Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära üks seltskondlik koosviibimine, millest diskreetuskaalutlusil siin pikemalt juttu ei tule - piisab, kui öelda, et seltskond oli hää ja õhkkond sama hää, et mitte öelda vaimustav. Paar haakuvat mõtteräbalat sellega seoses võib siiski välja öelda.
Esiteks tõi see koosviibimine kuidagi rõõmus-nostalgiliselt meelde nooruspõlve, kus tihtipeale sai üsna suvalise seltskonnaga, kus oli nii tuttavaid kui ka veel-mitte-tuttavaid, vajutud sisse mõnda selge omanikuta tühjalt seisvasse majja või korterisse, et seal mõnusalt koos olla. See koosviibimine polnud muidugi päris selline, selleks olen ma ise juba teises vanuses ja olud on teised ja seltskond on teine ja puha, aga mingi selline hõng siiski man oli.
Teiseks on Tallinna kaubamaja ja selle all olev tunnelivõrk üks äraütlemata labürintjas koht, kus minusugusel inimesel oleks hädasti Ariadne lõnga või midagi vaja. Ma teadsin, et seal peab olema mingi toidukraari pood, ja kõik infotahvlid näitasid ka selle olemasolu ja isegi kohta, aga sinna "kohta" jõudmine polnud sugugi lihtne, ehk alles nii neljandal katsel õnnestus lõpuks sinna jõuda. Ja tolles maa-aluses rägastikus on sama lugu: midagi ei saa ette heita infosiltidele ja põhimõtteliselt ma jõudsingi õigele tänavale välja, aga kuigi ma olin tahtnud jõuda selle ühele küljele, sattusin ikka hoopis teisele. Kohe selline pisikese armetu maapoisikese tunne, kes on sattunud suurde võimsasse metropoli ja seal poollootusetult ringi eksleb, tuli peale (võib-olla see aitas hiljem süvendada tolle rõõmus-nostalgilise meeleolu teket, mine tea).
Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment