31.8.09

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev ja tänu kestvatele headele ilmatingimustele taas üsna jõudus.

Sattusin täna lugema-kuulama korraga üsna mitut Venemaa poolt kõlanud väljaütlemist ajaloo teemal, viimase ja ütlejat arvestades ilmselt ka tähtsaimana president Medvedevi interjuud saates Vesti Nedeli, kus ta lisaks juba suhteliselt tavapärasele Baltimaade sarjamisele vihjas ka kavale võtta tõsiselt ette Venemaa ajalooõpikud, et neis ikka "õige" ajalugu kajastuks... See pani mõtted liikuma, mille tagajärjeks oli veebipäeviku eelmine sissekanne Venemaa ja ajaloo ja tõe ja muu sellise vahekordadest.

Täna pandi paika lõpuks ka KDE 4.4 arendusgraafik, mille kohaselt see näeb või vähemalt peaks nägema ilmavalgust 26. jaanuaril. Niisiis tõlkimisega peaks ühel pool olema 20. jaanuariks. Tundub, et seda aega on üpris piisavalt, et jõuda lisaks kasutajaliidese ja dokumentatsiooni tõlkimisele ka veel mõnda head ja huvitavat laiemalt lokaliseerimise osas ära teha. Aga eks näeb, kogemused näitavad, et näiliselt palju aega kipub tegelikkuses kergesti muutuma vaat et ajanappuseks...

Pingviini ühes arutluslõimes tuletati meelde, kuidas sisestada näiteks OpenOffice.org-is märke, mida klaviatuurilt ei leia. Iseenesest lihtne: Ctrl+Shift+u ja siis sisesta vastava märgi (Unicode) kood. Praeguses töös mul seda eriti vaja ei lähe, lihtsaid rõhumärke saab ju hõlpsasti klaviatuurilt sisestada, aga tasub meeles pidada (ma olen seda teadnud, aga vahepeal oli ära ununenud - ja eelmises suures töös oleks seda lausa ohtralt vaja läinud...): ühe- või kahekordsel esinemisel ei ole ju märki raske ka erimärkide dialoogi abil sisestada, aga kui mõnda esineb ikka sageli, siis on see vahest kiirem viis, sest enamik neid märke asub ju ka selles dialoogis kuskil tagapool ja nõuab kerimist, et õigesse kohta jõuda, enne kui sisestada saab.

Loetud: Tuna 3/2007, T. Erelt "Eesti ortograafia"
Vaadatud: Immortal - Die Rückkehr der Götter (Pro7)

30.8.09

Mõtteid Venemaa ajaloo-ofensiivist

Juba varem, eriti aga viimastel nädalatel, Molotovi-Ribbentropi pakti ja II maailmasõja alguse 70. aastapäevaga seoses, on Venemaal ja Venemaa poolt ilmunud hulganisti sõnavõtte ja artikleid, mille ainuke eesmärk paistab olevat "õige" ajaloo selgitamine. Selle "õige" ajaloo põhipunktid võib lühidalt vahest kokku võtta nii: MRP oli pealesunnitud samm aja võitmiseks; Nõukogude Liit oli II maailmasõja ohver, mitte mingil juhul algataja ja mitte mingil moel agressor; kuna Nõukogude Liit päästis Euroopa fašismi käest, ei ole võimalik kuidagi kahtluse alla seada sellega seotud mis tahes asjaolusid, mis erinevad Venemaa ametlikust ajalootõlgendusest (seda küll õigupoolest ei eksisteerigi, kuid vastav komisjon, mis peab sätestama ortodoksia, on loodud).

Enamasti on need üsna vaieldamatus ja vankumatus toonis avaldused ajaloo "väärate" tõlgendajatena ära maininud just Balti riike ja Ukrainat, keda sellest johtuvalt süüdistatakse ka natsismi õigekspesemises ja muudes pattudes. Sestap on Eestis ja teisteski mainitud riikides levinud arvamus, et need on suunatud nende vastu ning kantud Venemaa imperialistlikest ajedest, soovist taastada kui mitte otseselt impeerium, siis vähemalt vaieldamatu mõju.

Usutavasti on ka see üks põhjuseid, kuid ma kaldun arvama, et kaugeltki mitte peamine. Selle peamise põhjuse vihje andis - arvatavasti seda isegi teadvustamata, rohkem "mis meelel, see keelel" tõttu - viimase ofensiiviga esinenud president Dmitri Medvedev (intervjuu Kremli saidil), kes muu hulgas sõnas: "Мы не можем перечеркивать это все в угоду тем или иным государствам, которые сейчас находятся в стадии развития, формируют свою национальную идентичность." ("Me ei või kõike seda läbi kriipsutada ühe või teise riigi huvides, kes praegu asuv arengustaadiumis, kujundab oma rahvuslikku/riiklikku identiteeti.")

Venemaal viimasel ajal leviv ajaloorevisionism, mille vahest kurikuulsamaid näiteid oli lühikeseks ajaks kaitseministeeriumi veebileheküljele ilmunud sõjaajaloolase polkovnik Sergei Kovaljovi artikkel "Väljamõeldised ja võltsingud NSVL osa hindamisel Teise maailmasõja eel ja alguses" (selle koopia võib leida siit), on mu meelest põhjustatud just nimelt sellest, et Venemaa ise otsib oma identiteeti. Ja nagu identiteediotsingutega ikka, kaasneb sellega mõnikord pea arusaamatuid purskeid, mida kõrvalseisjatel on raske taluda.

Identiteedil saab olla mitmesuguseid aluseid, levinumateks vahest ühine keel, ühine kultuur, ühine päritolu, ühine usk, ühine ajalugu. Riigi/rahvuse aluse määratlemisel on kahtlemata eelistatud seisundis väiksemad riigid, kus sellist ühisust on enamasti rohkem leida. Nii võib eesti ja Eesti identiteedi aluseks pidada näiteks ühist keelt, teataval määral ka kultuuri ja ajalugu.

Venemaal kui suurel riigil on sellise aluse leidmisega raskusi. Ühine keel? Ei, ilmselt mitte. Tõsi, Venemaa põhiseaduse järgi on olemas riigikeel, nimelt vene keel, ning keele alusel on üritatud ka identiteeti luua, mis on jõudnud välja isegi nii äärmuslike otsusteni, nagu kirillitsa kehtestamine ainsa lubatud kirjavormina, kuid paramatult on olnud vajalik lubada ka "kohalike" keelte kasutamine. Samad sõnad kehtivad ka ühise kultuuri kohta - nii suure riigi aladel ei ole see lihtsalt võimalik, isegi mitte üleilmastumise tingimustes, mis kipub sageli erinevusi tasalülitama (kuid samas annab ka võimaluse neid veel paremini rõhutada). Ühine päritolu (kui mitte minna just tagasi Aadama ja Eevani :-) ) ja ühine usk langevad loomulikult samuti identiteedi alusena välja.

Nii jääbki õieti alles ainult üks asi, mille ümber Venemaa identiteeti põimida - ühine ajalugu. Mida on ka viimastel aastatel aktiivselt tehtud: tasub vaid meenutada suurüritusi Tatarstani ja muudegi alade "liitumise" aastapäevade puhul. Kaugema ajaloo asemel on muidugi lihtsam rõhuda lähemale, mida ka inimesed paremini mäletavad. Ja siin tulebki mängu II maailmasõda, milles võitjate poolel olemine on tõepoolest Venemaa viimase sajakonna aasta ajaloo üks helgemaid hetki.

Sellepärast on ka mõistetav, miks Venemaa suhtub nii valuliselt kõigisse katsetesse, tehku neid poliitikud või ajaloolased, mis mingilgi moel kas või võiksid varju heita võidu suurusele ja helgusele. Sellest johtus kõmu tekitanud "ajaloolise tõe" komisjoni loomine, sellest johtusid ilmselt ka Medvedevi intervjuusse lipsanud salapärased laused: "Другая ситуация: парламентская ассамблея стран Европы буквально совсем недавно поставила на одну доску и сделала равно ответственными за Вторую мировую войну фашистскую Германию и Советский Союз. Но это, простите, уже просто циничная ложь." ("Teine situatsioon: Euroopa riikide parlamentaarne assamblee seadis sõna otseses mõttes alles hiljaaegu kokku ja muutus võrdselt vastutavaks II maailmasõja eest fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu. Aga see, vabandage, on juba puhas küüniline vale.")

Tõenäoliselt pidas Medvedev silmas OSCE Parlamentaarse Assamblee juuli alguses vastu võetud resolutsiooni, millele Venemaa väga innukalt vastu seisis. Ma ei tea, milline oli selle algvariant ja milliseid muudatusi see enne vastuvõtmist läbi elas, aga kindel on see, et juba tollal kõlanud süüdistused, nagu seaks see resolutsioon II maailmasõja algatamise süü võrdselt Saksamaale ja Nõukogude Liidule, on alusetud. Muidugi, vastavalt soovile võib resolutsiooni ka nii tõlgendada, kuid ainuke asi, mis seal võrdsustatakse, on natsism ja stalinism (II maailmasõda otsesõnu resolutsioon ei mainigi, kuigi sõnadest "sõjakuriteod" ja "holokaust" võib seda välja lugeda). Ma ei suuda uskuda, et Medvedev seda ei tea- niisuguse "julge tõlgenduse" väljapakkumine viitab ainult tungivale vajadusele seda just nii tõlgendada. Ja selle taga, nagu eespool öeldud, seisab mu arvates just nimelt vajadus luua identiteet, mis hoiaks püsti Venemaad tervikuna.

(Muide, samas intervjuus sõnas Medvedev ka: "Нельзя называть черное белым. Нельзя называть, допустим, агрессором того, кто оборонялся." ("Ei tohi nimetada musta valgeks. Ei tohi näiteks nimetada agressoriks seda, kes ennast kaitses.") Selle juures unustas ta mugavalt ära, et Nõukogude Liit oli II maailmasõja ajal ainuke riik, kes heideti Rahvasteliidust välja agressiooni tõttu Soome vastu - mis, muide, tulenes ilmselgelt otse MRP-st.)

Vladislav Surkov, kes on praeguse Venemaa juhtkonna järgitava ideoloogia olulisim väljatöötaja ning senini ametis presidendikantselei ülema esimese asetäitjana, on oma kurikuulsates teesides "suveräänse demokraatia" toetuseks kirjutanud: "Вне татарского, угорского, кавказского измерений русское политическое творчество неполно. Исход из России ее народов в 1991−м пережит крайне болезненно. Повторение чего-то подобного — смертельно опасно." ("Tatari, ugri, Kaukaasia mõõtmeta on vene poliitiline kehand [seda võib mitmeti tõlkida] ebatäielik. Rahvaste lahkumist 1991. aastal Venemaa rüpest elas maa üle väga valuliselt. Millegi sellise kordumine on surmavalt ohtlik.")

Ja mille muuga seda ohtu vähendada kui mitte riigi tugevdamisega (sellesama Surkovi kindlat veendumust mööda ongi Venemaa identiteedi aluseks riiklus. ühine riik)? Et Venemaa aga on suur riik (kangesti tahaks siinkohal kasutada sõna impeerium, aga see tekitaks pigem asjatuid assotsiatsioone - kui üldse, siis on Venemaa valitsejad teel asjaolude sunnil loodud föderatsioonist rahvusriigi poole; iseasi, kas see tee ka kuhugi viib, milles võib tugevasti kahelda), on see võimalik ainult kahel viisil: kas hirmuvalitsusega, milleks ilmselgelt seni lihtsalt jõudu ei jätku, või mingi ühisalge, identiteedi kujundamisega.

Nagu öeldud, selleks ainuke vähegi sobilik vahend on ajalugu. See ei välista muidugi teisi vahendeid, mida on ka agaralt kasutatud, olgu siis sõjaline jõud, nagu Tšetšeenia puhul, või juriidiline käteväänamine, nagu Tatarstani ja Sahha puhul, või veel midagi muud. Omal ajal üritas samamoodi Briti impeeriumit koos hoida London (meenutada võib sõjalise jõu kasutamise puhul näiteks Iirimaad või Indiat, juriidilise käteväänamise puhul Austraaliat või Kanadat). Aga lõppes asi ikkagi Westminsteriga, mis oli parim võimalus kas või mingilaadse, olgugi suuremalt jaolt formaalse kontrolli säilitamiseks.

Muidugi, ülemereimpeeriumil ja maismaaimpeeriumil on väga olulisi erinevusi, mida ei saa arvestamata jätta: viimasel juhul tekib palju kindlamini sõna otseses mõttes lüüasaamise, kaotuse tunne, mida peegeldavad ka eespool mainitud Surkovi sõnad. Selles mõttes oleks palju parem võrdlus Suurbritannia praegune devolutsioon, mis on samuti läinud vaevaliselt ja veriseltki (Põhja-Iirimaal), ning pole usutavasti kaugeltki lõpule jõudnud. Siiski, identiteedi osas tundub, et "briti" identiteet on palju elujõulisem ja arenenum kui "vene(maa)" identiteet. Mistõttu pole erilist mõtet loota, et Venemaa identiteediotsinguga kaasnevad pursked niipea vaibuda võiksid. Parim, mida nende korral saab teha, on neid mõista, levitada seda mõistmist ning aidata võimalust mööda omalt poolt kaasa sellele, et need ei muutuks veriseks (või, mõnel juhul, verisemaks kui seni).

(Omaette küsimus on see, kas pooldama peaks Venemaa identiteedi tekkimist või hoopis soodustama Venemaa lagunemist, näiteks mainitud Briti impeeriumi eeskujul, aga selle küsimuse lahkamine läheks siinkohal liiga pikale.)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, aga väga jõudsalt edenenud sealjuures. Sellele aitas eelkõige kaasa ilmamuutus. Mul käis vaikne soe ootusest ja lootusest tiine värin kõhust läbi juba siis, kui silmanurgast registreerisin, et väljas muutus kõik märgatavalt tumedamaks. Ja siis hakkas kallama! Mis saab veel paremat olla kui vihm! (Noh, vahest augustihommikune niitmaminek, kui ümber voogab nii paks udu, et mõnisada meetrit ja oled läbimärg...) See rahustab ja annab energiat korraga, mis tuleb alati tööle kasuks. Kuigi jah, mõnikord viib ka mõtted ja tegemised sootuks muudele radadele, aga enamasti õnnestub siiski ennast vaos hoida...

Võtsin täna üle tüki aja taas kätte Tiiu Erelti "Eesti ortograafia". Alusteadmisi tuleb ju ikka aeg-ajalt üle korrata - ja alati avastad selle juures ikka midagi uut, midagi sellist, mis tuleb alles mahutada seniste teadmiste raamistikku. Eesti keel on ikka üks keeruline keel, pole vist reeglit, millel ei oleks erandeid, mõnel isegi nii palju, et eranditest saaks omaette reeglid teha :-) Enamikus keeltes, mida ma tean, on grammatika märksa lihtsam... Aga eks võib ju ka uhke olla, et oskan mingilgi määral nii paganama keerulist keelt :-)

Loetud: Tuna 2/2007, T. Erelt "Eesti ortograafia"
Vaadatud: mitte muhvigi

29.8.09

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas väike linnaskäik. Selle hirmsuure töö valmissaamise järel läks mul üldse meelest, et toimetajad ja muud asjapulgad võiksid samuti tahta tõlke kõrval ka originaali näha... Nii ma siis täna pidingi minema seda ära viima. Nüüd jääb siis tõesti vaid oodata toimetajate viha- ja raevupurskeid... neid tuleb ilmselt omajagu, sest ma kohe ei kahtlegi, et selle tekstimassiivi peale leidub lisaks lihtsatele kirjavigadele ka tõsisemaid eksimusi päris korralikult.

Muidugi, mu minek sattus eriti halvale ajale: hommik oli kena pilvine (eile enne magamaminekut mulle vähemalt tundus, et isegi sadas veidi) ja õhtu oli ka üpris talutav, aga just siis, kui ma väljas viibisin, sõlmisid pilved minuvastase vandenõu ja lihtsalt läksid minema... Mul oli kavas ühe uitmõtte ajel, mis jääb siinkohal ja praegu lahti seletamata, veidi linnas ringi tatsata ja mõningaid asju uurida, aga koletu ilma tõttu jäi see tatsamine väga lühikeseks ja oli äärmiselt vaevaline, hea et ikka üldse tervelt koju tagasi jõudsin...

Täna sildistati ka KDE 4.3.1 ära lõpuks - seesamune väljalase, mille üle ma juba kilgata jõudsin, et esimene, mis on täielikult nii kasutajaliidese kui dokumentatsiooni osas ära tõlgitud. Selles kilkamises ma nüüd nii kindel enam ei oleks, sest üllatusega avastasin hommikul, et ikka oli kuskilt kasutajaliidesesse mingi kolm tõlkimata või kahtlast stringi juurde tekkinud, ja mul on kuri kahtlus, et sildistamine toimus pärast seda, kui need stringid sinna ilmusid. Aga noh, teisalt jälle 100 000 stringi juures kolm ingliskeelset läheb rohkem statistika alla :-)

Loetud: Tuna 2/2007, Sirp 28.08.2009
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3) , Messias IV: Piinamine (TV3)

28.8.09

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Tegin siiski ka ühe töö Postimehele ja ühe Diplomaatiale, aga need olid sellised lühemad asjad, nagu ajakirjanduses ikka, nii et kuigi palju aega neile just ei kulunud.

Täna jõudis siis Mandriva nii kaugele, et eelmine nädal ilmunud beetaväljalaskele jõuti valmis treida ka Live CD ehk One'i versioonid. Tegin sellest pisikese uudise ka Pingviini, õieti lisasin vastava märkuse beetaväljalaske uudisele.

Samas oli Jaanus nii kaugele jõudnud, et asus uut asja testima ja nagu ma aru sain, siis tema vaevaderohke vintsklemine Manylla ja Chardriva vahel aina jätkus: ei olnud tal näha algkäivituse kena graafikat, ei töötanud K3b korralikult ja nii edasi. Mõnes mõttes on see hea, et ta nii usinalt neid asju testib, sest kuigi enamik vigu esineb usutavasti ka teistel innukatel katsetajatel ja vahest on isegi veateated varem olemas, kui tema neid teha jõuab, siis üks lisahääl on ikka teretulnud. Et ma ise hindan stabiilsust (ah, kas pole paradoks: kasutan Mandriva arendusversiooni ehk tuliuut tarkvara, mille puhul krahhid ja muu selline peaks olema pea garanteeritud - ja ometi hindan stabiilsust ja oh imet, enamasti ongi kõik stabiilne ja tüüne ja rahulik :-) ), siis annab ta oma kurtmistega ka mulle tegelikult hea arusaama võimalikest vigadest ja mõnikord ka võimaluse enda häält selgemini esile tuua (kuigi minu peamised huvid on muidugi seotud rohkem vormilise küljega ehk tõlkimisega, mitte niivõrd sellega, kas miski süsteem või rakendus toimib või mitte).

Täna väisasid mind taas need küttesüsteemi rekonstrueerijad, kes sedakorda tekitasid põrandasse ühe augu juurde, kust edaspidi peaks toru hakkama läbi kulgema. Mis tähendab, et vana auk jääb ka alles... Õnneks on see sügaval kapi taga peidus ja võimalik, et ma vahetan nagunii parketi ehk veel sel või vähemalt järgmisel kümnendil välja...

Sattusin vastu õhtut lugema üht arvamust töönädala pikkusest, kus oldi arvamusel, et 4x10 tundi ei oleks hea lahendus, igatahes kehvem kui 5x8. Minul oli seda päris naljakas lugeda, aga ilmselt inimeste kohta, kes mingil põhjusel ei ela terviklikku elu ja lahutavad "töö" ja "vaba aja", see ka kehtib. Mina samas peaksin imelikuks ja õieti muutuksin üsna rahulolematuks, kui mu tööelu/vaba aja kompleks ei kestaks nii umbes 15-16 tundi ööpäevas ja nii seitse päeva nädalas ja 365/366 päeva aastas... Ma ei oskagi õieti enam ette kujutada, kuidas või üldse miks neid kaht asja peaks lahus hoidma, nigu mõni kahestunud inimene...

Loetud: Tuna 2/2007
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)

27.8.09

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Üsna ruttu pärast viimast külastust, aga ilmselt tundis ta siis vajadust oma pojaraasukest veel kord näha, enne kui nädalaks koos poiss-sõbraga Pariisi möllama suundub... :-) Igatahes õunadieedile tuli ajutiselt paus sisse kupaubade ja pannkookide ja muu hea-parema kujul.

Ema tõi kaasa ka väljatrükitud sugupuu, mida ta on usinalt täiendanud sel suvel. Seal kaugemate esivanemate osas on endiselt vist ikka mingi segadus, mul on kuri kahtlus, et seal on mõned sugupõlved natuke segi lausa, aga seda tuleb veel selgitada. Ta on viimastel päevadel ka agaralt täiendanud sugupuud Geni.com-is, lisades nii inimesi kui ka pilte ja andmeid. Suht kitsana mõeldud sugupuu on küllaltki jõudsalt kasvanud, kokku on seal juba 70 isikut - kindlasti pole seda paljudega võrreldes just rohkelt, aga siiski.

Täna pandi akna taha tellingud üles. Majas käib ikka korraga mitu remondiasja korraga: see küttesüsteem, siis need mehed akna taga, kes midagi seina kallal õiendavad, ja siis ehitatakse veel prügimaja ka... Mis teha, rikas ühistu, mida mingid masu, täpe ja pupu ei ole kohe sugugi puudutanud, ja raha ei anna ju häbeneda :-) Negatiivne külg on muidugi see, et nende töömeeste tegutsemine algab ka peale nii 9 paiku ehk siis sügavaima ja õnnelikuima unepuhangu ajal. Aga tuleb ära kannatada, ikka helge tuleviku nimel...

Sattusin täna uurima Tallinna toitlustuskohti ja avastasin midagi, millest ma polnud varem kuulnud - nimelt juusturestorani. Minusugusele juustulembile on see nüüd küll kindlasti koht, mida tuleb varem või hiljem (ja mida varem, seda parem) külastada. Igatahes menüü ja interjöör tundus vahva olevat.

Loetud: Tuna 2/2007
Vaadatud: Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

26.8.09

Teisibased mõtted

Täna oli veidi ebatavaline tööpäev selles mõttes, et nii-öelda põhitöö ehk raamatu tõlkimise kallal sai pusida vaid paar tundi. Üks põhjus seisis selles, et Postimehelt oli laekunud artikli tõlkimise soov, mille ma ka usinalt täitsin.

Teine põhjus seisis selles, et hommikul avastasin, et kuigi KDE 4.3.1 ehk 4.3 seeria esimene parandus- ja uuendusväljalase seisab juba mõne päeva pärast ees, jõudis ikka veel ka stabiilsesse harru sisse mõningaid uusi stringe. Kui olid need ära tõlkinud, tuli mõte, et äkki teeks ka selle viimase käsiraamatu ära. See on küll ilmselt selline, mida vaid üksikud loevad - skripti kdesvn-build käsiraamat; skript ise aitab alla laadida, kokku keevitada ja paigaldada lähtekoodi põhjal just sellise KDE, nagu parajasti soovid -, aga siiski, viimane ju.

Mõeldud-tehtud ja nii ta lõpuks valmis saigi. Nüüd võib siis öelda, et vist esimest korda ajaloos on KDE ametlik väljalase täielikult tõlgitud, nii kasutajaliides kui ka käsiraamatud! Tõsi, võidupasunate kõla tuhmistavad siiski paar asjaolu. Nagu iga tähelepanelik vaatleja võib veebis statistikat uurides märgata, on üks string tõlkimata. See ei ole küll otseselt tõlkimisega seotud, vähemalt teksti tõlkimise mõttes, vaid osutab sellele, et KTuberlingi nime kandvas lastemängus on seniajani puudu eestikeelsed helifailid. Mis omakorda osutab teisele puudujäägile: ehkki tõlkimise mõttes võib kriipsu alla tõmmata nüüd, siis laiemas tähenduses lokaliseerimisega nii head lood ei ole - õige mitmes rakenduses on asju, mida oleks vaja kohandada eestikeelsele kasutajale: needsamused KTuberlingi helifailid, mitmes õpirakenduses on tekstifaile, mida tuleks tõlkida, kohandada. luua ja nii edasi. Samuti on käsiraamatutes küll tekst tõlgitud, aga lisaks tekstile esineb seal ka pilte, mis kujutavad seniajani ingliskeelset kasutajaliidest - ka need tuleks lokaliseerida.

Aga vahest nüüd, kus stabiilse haruga on tõesti tõlkimise mõttes kõik korras (isegi kui seal tuleb veel väljalaskeid, vaevalt sinna eriti palju uusi stringe juurde ilmub), saab ka tähelepanu neile asjadele rohkem koondada, sest arendusharus ehk tulevases KDE 4.4-s ei ole nii hirmus palju uut, et see hõivaks kogu allesjäänud aja (eelduste kohaselt peaks 4.4 ilmavalgust nägema millalgi järgmise aasta algul või nii). Muidugi, see lokaliseerimine on küll mahult enamasti pisike, aga nõuab sageli vaat et rohkemgi vaeva kui teksti tõlkimine - näiteks Mandriva jaoks Eesti mobiilse interneti pakkujate andmete kogumisele kulus õige mitu tundi, vaat et lausa päev, samal ajal kui andmeid endid oli kõigest mõni rida. Aga no eks saab igasuguste asjadega hakkama, kui ainult aega ja tahtmist on. Seda viimast mul õnneks jagub...

Täna jõudsid ka küttesüsteemi rekonstrueerijad taas sammukese lähemale. Kava kohaselt peaks torud ja radiaatorid korterisse tagasi ilmuma järgmisel nädalal, aga juba täna koputas üks töömees uksele ja palus luba asetada radiaatorid neid juba ette ootama, nentides, et vahest jõuavad nad isegi kiiremini asjadega valmis, kui graafik ette näeb. Ei tea radiaatoritest suurt midagi, aga see Termoluxi nime kandev asjandus näeb vähemalt üsna hea välja. Loodetavasti on ta siis ka etem ja tõhusam ja nii edasi kui need vanad paksud malmradiaatorid.

