Õhtupoolikut aga aitas erutavaks muuta ja tundeid keema lüüa ETV saade "Välisilm", milles oli kena lugu Eesti-Venemaa suhete praegusest seisust ja lootustest, et ehk midagi hakkab paranema. Otsekui kõige ilusa tasakaalustamiseks anti saatelõigu lõpus korraks sõna ka tuntud vasakpoolse kallakuga poliitikule Alliku Jaagule, kes ütles midagi, mis mul kui ajalugu õppinud inimesel pani vaat et vere keema. Nojah, Allik on muidugi ka ajalugu õppinud, aga juba üpris ammu ja ilmselt, vähemalt nii mulle tundub, sellest paljugi unustanud või teadlikult unustusse lasknud vajuda.
Täpsemalt võib kuulda, mida ta ütles, sellest videolõigust (ajaliselt 4:28-4:56), aga kes ei viitsi seda avada või kellel selle vaatamine mõnel põhjusel raskendatud, olgu siin ka ära toodud tema sõnad teksti kujul (pisut töödeldud samuse lõigu eetrisse lasknud ERRi poolt, aga mitte sisu muutvalt):
Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda - need on olnud suured üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus.Ma saan muidugi aru, mis ajendas Allikut niimoodi väljenduma: kontekstiks on viibimine Moskvas ja just nimelt Eesti-Venemaa suhete parandamise lootus, võib-olla kaudsemalt ka mingid poliitilised kaalutlused või lausa veendumused. Ja oma iva on siin sees, eriti kui pidada silmas täpsustusi "Vene riik" ja "Eesti riik". Aga ometi on tema sõnad põhimõtteliselt valed - seda just seepärast, et ta väidab nii kategooriliselt "kunagi pole olnud". Õnnetuseks toob ta näiteks ka Liivi sõja, mis on sulaselgelt väär selles reas. Kes hästi ei mäleta, sellele meenutuseks, et kõigi muude taustal kaasa mänginud tegurite seas oli Liivi sõja alustamise - ja alustas seda "Vene riik" - otseseks ajendiks Moskva pretensioonid Tartu piiskopkonnale (mis ei ole muidugi "Eesti riik", küll aga on kindlasti "Eesti") ja sõda algaski just rünnakuga Tartu piiskopkonna aladele. See on muidugi õige, et hiljem kasvas see üle suureks, paljusid jõude kaasanud sõjaks, milles enam ei saa rääkida niivõrd Eesti, kuivõrd pigem Leedu(-Poola)-Rootsi-Venemaa kokkupõrkest laiemal maa-alal ja laiemate sihtidega. Ent hilisem laienemine ei väära tõika, et algas see Vene riigi kallaletungiga Eestile, sealjuures üpris otsitud ettekäändel. Nii et "konkreetne huvi vallutada see pisike Eesti" oli täiesti olemas.
Kui veel toodud näidetest kõnelda, siis Põhjasõda tõepoolest on selline, kus "Vene riik" ei rünnanud otse ei "Eesti riiki" (mida ju jätkuvalt ei olnud) ega õieti "Eestitki", kuigi sõjategevus siin loomulikult käis. Sama käib ka Esimese maailmasõja kohta. Küll aga on Teise maailmasõjaga jälle asjad keerulisemad. Sõda kitsamas tähenduses muidugi Vene riigi ja Eesti riigi vahel ei olnud, nagu hästi teada, kuid 16. juunil 1940 esitatud ultimaatum ja sellele järgnenud vägede sissetoomine ning valitsuse vahetamine on küll asi, mida võib ka kallaletungiks pidada. See on muidugi juriidiliselt keeruline küsimus, sõltudes sellest, kuidas tõlgendada "agressiooni", olgu toonases kontekstis või üldse. Siiski oli mõni aasta varem rahvusvahelisel tasemel kokku lepitud agressiooni mõistes ja sellele olid alla kirjutanud nii Nõukogude Liit kui Eesti, nii et pigem võiks seda siiski agressiooniks pidada. Ja muidugi mängis siin kaasa ka "ümberjaotamine" ehk kokkulepe teise suure tegijaga toonases Euroopas, Saksamaaga, nii et ka see võib anda osaliselt õiguse Allikule. Siiski võib öelda, et pigem oli Venemaal (või täpsemalt siis Nõukogude Liidul) toona kindlasti väga konkreetne huvi vallutada "see pisike Eesti", millel oli päris suur strateegiline tähtsus nii puhvrina iidoli Lenini nime kandva linna ees kui ka järsult avarduva võimaluse tõttu hakata reaalselt kasutama seni Soome lahe soppi kokku surutud mereväge.
Ja miskipärast unustas Allik mugavalt sootuks ära Vabadussõja, mis oli ükstaspuha kuidas vaadates kokkupõrge Eesti (nüüd juba nii "Eesti" kui ka "Eesti riigi") ja Venemaa vahel. Tõsi, võib muidugi siingi väita, et Venemaad sel hetkel õieti polnud, olid vaid vaenutsevad killud, kes kõik pretendeerisid kogu Venemaa peale. Kuid ei tasu unustada, et kõik need vaenutsevad jõud Venemaal olid üsna ühtmoodi vaenulikud Eesti iseseisvuse suhtes, erinedes pigem selle poolest, et kui punased ka reaalselt ründasid, eitades sellega Eesti riigi õigust olemas olla, siis enamik valgeid eitas seda lihtsalt sõnades. Paelegi võib lisada, et Vabadussõja puhkemise hetkel olidki ehk õieti ainuke reaalne jõud Venemaal, mis usutavalt võis Venemaa valitsemise peale pretendeerida (ja seda mõistagi ka tegi ning end Venemaa valitsejaks kuulutas), punased - valgete leeris oli just äsja toimunud Koltšaki, kuidas öelda, riigipööre ja polnud päris selge, mis ja kuidas edasi saab. Nojah, kõik see käib mõistagi ka Esimese maailmasõja järel toimunud "ümberjagamiste" alla, aga mu meelest on raske vaielda tõigaga, et Vabadussõda oli ehtne sõjaline konflikt Eesti riigi ja Vene riigi vahel.
