Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin kogu vaprust kokku võttes ja praegust koleropphirmusjubeõudpalavat ilma trotsides väikese pausi kõrvalasuva kaupluse külastamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Vaevalt koju tagasi jõudnud, ise läbi nagu läti raha (vana ütlus, aga kõlab tänapäevalgi asjakohaselt...), hakkasid saabuma jubedad uudised Norrast. Kõigepealt plahvatus valitsuskvartalis, mis juba iseenesest on suur sündmus, sest seal oli vanastigi mõõdukas, küll rohkem lihtsalt seirav liikumise kontroll olemas, aga pärast eelmise aasta paljastatud rünnakuvandenõud, sain ma aru, juba märksa tihedam. Aga ikka plahvatas ja mõistagi ohvriterohkelt. Ehkki see rünnak jäi koleduselt alla peagi järgnenud teisele, milles keegi politseinikuks rõivastunud tegelane suundus saarele, kus pidas suvelaagrit valitseva erakonna noortetiib - ja lihtsalt avas tule... Praegu, kirjutamise ajal räägitakse juba, et hukkunuid võib saarel olla lausa 80 või enam (Oslos endas oli surnuid seitse ja vigastatuid viisteist). Ikka ääretult koletu veretöö isegi siis, kui viimane arv peaks liialdatud olema. Mis mõistagi on toonud kaasa rohkelt spekulatsioone toimepanija(te) ja motiivide suhtes. Selline mitme üheaegse, mõnikord ka erinevat laadi rünnaku korraldamine on olnud tükk aega al-Qaida tunnusmärk, samas mõnedel andmetel olevat Utøya saare tulistaja olnud hoopis kohalik paremäärmuslane (võimul on praegu teatavasti sotsialistid). Eks sellesse toovad usutavasti selgust lähemad päevad - et üks väidetavalt ülemaailmset džihaadi toetav rühmitus vastutuse enda peale võttis, ei tähenda veel, et nad ka tegelikult selle taga seisaksid.  Kuigi muidugi on norrakate osalemine Afganistanis ja ka nüüd Liibüas omajagu pinnuks silmas islamistidel olnud küll. Aga eks näeb.

Täna ilmus üle tüki aja ka Sirp. Puhkus ei olnud just hästi mõjunud - lehes oli õige vähe lugmisväärset, vähemalt minu meelest, kuigi kuuajaline paus mõistagi tähendas, et uusi erutavaid lugusid oli leht pungil täis, nii et küllap leidis igaüks sealt oma killukese. Mulle silma jäänud kildudeks olid Velmeti Aro arvustus Bosworthi hiljuti ilmunud natsionalismi-raamatu kohta, mis oli päris heal tasemel tõlkekriitika, kuigi ainult teatud mõttes - see ei puudutanud mitte tõlget kui sellist, vaid pigem asjaolu, et raamat üldse on tõlgitud, millega arvustaja kohe sugugi rahul ei olnud. Tegelikult üsna haruldane juhus, kus raamatut ei tehta maha, vaid nenditakse, et siin ja praegu ei ole mingit mõtet sellist raamatut tõlkida. Igatahes värskendav lugemine selles mõttes.

Teine silmajäänud kild oli lühiintervjuu Vaiksoo Rauliga, kellelt hiljaaegu ilmus väga kapitaalne ja juba välimuselt muljet avaldav teos "Aja lugu" (mida ma küll olen jõudnud ainult põgusalt silmitseda, et seejärel siis prioriteetsete lugemist vajavate teoste hunnikusse susata, mis hirmuäratava kiirusega kipub aina kasvama, nii et mul tekib kahtlus, kas ma peatse puhkuse ajal isegi neid "prioriteetseid" teoseid jõuan läbi hammustada...) Igal juhul oli huvitav teada saada selle raamatu taustadest.

Kolmas huvipakkuv lugu oli Verschiku Anna artikkel muulastest, eriti nende keelest, kus oli mitmeid päris häid näiteid vene keele eripärade kohta Eestis või ka Saksamaal, millest kuskil mujal (vene keele keskkonnas viibides) oleks nähtavasti lausa lootusetu aru saada... (hea näide saksavenelaste keele kohta: "Не стоит забывать и о том, что бератеры, имеюшие гевербешейн именно как фермёгенсбератер...").

Aga veel suurem üllatus ootas kõrvalolevas veerus. Mõne aja eest ma mainisin, et Emakeele Selts on vargsi ja suurema kärata välja kuulutanud vähemalt kaks keeleviktoriini, mõlemad ainult trükisõnas ja üldse ilma veebikajastuseta. Et keel ja eriti eesti keel on üks väheseid asju, mis mulle tõeliselt palju korda läheb, siis leidsin, et miks ka mitte enda vastuseid ära saata. Selles, et need võiksid õiged olla, mul väga suuri kahtlusi ei olnud, aga üllatus oli suur, kui ma võisin nüüd lugeda, et mind on tabanud lausa loosiõnn, mis iganes siis ka auhinnaks ei ole! See on juba haruldane nähtus... Selles veerus oli küll veel uuski keeleviktoriin välja kuulutatud ja sedakorda on see lisaks paberile kättesaadav ka elektronide vahendusel.

Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi