Pühabased mõtted

Tänapäeva võrgustunud inimesel, eriti musugusel teabenäljasel, on päris raske olla mitu päeva teabevoogudest eemal - mitte eemaloleku pärast, sest see on lausa mõnus, vaid pigem seepärast, et tagasi tulles on neetult raske end maruhiigeljubekolesuurest kogunenud teabest taas läbi närida. See oli siis seletus sellele, et kuigi pealkiri on "Pühabased mõtted" ja ma seda ka juba eile kirjutama hakkasin, sai see siiski valmis ja veebi üles alles täna.

Kes hoolikalt tähele paneb, märkab muidugi, et pühabased mõtted järgnevad otse neljabastele. Millel on kindel põhjus: nimelt möödus aeg reedest pühapäevani väikese ringreisi, täpsemalt Saaremaa külastamise tähe all, mistõttu ei olnud ka mõtet hakata päevade kaupa eraldi sissekandeid tagantjärele kirjutama.

Reisi peamine sihtmärk oli külastada onu, keda ma ei ole juba õige palju aastaid näinud. Nojah, kui ta mandril töötas, siis ma temaga ka kokku puutusin pisut, aga tema kodus Saaremaal, jah, seal käisin ma viimati 23 aasta eest, nii et võib julgelt öelda, et polnud teda selles päris omas elemendis näinud vähemalt iidamast, aga võib-olla lausa aadamast peale. Nagu ka muidugi kõike muud Saaremaal, mille viimane külastamine jääb täpselt samasse aega (jah, hiljem olen korra küll Muhus käinud, aga see oli ka väga konkreetne sõit konkreetsesse kohta ja tagasi ning pealegi pole Muhu ju Saaremaa, küsi sealkandis kummalt poolt tammi tahes :-) ).

Nagu suur osa Saaremaast, mida ma nägin, oli ka onu juures tublisti kõik endistviisi, aga siiski ka tublisti muutunud: nii ta ise, mis on nähtavasti ajavoolu tõttu paratamatu, kui ka tema elamine. Lisaks onule nägin ära ka onutütre, kellega kokkupuude oli viimati veel pikema aja taga, nii umbes kolmekümne aasta kanti juba - ja kes ometi oli eksimatult ikka seesama plikatirts, olgugi et nüüd juba pereema ja puha. Neid lähemaid või kaugemaid sugulasi jagus veelgi, keda sai üle pikkade aastate taas näha. Samuti jõudsin külastada ka ülemeremaale kolinud head sõpra, keda ma ennast olen küll mõnel korral ikka ka mandril näinud, aga kelle juures kõige rohkem hämmastas see, et tema elamine oli - võib-olla üksikud nüansid välja arvata, näiteks käokell seinal - täpselt selline, nagu ma olin ette kujutanud (isegi ilma selleta, et ta oleks seda vähegi täpsemalt kunagi kirjeldanud, vähemalt minu teada). Et need olid kõik sellised isiklikumat laadi kohtumised, siis ma neil pikemalt ei peatu, piirdun vaid tõdemusega, et maru tore oli kõiki neid inimesi üle nii pika aja näha (ja mõne uuega ka tuttavaks saada) - ja noh, et loodetavasti järgmise jällenägemiseni ei kulu ehk nii palju aega.

Aga siis ka sõidust ja sõidu peal nähtust ka, mida oli samuti päris palju. Algas see minu jaoks nii nagu lõppes: rongisõiduga Türi ja Tallinna vahet, millest ei ole midagi põnevat mainida. Omapärane oli aga Türilt Saaremaale ja hiljem tagasi sõites see, et auto navigatsioonisüsteem soovitas meile jäärapäise järjekindlusega sõitmist üle Pärnu. Võimalik, et see oleks ehk olnudki õige pisut lühem tee, aga me eelistasime siiski kulgemist üle Rapla, kuhu autonavi miskipärast kuidagi ei tahtnud meid lasta :-) Praamid, mis mandri ja saare vahel kulgevad, tundusid olevat suuremad - ja nähtavasti ongi, peaksid nad ju olema uued ja paremad ja nii edasi. Muidu polnud laevasõidul midagi erilist, aga pisut üllatas, kui üheeurost jäätist ostes vajalikul hulgal münte ei leidnud ja siis naljapärast küsisin: "Äkki maksaksin viiesajasega?", sain vastuseks, et seda nad vastu ei võtaks. Minu imestumise peale tuli selgitus, et neil pole rahatähtede kontrollimise võimalust. Mis on muidugi täiesti loogiline: kui ma oleksin oma üheeurose jäätise eest maksnud võltsitud viiesajasega, oleksin mina saanud 499 ehtsat eurot kasu ja nemad igal juhul kahju (kui palju just, jäägu matemaatikutele või kriminalistidele välja arvutada :-) ), aga selles mõttes siiski pisut ootamatu, et iseenesest peaks ju müüja võtma rahatähti vastu piiranguteta. Õnneks oli mul täiesti võltsimata viieeurone olemas, millega igati lepiti.

Loomulikult oli meil kõigil ka erisoove lisaks sugulaste külastamisele: mina tahtsin näiteks seda eespool mainitud head sõpra näha, vend üles leida üht meest, kellega oli viieteist aasta eest kokku puutunud, ema Panga pangal ära käia ja nii edasi. Mitmete vaatamisväärsustega me ka (taas)tutvusime. Oli küll ka mõte käia ära Muhu linnamäel, aga noh, läks nii, et nii sinna kui ka tagasi sõites sõitsime teeotsast mööda ja nii oligi sinna sõites esimene peatus Valjalas, kus sai imetleda kirikut, mis on arvatavasti Eesti vanim kivikirik (kuigi seda on ka kahtluse alla seatud, aga jäägu need vaidlused mujale vaielda) ja mille juures on nii kena näha ka kindluskiriku elemente, isegi juba väljastpoolt. Muidugi ei saanud mööda minna ka Valjala maalinnast, mis on ju samuti üks Eesti kuulsamaid "muistse iseseisvusaja" kindlusi. Nojah, niimoodi põgusalt läbi hüpates pole seal muidugi suurt palju midagi vaadata, kuigi ma natuke üritasin seltskonda harida nähtava ja nähtamatu osas (aga ega mu teadmised ka selle konkreetse maalinna kohta nüüd hirmus suured pole).

Siiski oli tore näha, et nii kirik kui ka maalinn on üsna heas korras, viimase juurde on lausa väike mahaistumise ja olemise kohtki tehtud (ma pead ei anna, aga mu meelest seda seal veerand sajandi eest küll ei olnud). Sellega seoses tuleb öelda, et üks asi, mis praegusel Saaremaal päris korralikult üllatas - just seepärast, et midagi sellist ju veerand sajandi eest polnud ega saanudki olla -, oli tugev orienteeritud turismile. Mis on muidugi täiesti loomulik. Ringi sõites tekkis lausa küsimus, kas on üldse elamisi, mis ei ole end turismitaluks või puhkekeskuseks või millekski nimetanud :-) Aga see on muidugi hea, sest Saaremaal kindlasti on, mida vaadata ja näidata, kuhu minna ja kus olla, ja miks mitte seda potentsiaali ära kasutada. Võrreldes muude Eesti osadega tundus, et Saaremaal on ka sildimajandus väga heas korras: kindlasti on ka seal midagi puudu või olemata, aga nii palju kui mulle on paistnud, on mandril sildindusega veel nigelamad lood, nii et isegi kui vaatad kaardi pealt, kuhu peaks minema, siis lähemale jõudes otsi kui tikutulega taga mõnda silti, mis näitaks täpse koha kätte (olgu, see on nüüd väike liialdus, nii hullud need lood ka pole, aga mulle tundus küll, et vahe Saaremaa ja mandri vahel on selles osas olemas - mis Saaremaa üldiselt palju suuremat turismipotentsiaali arvestades pole küll ka eriline ime).

Seda turismuse edenemist oli näha ka objekti juures, millest Saaremaal on kohe raske mööda pääseda ilma külastamata, nimelt Kaali järve juures. Loomulikult sattusime sinna jälle ajal, mil järv ise on lombiks taandunud ja üleni roheline - vaid ühe korra lapsena olen seal olnud kevadisel ajal, mil vett oli tublisti rohkem ja see oli ikka sinakat tooni, nagu üks järv peab olema. Aga see-eest oli sinna kõrvale tekkinud külastuskeskus, milles asus ka meteoriitika- ja paekivimuuseum, mis oli päris huvitava väljapanekuga (mõned pildid internetist). Paekivi ja dolomiiti on muidugi Saaremaal eksponeeritud varemgi ohtralt ja loomulikult põhjusega, aga seekord torkas silma, et kohe peaaegu kõikjal oli mõni letike, millel ilutsesid kõrvuti kadakast ja dolomiidist kõikvõimalikud vidinad ja jubinad, lühidalt öeldes meened. (Ja see ei ole üldse paha pärast öeldud, vastupidi, väga tore, et oma rikkusi ka tublilt välja käiakse.)

Saaremaal viibides on muidugi samuti väga raske mööda saada Kuressaarest (ehkki mitte võimatu) ja ega me seda püüdnudki, oma pool päeva või nii läks julgelt linna peale ära. Ma olen ikka imestanud, kuidas naesterahvastel jagub jaksu ostelda, isegi kui nad midagi ei osta, ja nii imestasin seegi kord, kui nad sukeldusid enam kui tunniks ajaks Kuressaare turule, mis on ju nii tilluke, et selle käib läbi paari minutiga. Aga noh, neid naesterahvaid oli kolm, meesterahvaid ainult kaks ja ega viimasedki protestinud selle vastu. Nende turgusukeldumise ajal kondasin mööda linnasüdant ringi ja etskae, suur osa oli ikka samasugune, kuigi oli ka hulk uusi hooneid juurde tekkinud, vanu kohendatud ja mõistagi ikka see sildimajandus kohe tugevalt arenenud.

Tolle kondamise pealt jäi püsivamaks kaks elamust, üks negatiivse, teine omamoodi sürrealistliku tooniga. Negatiivne oli see, et kuigi sildid näitasid kindlalt veski (Veski trahter) jätkuvat olemasolu, siis ma seda ometi üles ei leidnudki. Hiljem kaardi pealt uurides jäi mulje, et just ühe nurga taha jäi veel keeramata - ja korduvalt, muidugi -, aga nähtavasti segasid mind uued hooned või siis lihtsalt mälu nõrkus, et ma toda õiget nurka üles ei leidnud. Teine, sürrealistlik elamus oli otse kesklinnas. Kunagi oli seal kino või kultuurimaja või miski, mille ees pingil olen ma õige mitu kena hetke õlle saatel mööda saatnud. Nüüd oli selle ja tänava vahele ehitatud mingi masajas hoone, kus muu hulgas kohalik Rahva Raamatu pood ja muid kauplusi, aga sürrealistlik element oli selles, et nood pingid olid mu meelest ikka täpselt samas kohas (ja võib-olla lausa täpselt samasugused - mälu võib olla nii selle kui nende paiknemise koha pealt muidugi ka ehk riukalikult petlik, aga nii mulle tundus), otse kahe hoone vahel, nii et kui neil istet võtta, siis võinuks samamoodi õlut libistada, ainult et nüüd peaaegu juba nina vastu musta läikivat klaasi :-)

Otse loomulikult ei saanud jätta külastamata ka Kuressaare arvatavasti suurimat atraktsiooni ehk lossi. Seegi oli möödunud veerandsaja aasta vältel üle elanud üsna suuri muutusi. Vallikraavid olid kenasti puhtad ja tundus, et ehk isegi laiemad, kuigi võib ka olla, et juba see, et neid oli puhastatud, tegi nad "laiemaks". Parajasti käisid seal küll (jätkuvalt?) mingid remonditööd, aga ega need just palju ei seganud. Ja ekspositsioon oli kahtlemata oluliselt ulatuslikum, ma usun, et ehk isegi on selle tarbeks uusi ruume kasutusele võetud, ehkki selles osas ei saa mälule kindel olla. Siiski, näiteks suurtükikeldrit minu mäletamist mööda nüüd küll toona olemas ei olnud. Ekspositsiooni on isegi nii palju täiendatud, et kohati tekkis tunne, nagu oleks igasugu esemeid liigagi palju. Võimalik muidugi, et sellele aitas kaasa see, et kuigi meil ei olnud just otse mingit ajapiirangut peal, siis mina oleksin kindlasti tahtnud olla seal kauem kui vist keegi teine. Teisest küljest oli jälle relvi väljas just meeldivalt palju. Ja noh, kena oli näha ka, et kajastatud oli ka mu kunagine ajaloo-, täpsemalt arheoloogiaalane tegevus Saaremaal, täpsemalt Tuiu rauasulatuskohas (kuhu ma seekord paraku ei jõudnud). Ja igatahes see tunne jäi mulle küll sisse, et sinna kohe peab uuesti minema - loodetavasti kiiremini kui veerand sajandi pärast.

Ära käisime ka Salmel, osaliselt seepärast, et seal elab üks sugulane, osaliselt aga ka minu pealekäimisel, kes ma tahtsin näha, kuidas on siis tähistatud kuulsate muinaslaevade leidmine. Väga kenasti on tähistatud, lausa istmereadki on nähtavale toodud ja puha ning ka ilus tahvel on juures, mis põhjalikult selgitab nii laevade olemust kui ka kõike nendega seonduvat (nojah, pisimärkusena võib öelda, et tahvli ühel küljel lõpeb eestikeelne tekst kui noaga lõigatult poole lause pealt, aga see on tänapäeva arvutiküljenduse/kujunduse puhul nii neetult tavaline, et ei pane naljalt enam tähelegi, rääkimata siis pahaks, ja ega sealt ka kuigi palju puudu polnud, kui võrrelda ingliskeelse tekstiga).

