Tavaline tööpäev, mille lõpust haaras teatava osa enda alla, nagu üleeilegi, lihakeha etendamine ehk teisisõnu ühe inimese abistamine remonttööde ajal tubade sisu teisaldamisega, et need ei häiriks töömehi ja mõistagi veel enam ei jääks neile ette ja seeläbi kahju ei saaks. Et sellega kaasnes ka lubadus - mis täideti kuhjaga - pakkuda kehakinnitust, siis olin ma muidugi enam kui valmis :-) Tõsi, see väljaskäik jääb vaat et rohkemgi meelde ühe harukordse asja poolest, mida ei ole enam tükk aega juhtunud. Ma olen vist maininud, et võin äärmiselt rahul olla oma "austerlastega" ehk nüüdseks juba tublisti üle kümne aasta teeninud talvesaabastega, mis üldjuhul tulevad edukalt toime ka oludes, kus muud jalatsid kipuvad soovima taldadega miskipärast hoopis taevaisa ees uhkeldada. Aga täna oli siis üks neist seni ühe käe sõrmedel kokkuloetavatest päevadest, mil ei ma ise ega mainitud superjalatsid suutnud mind püsti hoida. Nii vinged nad siiski olid, et päris seliti, küliti või lapiti ma ei käinud, aga käed olid vastu maad ja tagumik ka peaaegu siiski.
Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks (Postimees, 16.02.2013)
No comments:
Post a Comment