Loetud: Tuna 2/2007
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Naiste mõrvaklubi (TV3), Bella Mafia (Kanal2)

25.8.09

Esmabased mõtted

Tavaline rütm on taastunud ning esmaspäev järelikult tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane "saak" polnud küll vahest väga suur, ainult üks KDE käsiraamat - aga teiselt poolt, kui arvestada, et ainult kaks tükki neid käsiraamatuid stabiilses harus oligi veel tegemata, siis pool tööst on tehtud! Ja sealjuures suurem pool! Ma tean küll tegelikult, miks see käsiraamat nii lõppu jäi... See oli KAlarmi käsiraamat ja mulle üldse ei meeldi, et ingliskeelse alarm'i vasteks on "häire". Aga selle üle käis juba aastaid tagasi vaidlus ja midagi paremat ei suutnud keegi välja nuputada... Samas keegi ei ole hiljem ka nurisenud, mis saab tähendada ühte kahest: kas keegi ei kasuta seda rakendust või siis ei ole see "häire" kellelegi kuigivõrd vastukarva. (Nojah, kolmas võimalus on ka: keegi ei kasuta seda või üldse KDE-d eestikeelsena... aga selle võimaluse ma jätaks vahest kõrvale kui liigmasohhistliku :-) )

Täna jõudis õige suur hulk raamatuid mulle koju. Nimelt käisin pärast pikka viivitamist lõpuks Koolibrist läbi ja tõin ära kolme tõlke autorieksemplarid ehk siis kokku 15 ühikut raamatuid. Raamatud ise olid siis Osprey lahingute sarjast: Normandia 1944, Kursk 1943 ja Jäälahing 1242. Õieti oli mul tõlgitud "nelipakk", kuhu kuulus veel ka Stalingrad 1942, aga seda ei ole seniajani veel ilmunud miskipärast. Ju siis oodatakse sügist kui paremat raamatumüügiaega, võin ma ainult oletada.

Vaevalt olin ma retkelt kaugele-kaugele (Koolibri asub ju ikka suisa pärapõrgus, vähemalt minu juurest vaadatuna, ja oli täielik õnn, et ma sain sinna autoga minna, mitte ei pidanud kulutama paari tundi Tallinna ühistranspordis) tagasi koju jõudnud, kui helistati, helistajaks postikuller. Tema vahendusel jõudis mulle kätte Regio üsna äsjane Eesti atlas. Ega see sisu poolest tegelikult väga palju nende teedeatlasest ei erine, rohkem vahest vahetekstide osas, mis on muidugi tänuväärt lisandus, aga spiraalköites teedeatlasest on ta raudselt soliidsem, jajah, kindlasti paistab ka riiulis kenam välja :-)

Tänase päeva söömakorrad olid õige omapärase dieediga, seda tänu õunauputusele, mis ema eile tekitas - söögi alustuseks õunad, põhiroaks õunad ja järelroaks ka :-) Ma ei ole nii palju õunu vist näinudki pärast seda, kui oma kümne aasta eest veel Kunglas naabritädi juures õunu mahlaks käisin abiks ajamas... Õunte ja muude loodussaadustega saab muidugi küllaltki pikalt end ära elatada, seda tean ma juba nooruspõlvest, kus mõnikord ringi rännates midagi muud polnudki suhu panna kui seda, mida mets pakkus, aga siiski mitte väga pikka aega, ikka midagi tummisemat, sellist tehislikku (töötlemise mõttes siis, näiteks keedetud või praetud) tahaks ihu ka üsna pea saada. No õnneks neid õunu siiski nii palju nüüd ka ei ole ja muud toitu on ikka kodus ka, rääkimata juba kõrvalasuvatest poodidest, nii et tänane ja võib-olla veel mõni selline õunapäev jäävad rohkem nostalgiliseks tagasipõikehetkeks minevikku...

Juba hilisõhtul tuletati mulle taas meelde, kui ilus asi ikka võib olla eesti keel. Nimelt küsiti mu käest, milline võiks olla pikim eestikeelne ainult täishäälikutest koosnev sõna. Paraku jäin vastuse võlgu, aga küsija ise leidis selle vastuse. Tegemist polnud küll sõnaga, vaid mitmest sõnast koosneva fraasiga, aga siiski. Olgu ta siis ka siin ära toodud: "aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau". Õueaua võttis kergelt kukalt sügama, kuni selgus, et aua on ju kutsa :-) No ja aoäi... nojah, luuletajad võivad endale sellist sõna muidugi lubada.

Loetud: Tuna 1/2007, Tuna 2/2007
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)

24.8.09

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest suurt midagi pole rääkida.

Vastu õhtut astus korraks läbi ema, kes oli õnnelikult Kunglast tagasi ja teinud, nagu ma aru sain, korraliku retke läbi Eesti, enne kui taas Tallinnasse jõudis. Kartulisaak oli olnud oodatult kesine, ema väitel kõige halvem, mida ta mäletab. See ei takistanud tal siiski mu köögilauda täis kuhjamast nii kartuleid kui ka kõike muud head-paremat, mida ühest aiast leida võib. Must vaarikas oli midagi, mida ma vist küll esimest korda elus nägin. Maitsev oli igatahes, nagu ka tikrid ja kõik muu. Ja õunu tõi ta terve kastitäie. Mul on küll hirm, et sellest jõuab tubli osa enne halvaks minna, kui ma suudan nad ära hävitada, aga eks tuleb endast parim anda :-)

Täna tuli ka üle paljude aastate esimest korda tõsisemalt iiri keelde süveneda, sest tõlkimisel läks seda hädasti vaja. Üht-teist on ikka veel meeles, kuigi iirikeelset teksti, ei vanaiiri ega ka uuemas keeles, ei suudaks ilmselt kuidagi arusaamisega lugeda (ega ma seda kuigi hästi ka ülikooliajal ei jõudnud omandada, aga sõnaraamatu abiga sai toona siiski ka pikemaid tekste ette võetud - nüüd aga tuleks liiga sageli sõnaraamatusse ilmselt vaadata...). Igal juhul on Collinsi sõnaraamat tubliks abiks ja vajalikud probleemid sai selle ning võrgumaterjalide abiga lahendatud.

Iseäralik uudis saabus Tšetšeeniaga seoses: parlament olevat tagandanud valitsuse (siis selle Zakajevi juhitud valitsuse muidugi). Esialgu on natuke segane, kas see on ikka tõsiselt võetav ametlik uudis või lihtsalt mingi "halb nali". Aga täiesti võimalik, et ka tšetšeeni pagulust vaevavad samasugused lahkhelid ja tülid, nagu omal ajal näiteks eesti pagulust, kus ka poliitilisi lahkhelisid jagus nii et vähe polnud. Millest oleks tegelikult kahju, sest kuigi vahest ei saagi Kadõrovit pidada otseselt Kremli käpiknukuks, siis asi, mida kindlasti vaja ei oleks, on väikerahva poliitiliselt sügav lõhestumine suurvõimu jätkuva ohu tingimustes.

Loetud: Tuna 1/2007
Vaadatud: Pärast päikeseloojangut (Kanal2)

23.8.09

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille katkestasin hetkeks poeskäiguga. See oli siis omaalgatuslik katkestamine, aga juba hommikul katkestati seda ka teiste poolt - kui ukse taha ilmus Varraku/SERKi kuller raamatupakiga. Laisale inimesele on ikka mõnus, kui kõik hiired ise suhu jooksevad :-) Paki sisu oli siis järgmine:
- J. Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940-1953
- P. Vansittart. Salaprotokollid
- G. R. R. Martin. Kuningate heitlus. Teine raamat
- G. García Mátquez. Kaksteist kummalist palverändurit
- R. Neimar, P.-R. Purje. Jüri Järvet: Narr ja Kuningas

Eile nägi ilmavalgust ka Mandriva Linux 2010 ilmselt ainsaks jääv beetaväljaanne, mille kohta ma tegin ka pisikese uudise Pingviini (õieti peegeldasin seda ka oma veebipäevikusse, et ikka igasugu kirjutised oleks siingi kättesaadavad :-) ). See on siis alfaväljaannetega võrreldes esimene, kus on ka reaalsemalt näha muudatusi, mida sügisene lõplik väljalase kaasa toob. Kui kas või osa neist ettepanekutest, mida on esitatud Mandriva ideede saidil, teoks tehakse, oleks see suurepärane väljalase...

Tänu Postimehes ilmunud artiklile sain teada väga huvitavast algatusest panna kogu varasem eestikeelne kirjandus veebi üles kõigile tutvumiseks. See on just idee, mis on mulle endalegi mitmel korral pähe tulnud, midagi sellist Gutenbergi projekti sarnast, aga Kirjandusmuuseum on selle teostanud muidugi palju uhkemalt, tunduvalt suurema hulga lisamaterjalide ja muu sellisega. Juba praegu on see kogu päris esinduslik ja loodetavasti muutub veel ulatuslikumaks ja suurepärasemaks. Eriti mõnus on see lehitsemise võimalus, mis jätab päris ehtsa raamatulugemise mulje (nojah, muidugi, veel mõnusam oleks seda teha e-raamatu või kuidas neid pisikesi jubinaid nimetataksegi vahendusel, aga tundub, et see võimalus ei ole veel vist teostatud või vähemalt ei leidnud ma veebileheküljelt märget selle kohta). Koos EEVAga (kus lehitsemine on paraku küll tavapärasem, ilma selle vahva lehekeeramise üleminekuefektita) annab see siinsete alade vanemast kirjavarast päris korraliku ülevaate ja mitte ainult ülevaate, vaid ka sissevaate.

Loetud: Diplomaatia 7-8/2009, Tuna 1/2007
Vaadatud: Pathfinder - Fährte des Kriegers (RTL)

22.8.09

Mandriva Linux 2010 Beta väljas

Paar päeva kavandatust hiljem nägi ilmavalgust sügistalvel ilmuva Mandriva Linux 2010 beetaversioon. Olulisemad uuendused võrreldes viimase alfaversiooniga:

* Kasutusele on võetud uus graafilise alglaadimise süsteem Plymouth, mis asendab senist, õieti üsna üürikeseks jäänud Splashyt. Üldiselt ei tohiks see vahetus eriliselt silma torgata - nagu ma aru sain, oli vahetuse taga rohkem asjaolu, et Plymouthi arendajatega sujub koostöö palju paremini ja et Plymouth on palju hõlpsamini kohandatav.
* Oluliselt töötati ümber võrguprofiilide haldamine. See puudutab muidugi eelkõige liikuvamate arvutite omanikke, sestap ei oska ma selle kohta väga midagi tarka öelda, aga igatahes peaks nüüd olema lihtsam rakendada erinevatele vajadustele (kodus, tööl, metsas jne) vajalikke võrguteenuseid, luues vastavad profiilid ja lisades siis neile vajalikud teenused vajalikus seadistuses (millist laadi ühendust kus kasutada, kas kasutada tulemüüri või mitte, puhveserverit või mitte, milliseid tarkvaraallikaid kasutada jne jne - asi on modulaarne). Keda huvitab, leiab lähemat teavet aadressilt http://dodonov.net/blog/2009/08/17/netprofile-screencast .
* Kasutajale vähem märgatavalt muudeti ka heliga majandamist. Ka seal on nüüd selgemalt kasutusel eraldi profiilid, antud hetkel mu teada siis alsa ja pulseaudio. Nende valik sõltub sellest, kuidas määrata asi Mandriva juhtimiskeskuses, aga kui ma ei eksi, peaks olema võimalik oskuste ja teadmiste olemasolul neid profiile ka ise käsitsi juurde luua.
* mdkonline ehk Mandriva uuendusteaplett võimaldab nüüd selgemalt kindlaks määrata uuenduste (otsimise ja paigaldamise) sageduse.
* Samuti kasutaja pilgule otseselt mittenähtavalt on tehtud mitmeid parandusi urpmis ehk tarkvara haldamise taustaprogrammis, mis peaks nüüd suutma märksa töökindlamalt toime tulla distributsiooni kui terviku uuendamisega (näiteks siis 2009.1 pealt 2010 peale; seni tekkis ikka sageli probleeme muutunud sõltuvuste ja muude selliste asjadega, nüüd peaks need probleemid olema kui mitte kadunud, siis vähemalt oluliselt vähemad).
* Väidetavalt on muutunud seadmete õiguste haldamine, kus udev peaks nüüd kasutusõigusi (ACL) määrama n-ö lennult, aga see on ilmselt ka asi, mis jõuab kasutaja pilgu ette siis, kui tekib mingi jama - millest beetaversiooni katsetajatele palutakse lahkesti Mandriva Bugzillasse teada anda.
* Tarkvara osas võrreldes viimase alfaversiooniga palju muudatusi ei ole: KDE on nüüd RC puhtas 4.3 versioonis, kernel on 2.6.31 RC6, saadaval on Python 3 (aga ainult lisavõimalusena esialgu, ühilduvuse huvides on endiselt põhivariandina kasutusel 2.6). Äramärkimist väärib vahest ka Firefox 3.5.2.
* Vahest suurem muutus tarkvara osas on see, et viimastel päevadel likvideeriti tarkvarahoidlatest lõplikult KDE3 ja sellega seotud rakendused. Ma ei ole päris kindel, kas see kajastub juba ka beetaversioonis, aga igal juhul lõppversiooni ajaks ei tohiks KDE3-st enam haisugi olla. Õieti, vaadates seda nimekirja, mis eemaldati, ei oskagi suurt midagi vastu öelda - enamik rakendusi on nagunii portinud ennast juba KDE4 peale ning isegi kui mõni neist säilitas algul veel KDE3 versiooni, on selle arendamine tänaseks lõpetatud, ning need rakendused, mis pole veel KDE4 peale üle läinud, tunduvad olevat sellised, mille arendus tervikuna on vähemalt varjusurmas, kui mitte täiesti lakanud.

Saadaval on esialgu ainult Free DVD ISO-failid. One'i ehk Live CD versioonid peaks valmis saama järgmisel nädalal (väidetavalt nõuab Plymouthi lõimimine sinna rohkem aega ja vaeva).

Uudise allikas: http://wiki.mandriva.com/en/2010.0_Beta

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust väike linnaskäik. RKK arvas heaks pakkuda võimalust lepingutele alla kirjutada ja nii ma Toompeale ronisingi. Mõtlesin, et sealt alla veeredes on ühtlasi hea võimalus siis lõpuks ka oma silmaga ära kaeda Vabadusrist ja ühtlasi ka piiretest, betoneerijatest, arheoloogidest ja muust sodist vabanenud Vabaduse plats. See viimane küll veel täiesti vaba ei olnud, mingid Saku kirjadega varjualused olid seal (ma väga loodan, et mitte ainult pealinna, vaid pmst kogu vabariigi esindusplats hoitakse siiski niisugusest erafirmareklaamist võimalikult puhas) ja ilmselt eilsest avamisüritusest jäänud rajatised, mida usinasti maha monteeriti.

See ei seganud siiski üldvaadet ja see oli üllatavalt hea. Nii plats kui sammas siis. Ma ei saa küll öelda, et Vabadusrist oleks kuidagi eriliselt vapustanud, aga see on siiski võimas ja muljetavaldav ja mu meelest igati sobiv sellisena. Pilkupüüdev on ta ka, kuigi selles ei ole "süüdi" niivõrd sammas ise, kui see, et mitmesugused müürid, mis teda ümbritsevad, on iseäralike nurkade all, tõmmates pilku enda peale ja muidugi siis ühtlasi samba kui kogu selle kompleksi keskse ja silmatorkavaima elemendi peale. Noh, võib-olla võinuks see sammas olla veidi kõrgem või näiteks rohkem obeliski moodi, et veel sügavamat muljet avaldada ka kaugemalt, aga vähemalt kui trepist juba üles hakata minema ja sammast vaadata, on see igati suurejooneline küll. Õieti kogu kompleksi juures (s.t nii Vabadusrist koos enda juurde kuuluvaga kui ka need iseäralikult nurgeti asuvad bastion ja trepp) häiris ainult üks asi, mis mu meelest kohe kuidagi ei sobinud: need mäkke viivat treppi ääristavad (paakunud vase)rohelised anumad ja laternad. See värv läks täiesti "rivist välja" ega sobinud kuidagi ülejäänuga kokku. Oleks nad vähemalt siis rohukarva rohelised, see oleks ka aidanud ja paremini mõjunud. Aga muidugi peaks millalgi minema kõike seda vaatama ka öisel ajal, mil sead pidada ju tuled põlema ja puha, võib-olla siis on mulje jälle teine.

Plats jättis ka päris hea mulje. Ma ei mäletagi enam õieti aega, mil see oleks tõesti platsi moodi välja näinud... Kunagi ammustel aegadel ta vist oli, aga ka siis sõitis sealt troll nr 8, no ja hiljem sai tast ju puhas parkimisplats (nii et isegi trollile ei jagunud enam ruumi ja kogu liin likvideeriti...) Nüüd oli ta ikka täitsa platsi moodi ja meeldiv. Maa alla ei hakanud vaatama, eks seda jõuab ka kunagi kaeda.

Igatahes kõik kokku andis päris hea elamuse. See kõrvalasuvale vanalinnale iseloomulik soliidsus ja rahulikkus paistab olevat taas veidi laienenud, mis on igati kena - ehkki muidugi samas kõrval vuravad endise usinusega masinad, aga kõike head ju ka alati ei saa.

Võtsin täna natuke aega ja lõpetasin ära tükk aega seisnud raamatu kodukandist "Järvamaa aastal 1939 ja nüüd..." Mõtlesin, et peaks hakkama loetud raamatutest eraldi sissekandeid tegema, midagi raamatuarvustuse laadis või nii, nii et ilmselt sellest saab siis varsti esimene. Aga hiljemalt pärast ülejärgmise raamatu tõlkimise lõpetamist võtan küll aja maha nii kuuks või paariks ja loen ja loen ja loen - ma lausa tunnen tohutult puudust lugemisest (see igapäevane arvuti taga istumisest puhkehetkedel põgusad umbes seitsmeminutilised lugemishetked ei asenda ikka kuidagi seda, kui süüvid ja kaevud päevade viisi raamatutesse, nii et kogu ümbruski ununeb...) ja ühtlasi tugevneb iga hetkega ka soov ennast täiendada, mis minu erialal on eelkõige võimalik just lugedes.

Loetud: Tuna 1/2007, Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias III: Lubadus (TV3)

21.8.09

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas erakorraliselt ema külaskäik. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks ta just täna tahtis tulla, aga eks need vanemate teed olegi ettearvamatud. Igatahes oli tal lausa tort kaasas. Võib-olla tahtis ta siis tänast suurt püha tähistada. See oli tegelikult lausa üllatus, sest nii sain mina ka teada, et on juba 20. august. Ma ei teagi õieti, miks, aga mul oli miskipärast arvamus, et on pigem 2. august või nii, igatahes augusti algus... Dämd, kuidas aeg on lennanud! Ja nii vähe on tehtud ja nii palju on teha ja kogu see muu jeremiaad siia otsa...

Ema oli ühtlasi vahepeal tekitanud Geni sugupuusse mõned kaugemad esivanemad juurde (kes küll juba esinevad sugupuus, mille ta on üles riputanud oma koduleheküljele) ning lisanud pilte, sealhulgas ka oma vanavanemate kohta. Need on nii vahvad vanad pildid, kus inimesed suhtusid veel kaamerasse äärmise tõsidusega. Tänapäeval selliseid naljalt ei näe, võib-olla ainult laste puhul, kes on saadetud mõnda fotostuudiosse võõra onu või tädi ette pilti tegema, leiab veel sellist pühalikku tõsidust ja kohmetustki.

Eile mainimist leidnud tõlkealane diskussioon (algab umbes selle lehekülje esimese kolmandiku pealt) käis Pingviinis edasi, aga üha mõttetumaks see tundub muutuvat: minul (ja veel mõnel) on üks seisukoht ning mõnel teisel jälle hoopis teistsugune. Erinevad reaalsuse arusaamad, milles ühisosa ei paista leiduvat. Ma muidugi arvan, et minu reaalsus on see kõige õigem, aga ilmselgelt paistab ka "teine pool" sedasama arvavat...

Leidsin ka hommikupoolikul aega ära teha üks asi, mis oli pikemat aega hinge peal, nimelt panna kirja oma arvamus eelviimase (ja jätkuna ka viimase) [digi] veergudel ilmunud ning mu meelest väga tugevasti ülepaisutatud arvamusavalduse kohta Linuxi "jamadest". See tuli nüüd küll väga hilja, aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi - ja need mõtted ikka keerlesid kogu aeg peas, nii et oli hea nad lõpuks ka endast välja lasta.

Loetud: Vikerkaar 4-5/2009, Tuna 1/2007
Vaadatud: Den D (TV6), Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)

20.8.09

Räuskav teismeline [digi] veergudel

Alljärgnev jutt on vastukaja [digi] nr 51 (juuli 2009) lk 16 ilmunud artiklile "10 kõige suuremat jama Linuxi kasutaja jaoks", niisiis üsna hiline reageering, mida ma saan välja vabandada ainult varasema ajapuudusega. See oleks vahest jäänudki kirjutamata, kui järgmises numbris (lk 66] poleks ilmunud väga samas lahmivas stiilis vastukaja. Niisiis, järgnevalt mõtted selle arvamusavalduse kohta.

0) kõigepealt veidi taustast.
  • a) pealkiri sai selline seepärast, et mulle meenutas see kõige rohkem just sellise nooruki mõtteavaldust, kes alles otsib enda kohta elus ja sestap püüab kangesti näidata ennast über-inimesena, kes kõike teab ja oskab ja kellel on kõige kohta oma arvamus. Tavaliselt see väljendubki n-ö räuskamisena, oma arvamuse ülimaks pidamise ja muu sellisena.
  • b) kuigi võib oletada, et arvamusavaldus on kirjutatud eelkõige Ubuntu kasutaja poolt (vähemalt on see ainuke distributsioon, mida [digi] on vähegi järjepidevamalt kajastanud, ja mis nähtavasti töötab ka vähemalt osades toimetuse arvutites), on seda mainitud ainult kahel juhul ning vähemalt jäetud mulje, et kõik öeldu käib kõigi distributsioonide kohta.
  • c) seepärast ei tunne ma mingit piinlikkust tunnistada, et alljärgnevas lähtun ma kogemustest, mida ma olen saanud nii kümmekonna aasta vältel Mandrivat (varem Mandrake), sealjuures suurema osa sellest ajast arendusversiooni (cooker) kasutades. Seejuures ei pea ma ennast ometi kogenud kasutajaks või millekski, vaid üsna tavaliseks - arendusversiooni kasutan ma vaid seepärast, et osalen ise Mandriva tõlkimises, aga kui sellega peaks ette tulema mingeid raskusi (mis arendusversiooni puhul on pigem paratamatud), siis olen ikka olnud sunnitud otsima abi targemate käest, sest enda teadmised arvutiasjandusest on üpris kesised.

1) Räuskav teismeline sõnab: Linuxi distributsioone on liiga palju selleks, et neist aru saada. Mis on ühe head ja vead? Kas kõigi arendajad suudavad tehnoloogiaga sammu pidada? Segapudru.
Qiilaq sõnab: jääb arusaamatuks, milles siin "jama" peitub. Selles, et valida on liiga palju? Poes on ka müügil, ma usun, umbes 100 sorti jäätist, aga see küll vaevalt takistab nende seast seda kõige maitsvamat leidmast. Ja üldse on maailmas väga palju asju, mis erinevad teistest asjadest vaid mõne suhteliselt vähetähtsa omaduse poolest.
Kui minna distributsioonide peale, siis kõige lihtsam on nähtavasti MacOSi kasutajate elu, kellel on valida ainult kahe variandi vahel: tavaline või server. Juba Windowsis läheb asi keerulisemaks: Home või Professional või veel mõni muu (XP), Home Basic, Home Premium, Business, Enterprise või hoopis Ultimate (Vista) ja nii edasi. Nii et Linuxi distributsioonide paljusus ei ole õieti midagi erilist. Ka nende vahel valimine ei tohiks tekitada ületamatuid raskusi: nii nagu leidub mitmel pool materjale, kuidas leida õige Windowsi distributsioon, nii leiab ka materjale, kuidas leida õige Linuxi distributsioon.
Tegelikult võib isegi öelda, et selline võrdlus pole päris õiglane. "Linuxi distributsioon" tähendab ju distributsiooni, mille aluseks on Linuxi kernel. Kui minna Windowsi maailma, siis korrektne (ajakohane) vaste oleks "Windows NT" distributsioon, milliseid on õige mitu: praegu käibivatest, s.t ametlikult toetatutest 2000, XP, Vista, 7 (mis küll pole veel väljas, aga millest on ka avalikkusele kättesaadav versioon täiesti olemas) pluss mitmed serveriversioonid.

2) Räuskav teismeline sõnab: Sa ei tea, mis on Terminal? Linuxit konfigureerides saad teada. Ilma käsureale tohutult pikki käske sisestamata ei saa mitte midagi ära teha. Eriti toredad on tohutult pikad konfiguratsioonifailid, kust sa pead vajalikku rida taga otsima.
Qiilaq sõnab: tuleb alustada veidi kaugemalt. Minu üsna lühikeseks jäänud Windowsi kasutaja periood lõppeski peamiselt seepärast, et muidu üsna heaks ja stabiilseks hinnatud 98SE ei soostunud enam muudmoodi käima minema kui käsurealt. Ma ei mäleta enam neid võtmeid, mida tuli anda, et ta üldse käivituks, aga see oli iga kord äärmiselt tüütu tegevus ja mul olid lausa võtmed eraldi paberile üles kirjutatud, et meelest ära ei läheks. Õnneks ei olnud neid väga sageli vaja, sest kes siis ikka arvutit rohkem käivitab kui vahest kord kuu või paari tagant. Aga mõõt sai täis siis, kui seesamune 98SE hakkas loodud dokumente ära kaotama elik kokku jooksma nii, et loodud dokumentidest, nii neist, mis olid avatud, kui ka neist, mis juba varem loodud, enam halli haisugi alles ei olnud. (Isegi hilisem kettataastamine ei aidanud neid leida.)
Üleminek Linuxile, täpsemalt Mandrivale, nõudis küll veidi julgust ja ettevõtmist, aga üldiselt võib öelda, et juba siis oli vähemalt Mandriva nii hea, et see learning curve jäi õige napiks. Intuitiivne ja enesestmõistetav, võiks selle lühidalt kokku võtta. Ja mis peamine - mingit käsurida ehk terminali ei olnud õieti millegi jaoks vaja. Kogu seadistamine, mida vähegi oli vaja teha, käis graafiliselt. Alles õige mitu aastat hiljem jõudsin ma vanemate ja kogenenumate inimeste juhendamisel taas käsurea juurde, mis, nagu selgus, aitab mõningaid asju teha kiiremini ja lihtsamalt kui graafiliselt (see ei puuduta küll seadistamist, vaid teatavaid rakendusi/programme).
Ainsad korrad, kus on vaja olnud tõepoolest midagi käsureal "konfigureerida" või lausa konfiguratsioonifailides midagi muuta, on olnud need, mille puhul süsteem on kippunud tõrkuma (nagu ma mainisin, on mul kasutusel Mandriva arendusversioon, mille puhul aeg-ajalt esinevad tõrked on pigem paratamatus, nagu arendamisel olevate asjade puhul ikka kipub olema). Aga ma ei riskiks öelda, et ka nende puhul on vaja sisestada "tohutult pikki käske", enamasti on asi piirdunud kas mõnes kindlas konfiguratsioonifailis ettenäidatud kohta trellide asetamise või äravõtmisega (kes ei tea, siis trellimärk mingi rea ees tähendab enamasti seda, et antud rida ei arvestata, s.t see rida muutub sisuliselt kommentaariks) või siis samuti ettenäidatud käsu andmisega terminalis (mida enamasti saab ka lihtsalt kopeerida ja asetada, mitte ei ole vaja endal sisestada).

3) Räuskav teismeline sõnab: Mitu kuvarit on Linuxi all nii suureks probleemiks, et see tuleb lausa eraldi punktina välja tuua. Ka [digi] toimetuses oleme murdnud pead, miks Ubuntu kord tunneb välise kuvari õige resolutsiooni ära ja kord mitte.
Qiilaq sõnab: selle kohta ei oska ma tegelikult suurt midagi öelda, sest endal puuduvad vähegi märkimisväärsed kogemused mitme kuvari kasutamise kohta. Neil paaril korral, kus seda olen saanud kasutada, on asi igatahes töötanud. Ka Mandriva arendajate postiloendit jälgides, kuhu muu hulgas laekuvad ka esitatud veateated, jääb tunne, et see probleem on minevikku jäänud: ma usun, et veel nii viie aasta eest oli selle üle sageli kurtmist, aga viimastel aastatel, tundub vähemalt, enam mitte (ja vaevalt on asi selles, et keegi ei viitsiks kurta).

4) Räuskav teismeline sõnab: Linuxi-mehed räägivad alati, kui töökindel ja kindel on Linux. Tegelikkuses kukub graafiline kasutajaliides X ootamatult ikka kokku küll ja kogu su töö kaob nagu võluväel. Jah, Linux ise jääb püsti, aga see pole asja point.
Qiilaq sõnab: pole midagi öelda, ka mul on X kokku jooksnud. Väga harva, aga seda on siiski esinenud (enamasti on pigem olnud küll nii, et tarkvara ja sealhulgas X'i uuendades ei taha X käivituda, mis on nõudnud siis eespool mainitud käsurea kasutamist, et asi taas tööle saada). Aga seda, et "kogu töö kaob nagu võluväel", ei ole ma veel küll kogenud. Vähemalt KDE töökeskkonnas, mida ma kasutan, on seansihaldus ikka nii võimas asi, et isegi kui X peaks all kokku kukkuma, siis uuesti sisse logides avanevad kõik asjad, mis olid varem avatud, ja samalt tööjärjelt ka. Põhimõtteliselt on muidugi võimalik, et kui kasutad näiteks tekstiredaktorit ja oled varukoopia tegemise võimaluse teadlikult välja lülitanud, võib osa tehtud tööst kaotsi minna - aga nagu äsja öeldud, nõuab see seda, et varukoopia tegemise võimalus oleks välja lülitatud. Võimalik on muidugi, et esineb ka rakendusi, mis ei ole mingil põhjusel seansihaldusega haaratud, aga mul ei tule praegu ühtegi sellist ette.
Niisiis, see väide on küll õige, aga ma tugevasti kahtleks, et seda saab pidada spetsiifiliselt "Linuxi jamaks" - kui ma just väga ei eksi, esineb kokkujooksmisi ka teistes operatsioonisüsteemides. Ja vähemalt minu põgusad kokkupuuted nende teiste operatsioonisüsteemidega lubavad väita, et Linuxis on tunduvalt suuremad võimalused tehtud töö säilimiseks.

5) Räuskav teismeline sõnab: See on fakt, et korralikke heli- ja videotöötlusprogramme Linuxi jaoks ei ole olemas. Samuti korralikku küljendusprogrammi.
Qiilaq sõnab: et mul heli- ja videotöötlusega pole pea mingit kokkupuudet, siis seda ei oska õigupoolest kommenteerida. Kuulduste põhjal ning vaadates näiteks Wikipediast vastavaid tarkvaravõrdlusi võiks arvata, et nii halb see asi siiski ei ole.
Mis puutub korralikku küljendusprogrammi, siis see on kindlasti Linuxis olemas ja selle nimi on Scribus. Selle vahest ainuke tõsisem viga on asjaolu, et seniajani on sellega väga raske küljendada suuremaid/pikemaid raamatuid, eriti kui need on peamiselt tekstipõhised. Ajalehtede-ajakirjade ja ka rohkelt üksikelemente sisaldavate raamatute puhul (probleemid tekivad just siis, kui seotud tekstikaste on palju - see hakkab nõudma üha rohkem ja rohkem mälu) on see igati kasutatav, mida näitab kas või see, et Scribust kasutatakse edukalt päris mitmete ajalehtede-ajakirjade küljendamisel (mõningase, Scribuse projektile tagasisidega saabunud nimekirja võib leida siit). Tõenäoliselt sobiks see kenasti ka [digi] küljendamiseks ja on päris usutav, et kui ajakirja küljendaja on asjatundlik inimene, ei nõuaks ka ümberõpe erilisi raskusi (eeldusel, et nad kasutavad oma küljendajat, mitte ei osta seda teenust sisse).

6) Räuskav teismeline sõnab: Võtame sellise näite: kõvaketas saab täis. Arvuti hakkab käituma väga imelikult: veebis surfata enam ei saa, WiFi-parool kaob mälust jne. Otsid tükk aega põhjust ja siis selgub, et kõvaketas on kogemata täis saanud. Aga muidugi ei ütle kasutajale seda mitte keegi.
Qiilaq sõnab: see on ainuke punkt, millega ma olen nõus: tõepoolest, selline asi võiks olla distributsioonides teostatud. Iseasi on see, et ma ei saa hästi aru, kuidas saab kõvaketas "kogemata" täis saada: mu enda kogemused on näidanud, et kui ma midagi tõmban, siis ma ikka ka näen, kui palju ruumi veel on (olgugi et see võib olla kuskil väikeses kirjas olekuribal või nii).

7) Räuskav teismeline sõnab: Nii kaua, kuni sa kasutad võimalikult lihtsaid lahendusi võimalikult lihtsalt riistvaral, on kõik okei. Ühenda iPod ja see toimib. Aga ühenda mitte see kõige uuem Kõu modem või mobiilse interneti USB-modem ja hakkab nalja saama. Halba nalja.
Qiilaq sõnab: selliste modemitega kokkupuutumause tõttu ei oska suurt midagi öelda, kuigi Kõu kohta olen samuti kuulnud probleemidest. Endal ei ole seni tekkinud vähegi märkimisväärseid probleeme väliste seadmete ühendamisel, olgu see siis mälupulk, digikaamera, Bluetoothi adapter, ID-kaardi lugeja või midagi muud. Aga ma täiesti usun, et väliste seadmetega võib probleeme tekkida - tõsi, ma arvan, et see ei ole piiratud Linuxiga, vaid on nii kõigis operatsioonisüsteemides ja distributsioonides/versioonides. Kuigi räuskava teismelise arvates on süüdi Linux, ei tohiks siiski ära unustada neidsamuseid riistvaratootjaid, sest enamasti määravad just nemad selle, millega nende riistvara üldse ühildub: kui see on ainult Macile, siis peavad teised pingutama, et selle tuge saada, kui ainult Windowsile või ainult Linuxile, siis omakorda jälle teised. Üldiselt on mul siiski tunne, et ka uue riistvara toetus saabub Linuxisse oluliselt varem kui teistesse operatsioonisüsteemidesse (vähemalt juhul, kui riistvaratootja seda vähegi soosib ega sea spetsiaalselt piiranguid), aga see võib olla ka ekslik.

8) Räuskav teismeline sõnab: Võib-olla on see üksijuhtum, aga Flash Ubuntu all käib tunduvalt aeglasemalt kui samal riistvaral jooksva Windowsi all. Flash-mängud tuleb ära unustada, hea, kui Youtube jookseb.
Qiilaq sõnab: Flash-mängudest ei tea ma midagi, aga Youtube kindlasti töötab ilma probleemideta, samuti teine Flashi-põhine asi, mida ma olen kasutanud, nimelt Yahoo Web Messenger. Kummagi puhul ei kujuta ma hästi ette, kuidas nad saaksid Windowsi all kiiremini töötada, sest mõlemal juhul käib asi just nii kiiresti, nagu ma seda ette kujutada oskan.

9) Räuskav teismeline sõnab: Seni, kuni piirduda ainult kaasa tulnud või populaarsema tarkvaraga, on kõik kena, aga mõned rakendused või programmiuuendused on saadaval ainult lähtekoodina, mida sa peaksid siis ise oskama justkui kokku keevitada. Ei ole lahe.
Qiilaq sõnab: et programmiuuendus on saadaval ainult lähtekoodina, on midagi, mis on mulle uus ja tundub veidi uskumatuna, aga ju ta siis on, kui meie räuskav teismeline nii väidab. Rakendusi on tõepoolest selliseid, mida ei ole alati distributsiooni tarkvarahoidlas olemas ja mida pakutakse välja lähtekoodina. Selle vastu tean ma - kui seniajani käsurida muuks kui ainult kätteõpitud tegevusteks mitterakendav isik - üht kindlat rohtu: sooviavalduse esitamine oma distributsiooni vigade haldamise süsteemis. Vähemalt Mandriva puhul järgneb sellele reeglina üsna kiire reaktsioon ning juhtub üks kahest: puuduolev, aga vajalik tarkvara ilmub Mandriva hoidlasse või selgitatakse, miks seda ei saa (vabast tarkvarast koosnevasse) distributsiooni kaasata. Viimasel juhul on samuti kaks võimalust: selle tarkvara pakendab keegi Mandriva kui ettevõttega mitteseotud isik ja muudab selle oma saidil kättesaadavaks või siis tuleb tõepoolest järgida tarkvara looja juhiseid ja see käsitsi paigaldada. Ausalt öeldes ei suuda ma seda viimast varianti hästi meenutada, aga tõenäoliselt seda siiski esineb. Enamasti on siiski juba Mandriva tarkvarahoidlas leida kui mitte see tarkvara, mida keegi soovitas ja mis mingil põhjusel ei ole pakendatud, siis vähemalt tarkvara, mis seda igati asendab.

10) Räuskav teismeline sõnab: Kui sul ei ole just väga uus ATI graafikakaart, oled sa nende hulgas, kellele ATI külma tegi ja sinu kaardi jaoks polegi enam Linuxi draiverit olemas. Avatud lähtekoodiga draiverid loodetakse võib-olla valmis saada selle aasta lõpuks ja keegi ei tea, milline saab olema nende kvaliteet.
Qiilaq sõnab: see jäi nüüd mulle lausa veidi mõistetamatuks. Ilmselt peab räuskav teismeline silmas neid draivereid, mida pakub ATI ise. Nende uuematest versioonidest on tõepoolest vanemate kaartide tugi välja võetud. Mul endal on samuti ATI kaart, X1650 seeriast, niisiis umbes kolme aasta vanune (arvuti ise on kahe aasta tagune, seega võib-olla ka veidi hilisem, aga seeria ise ulatub veidi varasemasse aega) ehk mitte just "väga uus". Esialgu oli ka mul selle taga "omanduslik" draiver (fglrx), aga mõne aja eest, seoses X'i uuendamisel tekkinud ebakõladega, vahetasin selle vabatarkvalise draiveri vastu (X.org-i x11-driver-video-radeonhd) ja pole seni tähele pannud, et sel oleks mingit vahet fglrx draiveriga. Võimalik, et vahe tekib sisse näiteks graafiliselt nõudlikumate mängude puhul, aga minu tagasihoidlikud vajadused, mille seas kõige "graafilisemad" on joonistamine Kritaga ja fotode töötlemine digiKamiga, on see küll igati katnud. Nii et väide, nagu poleks "avatud lähtekoodiga draivereid", on õigupoolest lausa vale.


Niisiis, nüüd sai hinge pealt ära kõik see, mida [digi] arvamusavaldus oli sinna lasknud koguneda. Igatahes jättis see ajakirjast suhteliselt halva maigu suhu: hoogne ja vahest isegi veidi provokatiivne sõnaseade on küll selle üks tunnuseid, aga sedakorda läks see mu meelest veidi üle piiri, pakkudes väiteid, mis pea erandita on parimal juhul ühe konkreetse kasutaja kogemused, välja üldistuse pähe.

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest suurt palju polegi rääkida. Endiselt veidi vinduvalt edeneb see tõlkimine, aga tänane päev oli igatahes juba parem kui eile, millest optimistlik järeldus kõlaks, et homme on veel parem :-) (nojah, ülehomme tulevad võib-olla masu ja täpe, aga kes siis nii kaugele ette mõtleb...)

Hommikul tegelesin veidi Mandriva asjade tõlkimisega. Sinna oli ilmunud uus, tublisti parandatud ja parendatud võrguprofiilide seadistusmoodul ja veel mõned uued stringid ning et esimene beeta peaks kohe ukse taga seisma, siis oli ka viimane aeg seal asjad korda teha. See võrguprofiilide asi ilmselt peaks korda minema neile, kel on sülearvutid, sest eelkõige selleks nad just mõeldud ongi: kus on vaja üht-, kus teistlaadi ühendust, kus tulemüüri ja kus mitte ja nii edasi. Ehk teisisõnu: võimalus seadistada erinevad võrguga seotud parameetrid näiteks kodu ja töö või hoopis rännaku jaoks metsasügavustesse peaks nüüd olema oluliselt parem.

Päeval sattusin lugema Novaja Gazetast päris huvitavat reportaaži oludest Pihkvamaal, eriti Petseris ja mujal Eesti piiri ääres. NG on üks väheseid Venemaa ajakirjandusväljaandeid, mis Eestist ja teistest Venemaa "vaenulikest" naaberriikidest suudab kirjutada üsna neutraalses toonis, ilma räigesse retoorikasse laskumata. Aga seda artiklit tasub kindlasti ise lugeda, seda on see väärt küll.

Õhtupoolikul lasksin end veidi kaasa kiskuda tarkvara tõlkimist puudutavasse terminoloogilisse vaidlusse (algab umbes viidatud lehekülje esimese kolmandiku pealt). Õieti polnudki seal midagi palju vaielda, aga mind ajab ikka iga kord vihale, kui nii täiesti lambist kuulutatakse, et mingi asi on ainuõige ja püha ja puutumatu ja teisiti ei saagi olla. Eriti veel siis, kui argumentatsiooni nõrkus või suisa puudumine on ikka päris ilmselge. (No ja eriti-eriti veel siis, kui ainuõigeks kuulutatakse midagi, mis ei kattu minu arusaamadega :-) .)

Loetud: Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

19.8.09

Teisibased mõtted

Täna oli selline igas mõttes üleminekupäev: natuke sai tööd tehtud, natuke mõningate vedelema jäänud asjadega tegeldud ja natuke üldse veel looderdatud/puhatud. Ega see uue tööga pealehakkamine kunagi väga lihtsalt ei lähe, alati on mingi tõrge algul sees (isegi kuigi antud juhul ei ole see päris uus töö, sest ma alustasin sellega õieti juba üsna mitu aega tagasi, aga siis jäi ta jälle katki ja nii edasi).

See eile üles kerkinud V ja W ühte patta panemise asi saab loodetavasti nüüd lahenduse. GNOME eestindajate pealik või kes iganes ta täpselt on võttis asja enda kanda. Neil vist ka see veidi olulisem, vähemalt mulle jäi mulje, et mingi GNOME paneeli kalender või miski kasutab otse süsteemseid, s.t glibc'i väärtusi (paistab, et lokaadis on lisaks V ja W asjale veel ka see valesti, et nädala esimeseks päevaks on pühapäev - mõnel maal see ju nii ongi ja Eestiski on seda püütud mõnikord juurutada, aga siiski on meil tavaks esmaspäevaga alustada, isegi keel ise toetab seda). KDE-s õnneks seda nädala alguse probleemi ei ole olnud, sest KDE kasutab omaenda lokaadimugandust, mida pmst saavad kasutajad ise muuta. Aga V ja W sortimise probleem esineb ka KDE-s paraku. Nii et loodame, et need mõlemad asjad saavad nüüd siis millalgi korda (ehkki mul ei ole aimugi, kui palju võib aega võtta millegi sissesaamine glibc'i...)

Sain endal ka korda mõnda aega vaevanud probleemi. Nimelt ei tahtnud pärast uuendamist KDE 4.3 peale enam Kopete töötada ja olin sunnitud kasutama ühe asemel kaht rakendust: MSN-i kontaktide jaoks KMessi ja Yahoo jaoks veebiversiooni. Ilmselt oli tegemist mingi integreerimisprobleemiga, vähemalt lahendas asja ühe paketi paigaldamine, mida mu teada seni vaja pole olnud (veateade ise ja ka lahendus on siin).

Pärast eilset teadet kurikuulsaks muutunud laevukese Arctic Sea ülesleidmise ja "vabastamise" kohta tuli täna üsna loogilisena teade kaaperdajate kohta, kelle seas olevat pooled elik neli inimest olnud Eesti kodanikud. Venemaa (riigi)meedia ei jätnud muidugi kasutamata võimalust taguda lausa kätte ulatatud rauatükki nii et vähe polnud, seda enam et ülejäänutest olevat kaks olnud Läti kodanikud (nojah, veel kaks ka Venemaa, aga seda on ju kena tagaplaanile suruda...) Võimalik, et olidki Eesti kodanikud, sest vaevalt ka venelased muidu päris ametlikult sellist süüdistust välja käiksid. Eks näib, kui asjad rohkem selguvad ning Eesti ja Läti ametiasutused ka rohkem teada saavad. Igatahes seni võib kommenteerida asja nii, nagu seda tegi üks Gazeta. ru lugeja (uudise kommentaar kell 17:08):

Ну, теперь, наконец, всё понятно - эстонцы. Мне даже стыдно, что сам не догадался. С одной стороны, эстонец - природый пират, каждый второй рождается с одним глазом и с попугаем на плече. Там у них любой школьник может превратить скучный сухогруз в Летучего Голландца и перегнать невидимкой пару тысяч миль, посмеиваясь над спутниками и локаторами. С другой стороны - народ основательный, резких движений не любит - потому и выкупа не просили почти месяц. В пиратском деле главное - не торопиться. А у наших интуиция не подвела - правильно армаду послали: матёрого эстонца без двух атомных подводных лодок не возьмёшь.

Loetud: Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Naiste mõrvaklubi (TV3)

18.8.09

Esmabased mõtted

Täna oli siis selle põneva ja huvitava nädala viimane päev, mida ma söandan "puhkuseks" nimetada. Enesestmõistetavalt ja nagu esmaspäevad ikka, oli see pühendatud tarkvara tõlkimisele. Eilsed lootused küll ei täitunud - see viimane miil on ikka eriti raske: ainult kaks käsiraamatut on KDE stabiilses harus veel lõpetamata ja neist isegi ühte ei jõudnud päris lõpuni valmis... Aga noh, ega siis tõlketöö pole jänkuonu, kes muudkui eest ära lippab, ja nädala pärast on ka päev ja kõik need teised sõnad. Igatahes sai viimase nädalaga suur samm edasi dokumentatsiooni tõlkimisel tehtud ja see on juba omaette hea asi(TM).

Sattusin juhuslikult silmama TEA keelekoolituse veebilehekülge ja avastasin mõningase üllatusega, et neil on ikka päris lai ampluaa. Eriti meeldiv üllatus oli ühelt poolt läti ja leedu ja poola keele ning teiselt poolt selliste keelte nagu araabia ja türgi leidmine nimekirjast. Ülejäänud olid suhteliselt tavalisemad keeled, aga mainitute õpetamine ei ole mu meelest Eestis üldiselt kuigi levinud. Hea, et seda siiski tehakse, kuigi mul ei ole aimugi, kui hea tasemega TEA keeltekool on.

Õhtu eel sattusin openoffice.et kanalil kõlanud küsimuse tõttu taas ühe vana, aga ikka ära unuma kippuva probleemi peale: nimelt kipuvad kõikvõimalikes loendites (olgu faililoend või mis tahes) sortimisel V ja W täht olema segiläbi (niisiis näiteks järjestuses Vallo-Wellesto-Vello-Voldemar-Wolsey-Võidusammas), mitte eraldi, nagu tegelikult võiks ja peaks. Erand on siin OpenOffice.org, aga seal, nagu ma mäletan, pidas Ain Vagula väikest võitlust, et asi korda saada. Esitasin selle küsimuse ka Mandriva arendajate listi, eks vaatab, kas saab selle kaudu veidi selgust, kust otsast tuleks selle probleemi lahendamist hakata harutama. Tõenäoliselt on see jäänuk mingist varasemast ajast või siis lihtsalt hooletusviga.

Loetud: Arvutimaailm 7/2009, Vikerkaar 4-5/2009
Vaadatud: Nakatunud (TV6), Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)

17.8.09

Pühabased mõtted

Pühapäevale iseloomulikult käis täna ema külas. Ja muidugi oli tal nälgiva pojaraasukese toimiseks kaasas kõikvõimalikke kabatšokke, seeni, marjakisselli ja teab veel mida, sõnaga kõike seda, mida ta oli eile metsas korjanud ja rohkemgi veel. Siiski õnnestus seekord talle ka "vastukink" teha ning ühtlasi vabaneda veidigi arvukatest purkidest, mida muudkui koguneb ja koguneb... nojah, ta võttis neid küll ainult mõned, nii et ilmselt tuleb varsti kott purke täis laadida (riiulid nende mahutamiseks hakkavad ikka kangesti otsa lõppema...) ja jätta prügikasti kõrvale, et keegi võiks neist õnne leida...

Ülejäänud päeva pühendasin taas KDE käsiraamatute tõlkimisele. Mängude viimased 1,75 käsiraamatut said valmis ja lisaks tegin ära veel hunniku (täpne kvantitatiivne määratlus oleks ilmselt "persetäis"...) moodulisse kdelibs kuuluvate manuaalilehekülgede tõlkeid. Neid oli küll oma kümmekond või rohkemgi, aga neis on ikka väga palju korduvaid elemente, nii et asi läks küllalt kiiresti - kui need kaks mängude käsiraamatut oma umbes 300 stringiga võtsid aega üle 7 tunni, siis ligikaudu kaks korda suurema stringide arvuga manuaalileheküljed vaevalt paar tundi.

Nüüd on siis KDE stabiilses harus veel kaks käsiraamatut, mis vajavad täiendamist, ja siis ongi seal kõik valmis. Võib-olla isegi homme saab edasi liikuda arendusharu juurde, kus on vahepeal päris hulganisti uut materjali peale tulnud, muu hulgas on peatselt mitmed extrageari rakendused jõudmas väljalaskeni ja vajavad juba hädasti veidi kõpitsemist.

Samas, ega üle homse KDE-le enam järjest kulutada ei saa, sest veel üks tööandja ilmselt kiristab juba ammu hambaid ja ootab, millal ma järgmise tõlke valmis saan... (igatahes 14 kuud üle tähtaja sellega kohe kindlasti ei lähe, seegi hea :-) )

Loetud: Sirp 14.08.2009, Pro Fide Catholica 2/2008, Arvutimaailm 8/2009
Vaadatud: Kogu tõde Charlie'st (TV3)

16.8.09

Laubased mõtted

Tänase päeva esimene pool möödus endiselt Türil. Hommikul ilmus sinna ka ema ning seejärel külastasime koos Türi surnuaedadesse maetud sugulaste haudu. Ega seal väga palju korrastada polnudki, aga sai ette võetud plaatide puhastamine, mis oli päris tükk tööd. Millalgi peaks ilmselt enamiku plaate ka üle värvima: mõni on üsna heas korras ja mõnel on ka värvita kiri selgelt näha, aga suuremal osal tuleks ikka värviga kiri selgemalt välja tuua. Lõpuks tabas meid surnuaias korralik padukas, mis likvideeris kavatsused minna vaatama ka kaugemate sugulaste haudasid.

Pärastlõunal otsustas ema koos tädiga metsa minna igasugu end maa seest välja upitavaid ja kangesti ärakorjajaid näha soovivaid asjandusi üles korjama. Mina samal ajal asutasin end rongi peale, et Tallinnasse tagasi sõita.

Õhtul jõudsin veidi tegelda ka KDE tõlkimisega, saades valmis nii enam-vähem täpselt 1,25 käsiramaatut (ehk äraseletatult ühe mängu käsiraamatu tervikuna ja ühe omast nii veerand mahust).

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Öösel mõtlesin küll korraks, et teeks proovi pidada päevikut mobiili kaudu, aga pilk aku indikaatorile veenis ümber. Ükskord peaks selle siiski ära proovima, aga jäägu see siis teiseks korraks.

Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.

Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...

Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.

Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.

Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.

Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.

Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...

Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).

Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.

Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

14.8.09

Neljabased mõtted

Tänane päev kulus pea täielikult nende X'i ekraanisäästjate nimede ja seadistuste tõlkimisele. Mitte et see iseenesest oleks väga raske olnud, aga et seda faili sai viimati vaadatud päris kaua aega tagasi, lappasin ta stringhaaval läbi ja etskae, mitmelgi korral tekkis vajadus muuta ka midagi, mis puhttehniliselt muutmist poleks vajanud (s.t ei olnud tõlkimata või kahtlaseks/pooleliolevaks märgitud). Nojah, paar asja ajasid küll täiega segadusse ja kui mul juuksed peas oleks, võiks isegi öelda, et ajasid halliks :-) eelkõige just ekraanisäästja Hulktahukas, kus leidus ikka erilisi keerulisi nimetusi... üks mu lemmikuid oli "Icositruncated dodecadodecahedron" :-) Aga olgu pealegi, karvad peas ei läinud ka sellest ei pikemaks ega lühemaks ja tõlgitud sai nii see kui ka teised kuulsad ja kummalised...

Mõtlesin küll, et vahest jõuab rutem valmis ja saab otsast alustada ka taas dokumentatsiooni - KDE stabiilses harus on seda veel nii vähe tegemata, et võiks seal siiski lõpuni ära teha (sest sünkroniseerimisele tänu saab muudatused ju kohe ka arendusharru sisse), oleks vähemalt endal hea tunne, isegi kui see dokumentatsioon vahest kasutajatele mingil põhjusel vähe korda läheb. Aga no mul on seda plaanitud "puhkust" veel veidi varuks ju ka.

Täna said siis ka klassikokkutuleku plaanid kindlalt paika, nii et nüüd jääb veel vaid ootusärevusega pöialt pidada, et pärast 27 aastat kedagi ka ära tunneks... Aga no kuna kohtumiskoht ja -aeg sai kokku lepitud, eks siis ilmselt tunneb ka tundmata :-) Kuigi ma usun, et 12 klassikaaslasest vähemalt nelja või isegi viit ikka kohe kindlasti ära tundma, nende näod on seniajani selgelt meeles ja üldiselt enamus inimesi väga palju elu jooksul ikka ei muutu tegelikult.

Loetud: Vikerkaar 7-8/2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)

13.8.09

Kolmabased mõtted

Täna oli siis tavaline puhkusepäev... või peaks ma ikkagi ütlema "tavaline tööpäev"? Hmm, ei teagi, mul on ju juba aastaid nüüd töö ja puhkus edukalt ühendatud ja ühitatud ja ma väga loodan, et see jääb nii ka edaspidi... et ma saan teha seda, mis mulle meeldib ja nii, nagu mulle meeldib ja nii edasi.

Igatahes tähendas see siis konkreetselt seda, et hommikuste tegemiste järel võtsin ette ja tõlkisin ära mõned Mandrivasse tekkinud uued stringid. Palju neid just polnudki, aga tarkvarapakettide kirjelduste kallale ma ka siiski ei söandanud asuda, see on ikka suur tegemine. Mitte et ma suurest tegemisest oleks pääsenud - kui ma seejärel asusin KDE kallale, siis seal ootas ees nii 1300 uue stringi jagu, mis pea kõik kuulusid ühte faili, nimelt sellesse, mis võimaldab X'i ekraanisäästjate seadistusdialoogide sisu tõlkida. Need tekstid tulevad väljastpoolt, X'i ja selle ekraanisäästjate arendajate poolt, ning tolles failis (kxsconfig) uuendatakse neid nii iga aasta-paari tagant ja alati on siis neid uusi või muudetud stringe nii et vähe pole... Aga õnneks on see üsna loominguline tegemine: saab välja mõelda ekraanisäästjatele löövaid nimetusi ja muud sellist. Umbes pool sai tänasega valmis, ülejäänu jõuab loodetavasti homme.

Küll aga kuulus kindlalt igas mõttes "puhkuse" alla ristsõnade lahendamine, mida ma õhtuse telerivaatamise vahele usinalt tegin :-)

Käisin täna veel ka tavalisel ringil poes ja postkontoris. Õnneks oli ka ilm ilusaks läinud, nii et kui ma eile pidin ennast ikka tõsiselt veenma, et ma tahan ema juurde minna, siis täna läksin välja juba üsna hea meelega. Nojah, räigelt palav on muidugi endiselt, aga vähemalt olid pilved varjamas otsest päikesevalgust ja isegi sadas aeg-ajalt, tõsi, paraku mitte sel ajal, kui ma sattusin väljas viibima - aga ega alati ei saagi ju kõike head... Postkontoris, õigemini siis kandekeskuses ootas ees väike pakike paari raamatuga. See kandekeskuse asi on tegelikult päris mõistlik, tundub, sest need korrad, mis ma nüüd olen seda väisanud, on põhiliselt olnud sisseastumise ja paki vastuvõtmise vaev, ei mingit järjekorda. Võrreldes postkontoriga igatahes väga värskendav ja teretulnud vaheldus. Aga olgu siis ka mainitud paki sisu:

- The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier. Ed. A. V. Murray
- R. Scott Bakker. The Judging Eye

Õhtul vaatasin telerist Eesti-Brasiilia mängu. Eesti oli üllatavalt heal tasemel! Kaotus oli muidugi üsna oodata, vastas ikkagi maailma parim või vähemalt kindlalt parimate sekka kuuluv meeskond (no olgu, võib-olla ei olnud selles koosseisus, mis Eesti vastu välja pandi, kõiki võimalikke tähti, aga kindlasti ei olnud see ka teine või kolmas koosseis). Aga Brasiilia mäng oli, nojah, veidi hambutu. Ma kujutan ette, et Brasiilia lehed ei hinda seda võitu just väga kõrgelt ja rõõmsalt, sest mõne nädala pärast on neil juba ees MM-tsükli mäng Argentinaga ja kindlasti loetakse tibusid ka tänase mängu pealt... Õieti võiski Correios juba leida pealkirja "Luís Fabiano päästis Brasiilia alandusest Eestis" :-) Muidugi, see värav, mis Eesti võrku sahises, oli igati ära teenitud nii selles mõttes, et oleks olnud patt jätta nii hästi ette mängitud pall väravaks vormistamata, kui ka selles mõttes, et üldiselt oli siiski selge, et brasiillased on tugevamad ja väärivad igati võitu. Aga 1:0 tundus olevat samuti päris õiglane, sest selle mängupildi põhjal nad suuremat võitu ka just ei väärinud. Kuigi mäng ise oli päris hea, jättis mu meelest tublisti soovida väljakukohtuniku tegevus. Selge see, et brasiillased on ülemaailmsed tähed ja et Jupiterile on nagunii veidi rohkem lubatud kui härjale - selle psühholoogilise teguri vastu ju lihtsalt ei saa -, aga see vilistamine või mittevilistamine oli üldse veidi kaootiline: ehkki vahest rohkem brasiillasi soosiv, jäid ikka vilistamata mitmed olukorrad mõlemalt poolt, kus muidu oleks võinud vile kõlada. Aga no see tõrvatilk oli sedakorda piisavalt väike, et mitte mängust saadud positiivseid emotsioone alla kiskuda.

Loetud: Vikerkaar 7-8/2009
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine Eest-Brasiilia (ETV), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)

12.8.09

Teisibased mõtted

Täna oli suur laisklemise päev, millele aitas kaasa ka tavapärane (suurema) töö lõpetamisega kaasnev nähtus elik peavalu (mida omakorda soodustas veelgi vähene magamine, sest need torumehed alustavad ikka räigelt vara...) Midagi töölaadset siiski tegin ka, nimelt ühe tõlke Postimehele jälle, aga kuigi ma seda pikalt venitasin, on ajaleheartiklid ikka nii neetult lühikesed - no mis on mingi 7000 tähemärki 700 000 kõrval, eh?

Päeval käisin siis kutsutult ema juures ja oad olid ikka nämmad küll. Selgus, et ta oli mulle toonud ikka varase kartuli "õied" lausa, sest tema juures pistsin ma nahka vist võrdselt ube ja kartuleid, raske oli isegi eristada, kummad olid suuremad... No tükki 30 läks neid kartuleid alla küll ja ei saandki nagu aru :-) Aga maitsvad olid muidugi ka need, nagu ikka koduaia saadused.

Õhtu veetsin ristsõnade seltsis. Seda Kuma toodangut oli päris mitu tükki seisma jäänud, nii et lahendamist jagus. Kuma omad jäävadki tavaliselt viimaseks, sest nendega on nagunii rohkem vaeva, vastuste ärasaatmiseks tuleb muudkui lõikuda ja muretseda, kas ikka ümbrikuid ja marke on ja nii edasi; Ristiku omad on selles mõttes palju paremad, et vastuseid saab ka e-kirjaga saata.

Loetud: Vikerkaar 7-8/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Kurjuse kannul (Kanal 2), Naiste mõrvaklubi (TV3)

11.8.09

Esmabased mõtted

Niisiis, ehkki ka selle silumise peale kulus oodatust ikkagi veidi rohkem aega, sai täna üks väga, tõesti väga suur töö selja taha. Kirjastuse poole läks teele peaaegu 2,6 miljoni tähemärgiga, füüsilise raamatuna 1030 lk ja isegi arvutis 661 lk pikk tekst, mis doc-vormingusse salvestatuna oli ligi 7 MB suur. Seda küll üle aasta ehk nii 14 kuud hiljem kui kokkulepitud tähtaeg, mida ma (ja ilmselt ka nemad...) ei oleks kuidagi osanud oodata, aga eks ta ole, nüüd on siis teada, kui kaua võib üks tõsine ja mahukas asi aega võtta. (Isegi veel viimases järgus ei osanud ma ka seda oodata, et 30 lk registri peale kulub tublisti rohkem aega kui 30 päeva... algul veel mõtlesin, et saab vahest nädalaga hakkama...) Ma ei kahtlegi, et selle toimetamine saab olema raske ja et ka toimetaja paranduste ülevaatamine võtab veel tõsiselt aega, aga siiski - valmis ta nüüd on! Ja kogemusi, mis peatselt ees ootavate sama mahukate raamatute puhul marjaks ära kuluvad, on nüüd ka tublisti juures.

Suurt muud polegi tänasest päevast kõnelda, oli teine väsitav nagu "viimane päev" ikka. Ilmselt võtan selle nädala nüüd nii enam-vähem vabaks ehk äraseletatult loen ja tõlgin muidugi ka, aga mitte rahaliselt tasustatavaid asju :-)

Loetud: Vikerkaar 6/2009
Vaadatud: Fringe (Pro7), Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)

10.8.09

Pühabased mõtted

Üks korralik tööpäev oli ja sisuliselt sai ühele asjale joon alla tõmmatud. Aga et mõni tund tuleb selle kallal veel siiski vaeva näha, eelkõige vormistusliku külje silumiseks, jäägu see praegu lahti kirjutamata.

Pühapäevale iseloomulikult käis ema külas. Oli teine äsja Kunglast tulnud ja tõi värsket kartulit ja muud head-paremat kaasa, mida sealne aiamaalapike annab. Paraku see aasta ilmselt mitte kuigi rohkelt: kartulid on suhteliselt viletsad, nagu vist küll pea kõikjal, ja ka sibulad olid olnud sellised, nojah, mitte just kõige etemad. See-eest oli suhteliselt palju olnud puude otsas õunu, mis on iseenesest lausa imekspandav - kuidas on võimalik, et kohalikud marakratid pole taibanud neid enda naudinguks ära noppida ja nahka pista? Aga ju siis imesid mõnikord juhtub, äkki on kõik nad kollektiivselt mõnda suvelaagrisse kupatatud... Igatahes värske kartul oli lausa õndsus suus! Ja paari päeva pärast olen kutsutud ema juurde kupaube sööma, nämma-nämma...

Ema tõi ka ristsõnu, mida ma tubli pojana usinalt kohe lahendama asusin - ja vist esimest korda üldse juhtus, et sudoku jooksis kokku. Rauno Pärnits teeb muidugi mõnigi kord selliseid, mis nõuavad tublisti mõtlemist (mõnikord paraku küll ka selliseid, millel ühest lahendust polegi, seda isegi vastuseks tahetavate ruutude osas), aga seekord tundus lausa lootusetu, kogu aeg jooksis miski valesti. Ja et ma ülbelt teen neid pastakaga, siis oli ka parandamine tagasihoidlikult öeldes raskendatud. Niisiis tuli lahti võtta arvutis KSudoku ja etskae, mõneminutilise nuputamisega oligi asi valmis! Nagu ikka, pisike tähelepanematus ja asi lähebki käest ära ja kui on juba korra läinud, ega siis naljalt viga ei näe...

Loetud: Akadeemia 8/2009
Vaadatud: xXx 2 - The Next Level (Pro7)

9.8.09

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille küll õhtul lõikas läbi Diplomaatia (loodetavasti selle numbri jaoks viimane) tõlkesoov. Tõlgitud materjalide põhjal tundub üsna huvitav number tulevat, ilmselt veidi ajalukku vaatav, aga mulle kui ajaloo alal haridust saanule see ju hästi sobibki.

Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.

Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)

Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.

See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.

Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...

Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)

8.8.09

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev jälle üle mõningase aja, kuigi ka täna jäi ärkamine suhteliselt varase aja peale, aga vähemalt suutsin ma jälle olla töövalmis nii enam-vähem normaalse tööaja lõpuni ehk praeguseni.

Hommikul sain osutada abi ühele tuttavale, kes oli hädas keeletoimetajaga, kes muidu olevat väga ja isegi väga hea, aga miskipärast siiski veendumisel, et õige vorm on Molotov-Ribbentropi pakt, mitte Molotovi-Ribbentropi pakt. Õnneks oli kohe käepärast võtta ka osutus eesti keele käsiraamatule, kus samune väljend on lausa näiteks toodud (O.60, alapunkt 8, kui kedagi huvitab). Jah, eks ka parimatel ole oma nõrgad küljed või mingid mis tahes põhjusel kinnistunud (väär)arusaamad.

Õhtul vaatasin TV3 pealt üht Briti krimifilmi, õigemini lühisarja "Messias" esimest osafilmi. Britid ikka oskavad selliseid asju teha, mis on tõeliselt õõvastavad. Verd ja muid jubedusi oli vaat et isegi rohkem kui Hollywoodi "õudukates", aga samas jäi see ikka kindlalt krimifilmiks, mitte õudusfilmiks.

Tänu Marko Mihkelsonile, kes erinevalt minust jälgib nähtavasti seniajani usinalt Times Online'i, jõudis silme ette arvamus, et eilne Twitteri maha tõmmanud ja nähtavasti mõnel pool ka Facebooki ja veel mõningaid veebikeskkondi puudutanud küberrünnak pärines Abhaasiast ja oli suunatud eelkõige ühe vähemalt oma veebikujul samuti sealt kandist pärit ägedalt Venemaad kritiseeriva tegelase vastu. Abhaasial endal üksi ilmselt ei jaguks ressursse sellise rünnaku ettevõtmiseks, aga botnette on ju ikka saadaval ja kindlasti saab ka kenasti alet, kui leiab mõne mõttekaaslasest, s.t Gruusia-vastasest ja Venemaa-pooldajast robotvõrgu haldaja... Muidugi, ega selliste rünnakute puhul naljalt selgeks ei tee, kes asja taga tegelikult seisab, aga nagu Eesti omaaegse rünnaku puhul, on kuskilt kaugustest üsna selgelt kuulda karumörinat...

Lõuna-Osseetia teemal oli päris huvitav artikkel tänases Novaja Gazetas, mis kirjeldas sealseid "ülesehitustöid" (mida "loomulikult" korraldab Venemaa, kust ju ka ehitusettevõtjast uus L-O peaminister üles leiti) - ikka päris masendav, kuidas suuresõnalistest lubadustest, mida ju tänini korratakse, saab, nojah, kuidas seda öeldagi, lausa iseenda vastand.

Novaja Gazetas oli teinegi huvitav artikkel, sedakorda küll hoopis teisel teemal, nimelt ülevaade Lavrenti Beriast, samusest mehest, kes mindki kunagi väga huvitas. Ega seal midagi otseselt uut ei olnud, sest mingeid fakte pole viimased ütleme kümmekond aastat juurde toonud, aga tõlgendusi saab muidugi esitada ka uudsetena.

Ka tänane Sirp oli sedakorda päris sisukas, alates lausa kahest asjalikust retsensioonist Enn Haabsaare raamatu "Soome-ugri saamine" kohta ja lõpetades intervjuuga instituudikaaslase Imbi Pajuga, kes on ikka suutnud oma tohutu innuga hoida nii pikalt käigus sellist vahvat asja nagu raamatuküla.

Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Sirp 07.08.2009
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias: Esimesed mõrvad (TV3)

7.8.09

Neljabased mõtted

Ega see normaalse elurütmi tagasisaamine nii lihtne polegi, kui ikka igal hommikul kell 9 algab otse nagu kõrva ääres läbilõikav vingumine, sestap ka see sissekanne õhtu asemel alles järgmisel hommikul. Aga tulemas on nädalavahetus ja järgmisel nädalal peaksid "küttesüsteemi rekonstrueerijad" olema juba kaugemal, kust nad vahest enam nii teravalt hommikutervitusi ei saada.

Põhitöö elik (raamatu)tõlkimise mõttes oli päev tühi, sest tasapisi ja äkitselt oli kogunenud terve hulk artikleid, mille tõlkimist minult pikisilmi, aga kiiresti oodati. Niisiis läkski aur tõlkimisele Postimehele (huh, üle pika aja oli tõlgitavaks keeleks saksa keel! Aga õnneks oli artikkel ajalooteemaline ehk siis valdkonnast, milles ma oman mõningaid teadmisi, nii et märkimisväärseid raskusi ei tekkinud, isegi mõningase üllatusega avastasin, et hoolimata vähesest praktikast saksa keele tõlkimise (ja isegi lugemise, kui mitte arvestada tavalisi päevauudiseid FAZ-i ja Spiegeli uudistevoo vahendusel) vallas on mu teadmised päris hästi säilinud :-) ) ja Diplomaatiale. Mõneti on muidugi isegi hea, et sellist vaheldust on, see hoiab vaimu teravana, kui vahepeal tuleb end lahti rebida rutiiniks kujunevast raamatust, mis surub mõttevoo ühte sängi, ja asetada ennast hoopis teise konteksti.

Oma osa võttis ka huvitava materjali lugemine, mille Gruusia valitsus avaldas möödunudaastase sõja kohta. Mõistagi esitab see Gruusia poole seisukoha sõjas, aga peab ütlema, et suurel määral kattub see sellega, mida ma ka ise arvan. Ligi pool materjalist moodustab ajalooline sissejuhatus, mis käsitleb sõja eellugu alates nii enam-vähem Nõukogude Liidu lagunemisest. Seal, eriti päris alguses, ongi vahest kõige rohkem sellist veidi erapoolikumat juttu, sest neis paarikümne aasta tagustes sündmustes ei olnud ka Gruusia keskvalitsus just kõige "puhtam poiss", nagu võib nüüdsest materjalist kergesti mulje jääda. Aga samas on ka igati selge, et kõige suurem huvi konflikti ülal hoida on olnud just Venemaal, mis ilmneb ka käesolevast tekstist päris huvitaval moel - vahest isegi endale päris hästi aru andmata on selle koostajad ajaloolises osas selgelt kirja pannud, kui mõjutatav oli nende valitsus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti tõttu ja kui suurel määral õnnestus Venemaal nende tegevust suunata. Igatahes väga huvitav materjal, isegi kui seal midagi väga uut ei ole, vähemalt mitte sellist, mis seniseid arusaami oluliselt muudaks. See on nagunii selge, et agressor oli Venemaa, kes tungis kallale iseseisvale riigile, ja alles tagantjärgi vormistas selle "vennaliku abina" (mäletatavasti "tunnustas" Moskva ju Abhaasia ja Lõuna-Osseetia "iseseisvust" alles 26. augustil ehk ligi kolm nädalat pärast Gruusia ründamist).

Keegi träm algatas eile Pingviinis muidu vahest suhteliselt neutraalses teemas korraliku flamewar'i. Jäägu see tema hingele, aga ühe mõtte see andis siiski, mis vahest mõningase aja tekkides ka teostub. Kunagi kirjutas Hasso Tepper suhteliselt korraliku juhendi, kuidas KDE tõlkimisele kaasa aidata. Tänaseks on ta ise küll aktiivsest tõlkimisest tagasi tõmbunud ja ka see juhend on mõneti vananenud. Vahest tasuks see uuesti ja ajakohastatuna kirja panna ning täiendada ka konkreetsemate ülesannetega, mida täpsemalt veel vaja oleks teha. Sest KDE tõlgitus on praeguseks nii hea, et abi tõlkimise enda juures polegi vahest kuigivõrd vaja, küll aga on terve hulk muid asju, mida palju hädalisemalt oleks tarvis, alates juba korrektuurist ehk tõlgete üleslugemisest ja lõpetades mitmesuguste lokaliseerimist (ehk eestindamist laiemas mõttes) puudutavate asjadega, nagu näiteks juba varemgi mõnel korral mainitud helifailid Kartulimehe mängu jaoks või asjalikud sõnad anagrammimängu KAnagram jaoks jne jne.

Loetud: [digi] august 2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)

6.8.09

Kolmabased mõtted

Rütm on ikka täitsa sassis, eriti selle majas käiva remondi pärast, nii et seegi sissekanne tuleb omajagu hilinenult.

Madonna kontserdilt tagasijõudnuna ei jäänud just palju aega magada ajani, mil hommikul pidanuks kohale ilmuma "küttesüsteemi rekonstrueerijad". Ja ega nad hilinenudki, kell 9 (ehk iseenesest just magusaima une ajal...) algas juba kenasti lõikurite vingumine peale, nii et isegi kui ma oleks sel ajal veel maganud, oleks nagunii üles ärganud. Nii tunnike hiljem jõudsid nad siis ka mu korterisse. Selgus, et see ei jää nende viimaseks külastuskäiguks - ainuke asi, mida nad praegu tegid, oli, nagu üks neist väljendus, "maja tühjaks tegemine". Ehk siis teisisõnu: radiaatorid ja sellega seotud torud on nüüd kadunud, uute panemiseni jääb veel nii kümmekond päeva või paar nädalat, kuni "maja on tühjaks tehtud" :-)

Nende käik oli siiski hea ka: jõudsin enam-vähem ühele poole ristsõnadega, mis olid jäänud veidi unarule, ootama õiget hetke, mis siis nüüd sel hommikupoolikul kätte jõudis. Mitte et lõikurite vingumine oleks just parim keskkond ristsõnade lahendamiseks, aga no ega need Eesti ristsõnavihikud ka nii suurt mõttepingutust enamasti ei nõua, et tingimata vaikust ja süvenemist vaja oleks (no olgu, üks käsiolevates oli Meistriristik ja seal siiski on ka selliseid mõistatusi, mida päris käigult rajalt maha ei võta).

Ülejäänud päev koosnes valdavalt töötamisest, kuid kellaajaliselt juba nii südaöö paiku oli väsimus nii suur, et suurt kauem vastu ei pidanudki ja tuli end rõhtasendisse paigutada.

Veidi aega kulutasin sellele, et välja selgitada, kes on uus Lõuna-Osseetia peaminister Vadim Brovtsev. Kuidagi ei õnnestunud leida mingeid viiteid, mis oleks teda kas või kuidagi Lõuna-Osseetiaga või üldse osseetidegagi sidunud. Küll aga mainiti mitmel pool ära, et tal on tihedad sidemed Venemaa regionaalarengu ministeeriumiga, mis muu hulgas korraldab ka Venemaa abi jagamist Lõuna-Osseetiale ja selle nii-öelda ülesehitamist. Niisiis tundub, et lihtsalt liigutati soosikust ehitusettevõtja kohale rahavoogude kontrollimiseks.

Nii palju siis Lõuna-Osseetia iseseisvusest... Muidugi, välismaalastest riigiametnikud pole ju vastsündinud riikides haruldased - meenutada võib kas või taasiseseisvunud Eesti algusaegu, kus ministritegi ametis oli otse välismaalt tulnud inimesi. Aga no vähemalt peaks neil ju ikka olema mingi seos kohaga, kus nad töötavad - toonased välismaalt tulnud ministrid ja muud ametnikud käisid ikka väliseestlaste nimetuse alla, olid kas Eestis sündinud või vähemalt sündinud Eestis sündinud vanematest, valdasid vähemalt talutaval tasemel eesti keelt ja nii edasi. Brovtsovi ametissesaamist võiks vahest nii poolmöönmisi võrrelda umbes sellega, kui Laari asemel, kes asus ellu viima Friedmani majanduspoliitikat (vastuväidete ennetamiseks: Laar viis ellu veel palju muudki, aga Friedmanile tuginev majanduspoliitika oli kindlasti üks asi, mida ta võimalikult hästi üritas järgida), oleks Eesti peaministriks kutsutud hoopis Friedman ise kui "spetsialist" :-) Kuigi muidugi see võrdlus pole päris hea, sest Eesti oli kõigest hoolimata siiski juba toona ka tegelikult iseseisev riik ja taotles iseseisvuse süvendamist (mistõttu juba mõte kutsuda peaministriks mõni Eestiga täiesti seondumatu isik oli parimal juhul õllelaua jutt), mida praegune Lõuna-Osseetia juhtkond ilmselgelt ei soovi.

Õieti on neist osseetidest, kes lõuna pool Kaukasust elavad, isegi kahju: nad on ikka täiesti ilmselgelt jäänud Venemaa imperialistlike mängude hammasrataste vahele ja pigem on usutav, et see hekseldab nad sootuks tükkideks. Mitte et seal alternatiive poleks olnud - Sanakojevi alternatiiv on ju seniajani olemas -, aga eriti viimase aasta sündmused on vähegi positiivse lahenduse leidmist päris drastiliselt vähendanud.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)