Tavaline tööpäev, mille muutis suhteliselt produktiivseks jube ilm. Selline metsik palavus pühib peast kõik mõtted ja sestap on võimalik pingutusega koondada tähelepanu ainult ühele asjale korraga, täna siis eelkõige tõlkimisele :-) Ja ega ju kuumade ja päikseliste ilmadega polegi muud teha, kui toas istuda ja lugeda või tõlkida...
Osalusveebis avaldati täna arutamiseks uus eesti keele arengukava järgmiseks seitsmeks aastaks (2011-2017). Jõudsin seda põgusalt silmata, eriti mind lähemalt puudutavat oskuskeele osa. Tundus olevat huvitav ja mõningaid uusi aspekte sisaldav. Aga eks seda tuleb veel lähemalt uurida. Igal juhul on tore, et selliseid asju osalusveebis arutatakse, sest keel ja selle tulevik on ju selle kõnelejate või laiemalt kasutajate ühine mure - seda isegi sellest hoolimata, et tavaliselt ei anna nii suurte asjade nagu keel arutamine mingit mõistlikku tulemust...
Tänane Sirp oli küll täiesti tühi leht, see-eest sisaldas selle vahel leiduv Diplomaatia rohkelt huvitavat lugemist (isegi peale selle, mida ma ise olin tõlkinud :-) ). Eriti palju mõtteainet pakkus Toomse Rene (kes otsapidi on mulle isegi sugulane või midagi, ehkki need 20. sajandi sugulussuhted on nii kiiresti muutuvad ja dünaamilised, et võib vaid nentida, et mingil ajavahemikul võisin ma teda täie õigusega nimetada onunaisepojaks :-) ) üpris pikk artikkel niinimetatud neljanda põlvkonna sõjapidamisest, mis sisaldas ka praktilisi nõuandeid, kuidas Eestil oleks võimalik selles uues sõjatüübis edukas olla.
Aga üks asi, mis nii tema kui ka veel mõnes Eesti autori kirjutises silma jäi, oli kuskil tagaplaanil hingitsev, selgelt välja ütlemata mõte, mida politoloogid, sotsioloogid ja muu selline kamp ilmselt nimetaks ühiskonna militariseerimiseks. Mis ei ole mu meelest üldse halb mõte, kuigi ma suhtun sügava kahtluse ja umbusuga sellesse, et seda hakatakse tegema nii-ütelda ülaltpoolt. Kui üldse saab rääkida kurikuulsa (väär)mõistega "700 orja-aastat" tähistatud ajavahemiku kindlalt negatiivsetest tagajärgedest, siis üks neist on just nii-ütelda "ühiskonna demilitariseerimine", mis algas peale relvakandmise keeldudest talupoegadele (kelleks pea eranditult olid eestlased) juba keskajal ja mis avaldab mõju seniajani (mitte et praegune korraldus tingimata väär oleks, aga selle üldine mõte tundub mu meelest küll olevat relvakandmist kõige laiemas tähenduses väga kindla kontrolli all hoida). Mõnes mõttes on muidugi mugav anda enda kaitsmise ülesanne volitatud esindajatele, kandku nad siis politseinike või sõjaväelaste nime, aga mu meelest peaks siiski igaüks ise olema oma võimete piires enda kaitsja ja mitte laskma ennast uinutada mugaval ülalpeetava mentaliteedil. Sellepärast tundub mulle ka veidi kaheldav neis artiklites taustal (aga ka mujal ja mõnikord ka otsesemalt, kas või näiteks uutes julgeolekupoliitika alustes "ühiskonna sidususe" nime all) ilmnev soov sellist kaitsetahet juurutama hakata ülalt, aga pole ju ka välistatud, et oskusliku propagandaga suudetakse äratada ka initsiatiiv altpoolt...
Loetud: Horisont 3/2010, Arvutimaailm 5/2010, Sirp, 14.05.2010, Diplomaatia 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked:
Kurt D. Volker. NATO uuendamine: osa suuremast pildist (Diplomaatia 5/2010)
Tomáš Valášek. Venemaa, NATO ja uus strateegiline kontseptsioon (Diplomaatia 5/2010)
Beata Górka-Winter. Poola ja raketitõrje: omandatud ja omandamata õppetunnid (Diplomaatia 5/2010)
Olaf Osica. Kaotatud naabrid (Diplomaatia 5/2010)
No comments:
Post a Comment