koostööd, aga muidu elasid eraldi oma elu.

Mul (ja teistelgi) on soovitatud uurida keeleajalugu, mis näitavat kätte kui mitte täie tõe, siis vähemalt ühe olulise aspekti, mida selle küsimuse juures arvestada. Paraku ei ole mul olnud aega sellesse põhjalikult süveneda, sest igapäevatöö on liiga pingeline praegu, aga aegajalt midagi olen siiski üritanud vaadata. Senised leidused on näidanud, et ametlik seisukoht on seniajani, et eesti keel kujunes põhja- ja lõunaeesti murde/allkeele ühesulamisel "teise aastatuhande esimesel poolel", niisiis aastatel 1000-1500. Siiski on mitmed uurijad viimasel ajal olnud arvamusel, et põhja- ja lõunaeesti (see on lihtsustatud skeem, noid murdeid/allkeeli on tegelikult rohkem) on täiesti omaette keeled, mitte lihtsalt murded (kuigi ma pole seni avastanud, kas need uute seisukohtade väljakäijad on pakkunud uusi seisukohti ka eesti keele kujunemise aja kohta). Mis, niipalju kui ma olen aru saanud, vastab ka näiteks arheoloogide seisukohale, mille järgi leiud näitavad kahe suure ja eristuva piirkonna olemasolu tänapäeva Eesti aladel (jällegi on seal kitsamaid erisusi, aga üldiselt igatahes pigem kaks kui üks).

Ma olen ka omal ajal mingil määral lugenud esimeste sajandite eestikeelseid trükiseid ja nendestki pigem leidnud, et need kaks keelt olid veel mõnesaja aasta eest päris põhjalikult erinevad. Ma ei taha tingimata öelda, et eesti keel ongi alles (nagu rahvus) viimase paarisaja aasta leiutis, konstrueeritud peamiselt 19. sajandil (otsapidi muidugi varem ja viimistletud jätkuvalt seniajani) valdavalt jõuga põhjaeesti keele baasil ja lõunaeesti keelt tõrjudes, aga see on vähemalt midagi, mis on mulle pähe tulnud.

Nii et seni pole keeleajaloo poole pöördumine vähemalt mind suutnud veenda, et too ülistatud ühtsustunne ikka 800 aasta eest tõepoolest olemas oli. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda tavaliselt esitada püütakse - eks tunne me ju ka tänapäeval teatavat sugulust või hõimlust näiteks soomlaste või isegi mõne idapoolse soomeugri rahvaga, kuid mulle tundub, et mingist läänemeresoome või veel vähem soomeugri identiteedist rääkida oleks ometi liiast.

Nii palju siis nendest artiklitest johtunud mõtetest. Aga see polnud tänases lehenumbris ainuke teemakohane kirjutis. Alati särava sulega Kändleri Tiit oli osanud Eesti ajaloo sisse põimida endagi kirjatükki, mis kõneles hoopis Hawkingi Stepheni äsja eesti keeles ilmunud raamatust. See on vaade hoopis teise nurga alt ja kindlasti tasuks seda lugeda ka neil, kes muidu vaid ajalooga piirduda tahaksid. Ma tahtsin sellest loost lausa siia tsitaati panna, aga lõpuks leidsin, et ühtegi lauset või lõiku ei saa sellest loost välja võtta - lugu tuleb tervikuna lugeda, ainult nii on see korralikult mõistetav.

Veidi vähem, aga ometi mingil moel haakus selle teemaga teise tavapäraselt särava kirjutaja Vene Ilmari lugu, mis oli formaalselt pühendatud hiljuti ilmavalgust näinud Dante "Vita nova" uustõlkele, aga mis loomulikult uitas just neil radadel, millele autor loo suunata tahtis. Sedakorda siis armastuse radadel, nii suureliselt kui see ka pooleleheküljelise artikli kohta ei kõlaks. Küll äärmiselt napilt, aga siiski piisava põhjalikkusega on loos markeeritud daamikultuse resp. Jumalaema kultuse kujunemine ja sisu - üks neid asju, mis tol kaugel ajal oli tegelikult oluline, kuigi tagantjärele, praegusest vaatepunktist mõneti raskesti jälgitav ja võib-olla isegi levinud ettekujutustesse tollest ajast (isegi kui "pime keskaeg" on tänaseks juba selgelt hääbunud seisukoht) mitte kuigi hästi mahtuv.

Väga sümpaatne oli lugeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat intervjuud Muti Mihkliga. Muidugi juubelipuhune ja muidugi nii pikk eelkõige seepärast, et Mutt ju ise kunagi tükk aega ajalehe peatoimetaja olnud. Ma ei ole küll tema kirjandusteoste suur austaja (võib-olla küll ka suhteliselt vähese lugemise tõttu) ja mõnikord ei ole mulle just väga pärikarva olnud tema avalikud arvamised, aga neis viimastes oskab ta enamasti alati oma mõtte elegantselt ja tabavalt välja tuua ja selgeks teha. Mis on hea isegi siis, kui temaga mitte nõustuda, sest paraku on avalike arvajate seas küllaga puterdajaid, kes küll palju räägivad või kirjutavad, aga ometi midagi ei ütle ...