Samuti sai käidud Panga pangal, kuhu eriti ema soovis kangesti minna. Pank oli ikka endine, parasjagu sattus olema suhteliselt palju külalisi, aga see ei takistanud muidugi imetlemast vaadet merele ja alla ning vaat et eluohtlikult otse järsaku serval turnimast. Muidugi, torni, kuhu nagunii ronida ei tohi, ei hakanud nii paljude inimeste silme all nüüd kõike eirates ja trotsides ronima, pealegi mul on nagunii meeles, kuidas seal üleval on :-)

Minu jaoks oli esimene kord käia vaatamas kuulsaid Angla tuulikuid - kui ma ei eksi, siis olen ma varem sealt ainult ühe korra mööda sõitnud ja vist ei olnud toona ka midagi sellist nagu praegu, vaid tuulikud ise ja kõik (taas, mälu võib petta, aga selline tunne on). Nüüd on igatahes tuulikud kenasti korras, neis saab sees käia ja uurida, mis ja kuidas, igasugu abimaterjalegi on. Ja otse kõrval on kindlasti uus asi nimetusega pärandkultuurikeskus, mille kõige prominentsem osa oli küll söömakoht, aga kus oli ka pisut uudistada. Me sattusime sinna uudistamiseks eriti soodsal hetkel: just siis, kui meie hakkasime lahkuma, saabusid sinna Eesti. Läti ja Leedu peaministrid, kes, nagu ma hiljem teada sain, olid Saaremaal peamiselt puhkuse, aga natuke ka töiste asjade ajamise eesmärgil. Enda häbiks pean ütlema, et kui Ansipi ja Dombrovskise tundsin hetkegi mõtlemata ära, siis Leedu peaministrit mitte, isegi nimi ei tulnud meelde, rääkimata siis näo tuvastamisest. Või õigemini, meelde tuli, et peaminister oli Kubilius, aga ka see, et ta enam seda ei ole. Arvatavasti võib seda seletada küll ka asjaoluga, et ajal, mil ma veel ajalehe juures töötasin ja Leedu asjadega tihedamalt kokku puutusin, oli Kubilius juba päris silmatorkav poliitik (ma olen vähemalt ühel tema pressikonverentsil käinud), aga praegune peaminister Butkevičius veel väga toonase parteijuhi Brazauskase varjus. Aga noh, piinlik oli ikka.

Enne Saaremaalt lahkumist sõitsime veel läbi Orissaarest, kus ma aasta aega (eriinternaat)koolis olen käinud. See paistis ikka samasugune välja, ehkki kooli seal enam ei tegutsevat. Üldse tundus, et erinevalt muust Saaremaast on Orissaares ja selle ümbruses suhteliselt vähem muutusi olnud - aga taas, see on äärmiselt põgusa mulje põhjal ja võib olla täiesti ekslik arvamus. Ajaloohuvist lähtudes sai käidud ka kõrval asuvas Maasilinnas, kus kunagi oli samuti võimas linnus, mingil ajal ilmselt Kuressaarega täiesti võrreldav. Oli näha, et seal on üht-teist korrastatud, aga noh, on ka selge, et ajaloo tõttu sajandeid varemetes seisnud lossist üht korralikku vaatamisväärsust teha on raske, kui mitte lausa võimatu. Muide, künka kõrval asuval plakatilgi kajastus mõneti selle maanurga kuidagi aega kapseldumine: seal oli juttu ka Maasilinna laevast ja lõpetuseks öeldud täpselt sama, mis eespool viidatud veebileheküljel, et laeva võib näha Orissaares - ehkki see on nüüd juba õige tükk aega tegelikult Tallinnas Lennusadamas.

Aga noh, seda ja teisigi jutus olnud kriitilisi märkusi võib samahästi pidada ürgeestilikuks tarviduseks kiitmise kõrvale alati ka mõni "aga" lisada, et ei tekiks tunnet, nagu olekski kõik kena ja tore :-) Igatahes oli see reaalajas õige napilt üle kahe ööpäeva saartel viibimist äärmiselt rõõmus ja elamusrohke aeg, mille puhul jääb üle vaid kahetseda, et see ikkagi nii napp oli - ja loota, et seda õnnestub olgu lühemalt või pikemalt juba õige pea korrata, nii sugulaste-tuttavate külastamiseks kui ka tutvuse süvendamiseks nüüd nähtud vaatamisväärsustega, varem nähtu meeldetuletamiseks ja uute avastamiseks.


Loetud: Sirp, 23.08.2013
Vaadatud: mitte muhvigi