Pühabased mõtted

Enam-vähem tavalist mõõtu tööpäev, kuigi äsjase peo ja pillerkaari järelmõju andis veel tänagi tunda. Siiski jäi tänasesse kindlalt traditsiooniline ema külastamine, mis tähendas sama tavapäraselt üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Seekord olin ma vaimus juba hõrgutisteks valmis, seepärast värske kartul ja munavõi nii suure üllatusena ei tulnud, mis aga ei tähenda, et nad oleksid vähem isuäratavad olnud või poleks suutnud keelt naudingust alla viia.

Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.

Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...

Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.

Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema."  Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.

Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"

Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.

Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.

Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.

Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).


Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)