Veldre Anto tõmbas joone alla oma infoühiskonna hereetilise käsitluse artiklisarjale ja seegi lõpulugu puudutas mingis mõttes toda identiteediküsimust, kuigi, nojah, autorile omaselt erilaadselt. Siit saab küll tsitaadi võtta:

Mõnikord tekib tunne, et eestlased ugrilastena on nii umbes 30 000 aastat üritanud tsivilisatsiooni eest ära joosta2. Lihtsam on hiit kallistada ja põlluga rahus elada, kui et linnas tekkivaid inimestevahelisi situatsioone klattida. Niipea kui korduvad jääajad ugrilasele võimaluse andsid, pani see tsivilisatsiooni juurest taas punuma ning leidis endale koha, kus tal enesega üksiolemist väga ei segatud.
Kahjuks peab tõdema, et muudatuste eest ärajooksmise taktika sellel planeedil enam ei tööta. Maailm on nüüd kahanenud üheainsa globaalküla suuruseks. Teisisõnu, tsivilisatsioon sai eestlase kätte, enam ei ole kusagile joosta. Mistõttu tuleb kiirkorras ära teha kõik need rahvusele iseloomulikud otsused, mille eest on vahepeal ära joostud.

Ja ta pakubki välja võimalusi, mida nood ugrilased, täpsemalt siis eestlased võiksid ette võtta, tervelt viis. Needki on omapärased, aga ma jätan need kõigile ise avastada - avastamisrõõmu peaksid need küll pakkuma :-)

Mõningat huvi pakkusid Strandbergi Mareki mõtted haridusest, täpsemalt nii-ütelda võrguharidusest ehk massidele mõeldud elektroonilistest kursustest ja muust sellisest, mille kohta kasutatakse ingliskeelset lühendit MOOC (massive online open course). Ta küll sellest ei kirjutanud, aga mulle tuletas see mõneti meelde vististi läbi kogu hariduse andmise ajaloo kulgevat tasakaalu otsimist õpetajate ja õppeasutuste vahel. Õieti on ju küllap igaüks, kes üldse haridust omandanud, teadlik, et on olemas nii selliseid õpetajaid, kelle juurde valitseb lakkamatu tung, tihtipeale ka sellest hoolimata, kas ta jagab õpetust mõne institutsiooni raames või mitte, kui ka selliseid kursuseid või aineid, mida õppeasutuses edasijõudmiseks lihtsalt tuleb omandada - ja isegi selliseid, mis ehk muidu võiksid olla isegi huvitavad, aga mille õpetaja on ilmetu, annab küll aine enam-vähem edasi, aga mingit tõmmet ei teki. See praegune valdavalt ülikoolideväline (kuigi mõnikord ka nendega vähemalt või rohkemal määral seotud) võrguõpe on justkui taas õpetajate tähtsustumine, võimaluse andmine inimestele, nii-ütelda massidele, omandada ainult neid teadmisi, mida nad peavad endale vajalikuks, ja ainult nende õppejõudude juures, keda nad hindavad (küllap võib oletada, et võrguõppe peale lähevadki välja sellised õpetajad, kes ka ise teavad, et suudavad masse ligi tõmmata).

Ei puudunud tänases numbris ka oma keelenurk, kuigi see leidus veidi üllatuslikult hoopis arhitektuurilehekülgedel, mis tavaliselt jäävad mu pilgu alt peaaegu välja. Mutso Margit juhtis täiesti õigesti tähelepanu sellele, et arhitektuurist kirjutajad - aga mitte ainult, ka teised erialaspetsialistid - kipuvad liialdama raskepärasusega, moodustades lauseid, millel pole saba ega sarvi, ning mõnigi kord kuhjates teksti liigset erialakeelt, mis ei pruugi olla kergesti dešifreeritav isegi sama eriala inimesele. Siitki tsitaat:

Eesmärk peab olema esitada keerulised mõtted selges keeles, mitte vastupidi – lihtsad mõtted arusaamatult keeruliselt, seejuures mõnikord ka keeleliselt valesti. Stiilinäide: „Mina tegelen poekülastamise praktikaga tahtevõime realiseerimise kaudu”. Keelereeglite seisukohalt on küll kõik õige – aga mis takistab öelda selgelt ja lihtsalt: „Ma tahan poodi minna”?

Siiski oli seal ka seisukoht, mis mind teravalt riivas, nimelt: "Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised." Võimalik, et see on ainult minu kiiks, aga need, paraku väga laialdaselt toimetajate ehk inimeste, kelle käe läbi jõuavad tekstid lugejate silme ette, levinud "saksa" jutumärgid „ ... ” on mu meelest pisut häirivad, suurelt osalt just oma asetuse pärast, mis sunnib silma rohkem liikuma, kui seda vaja oleks. Ma olen muidugi alati eelistanud "prantsuse" jutumärke « ... », suuresti just seepärast, et nad on ühelt poolt vähemalt mu jaoks esteetilisemad ja teiselt poolt ei eristu kõrguse poolest ülejäänud tekstist, nii et silm saab rahulikult kulgeda, aga jah, erilist heakskiitu need pole toimetajate silmis leidnud. Paraku ...

Loetud: Sirp, 15.02.2013
Vaadatud: Kurjad surnud II (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Ilmunud tõlked:
R. Weitz. Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest (Diplomaatia, 1/2 2013)
E. Tuohy. Ülesanne täidetud - nüüd ka päriselt! (Diplomaatia, 1/2 2013)