Samuti jättis Allik mainimata 1924. aasta detsembrisündmused, mille puhul pole samamoodi kahtlust, et kui Venemaa toel tegutsevad kohalikud kommunistid oleksid olnud vähegi edukamad, oleks see kaasa toonud sõjalise sissetungi idapiiri tagant (arvatavasti küll varjatuna "abistamise" sildi taha), kuhu olid juba koondatud märkimisväärsed jõud. See kallaletung jäi küll ära, aga mitte seepärast, et poleks olnud "konkreetset huvi" Eesti vallutada, vaid et kohapealsed diversandid lihtsalt ei suutnud oma tööd ära teha ja poollegitiimset pinda ette valmistada.
Nii et isegi kui võib aru saada, mis ajendas Allikut sel konkreetsel juhul niisuguseid sõnu kuuldavale tooma, ja mõista, mida ta vähemalt enda arvates silmas pidas, siis ometi on tema väited selgelt valelikud, eelkõige oma kategoorilisuse pärast, mis on kindlasti väär, aga ka nähtavasti teadmiste puudulikkuse või tähelepanematuse tõttu, mis pani teda tolles sõnavõtus mainima näiteks Liivi sõda.
Arvata võib, et see väljaütlemine tekitab veel palju kära. Äsjased kaugema ajaloo üle käinud ja senini käivad vaidlused on näidanud, et Eestis on ajalugu väga valus teema, eriti aga muidugi lähem ajalugu, millele ju Alliku sõnad ilmselgelt olidki rihitud, ja veel enam kõik see, mis seotud olgu tegeliku või ülespuhutud Vene ohuga. Sestap ongi vajalik tema sõnade hindamisel panna kõigepealt paika faktid, mis nii palju kui mina oskan näha, on Allikul kui mitte päris valed, siis tugevasti vildakad, nagu ma eespool näidata püüdsin.
Aga üks mõte tekkis mul Alliku sõnavõttu kuulates veel ja see tekitas ehk veel enam ärevust kui konkreetne väljaütlemine ise. Nimelt aimdub tema sõnade taga teatav mõtteviis, mis näeb poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes kohta ainult suurriikidel, kelle käitumine ja teod määravad omakorda väiksemate riikide saatuse, ilma et viimastel õieti oleks võimalustki selles ise kaasa rääkida. Tinglikult võib seda nimetada "geopoliitiliseks" mõtteviisiks, mis oli õige levinud sadakond aastat tagasi (näiteid on ohtralt, olgu siis Aafrika jagamine, Esimene maailmasõda või Teine maailmasõda, sealhulgas loomulikult ka kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt, aga samamoodi pisut hilisemad kokkulepped Teheranis või Jaltas). Pärast Teist maailmasõda ja eriti viimastel kümnenditel on see mõtteviis aga tugevasti taandunud ning püsinud või õieti taas uue elu leidnud märkimisväärselt ainult ühes riigis - milleks on Venemaa, kus on mitu ainiti geopoliitikaga tegelevat mõttekoda, rääkimata juba nõndanimetatud duginlastest, ja mille poliitikaski avaldub selgelt soov ajada asju ainult suurriikidega ning ainult kahepoolselt. (Mis erineb tunduvalt ülejäänud maailmas pigem tooni andvast mitmepoolsuse rõhutamisest, kui mitte just konsensuse otsimisest, siis vähemalt koostööst ja koostegutsemisest, olgu sihiks siis jõudude tasakaalu otsimine või nõndanimetatud institutsionaalne liberalism).
Tõsi, geopoliitikale pööratakse tähelepanu endiselt ka mujal maailmas, rohkem ehk Ameerika Ühendriikides, aga pigem on seal rõhk läinud "geole" ehk siis vajadusele poliitikas arvestada (muu hulgas) geograafiaga, erinevalt Venemaast, kus (klassikalised) geopoliitilised unelmad paistavad olevat ainuke võimalus kuidagi leevendada kibedust, mida on jätnud Nõukogude impeeriumi lagunemine. Geopoliitika ja veendumus, et maailmas mängivad rolli ainult suured, ongi õieti praeguseks nii kindlalt seondatav Venemaaga, et kui Eestis hakkab keegi samas vaimus rääkima, on paraku peaaegu kindel, kust ta oma mõtteid on hankinud. Ja sellise mõttelaadi levitamine on mu meelest üsna ohtlik, sest kuna on selge, et Eesti ei saa kunagi olla suurriik, vähemalt senikaua, kuni maailm püsib üldisteski joontes tänasega sarnane, siis järeldub sellest automaatselt, et Eesti tingimata peab kellegi järele joonduma, olema kellegi "sabarakk". Mis tõrjub omakorda välja seni veel ehk mitte päris juurdunud, aga aina enam juurduva mõtte, et Eesti vähegi positiivne tulevik seisab orienteerumises avatusele, suhetele ja koostööle mitmes suunas
Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: murtud, õnnetud, elavad (Postimees, 08.04.2013)
No comments:
Post a Comment