Teisibased mõtted

Tublisti hilinenult siis ka sellest, mis eila juhtus ja muust sellisest.

Ehkki jõudsin ka veidi tööd teha, siis jäi see üsna napiks, peamiselt muidugi selle tõttu, et õhtul oli nii või teisiti suuremat osa päevast hõlmav Madonna kontsert.

Hommikune aeg kulus osaliselt veel koristamisele, sest selle tegevusega juba kord on nii, et kui näpu annad, siis kämbla haarab. Järjekordselt leidis tõestust, et isegi kui energia jäävuse seadus peaks kehtima, siis aine jäävuse seadus kindlasti mitte :-) - isegi juhul kui mingis kohas mitte midagi ei toimu, tekib sinna alati ainet juurde, nimelt tolmu kujul. Ükskord see universum veel tolmusurma sureb...

Eile tuli ka KDE 4.3 lõpuks ametlikult välja. Sedakorda siis selle iseärasusega, et väljalasketeade on tõlgitud ka eesti keelde. Loodetavasti õnnestub ka edaspidi tagada vähemalt väljalasketeadete eestikeelsus, kuigi muidugi oleks veel parem, kui tekiks lausa omaette eestikeelne KDE sait, umbes nagu on sakslastel või ka venelastel. Aga sellest mu jõud üle ei käi, vähemalt praegu ja nähtavas tulevikus kindlasti mitte.

Päeva keskne sündmus oli muidugi juba nimetatud Madonna kontsert. Pääs sinna oli tõeliselt raskendatud: kesklinna jõudes vaatasin, et ilmselt ei ole kuigi palju lootust ennast ühistranspordi peale trügida, kui arvestada peatuses seisvaid masse, ja võtsin takso. Seegi venis päris tublisti, aga kohale ta siiski jõudis. Aga siis järgnes täielik peavalu, jama ja kõik need muud sõnad, mis trükivalgust ei taha näha. Vaevalt et ka teiste väravate juures parem olukord oli, aga selle Pirita tee poolse värava ees seisis lihtsalt mingi mitmetuhandeline mass, millest hargnes siia-sinna asju, mida võinuks sabaks nimetada. Kõige, hmm, lihtsameelsemad jäid ilmselt sappa juba kuskil Narva maantee ristmikul, ma olin aga piisavalt nahaalne, et minna nii lähedale väravale, kui vähegi õnnestus, ja tekitada seal n-ö oma saba. Aga see lähedus oli suhteline: ma olin kohal umbes 19.15 paiku ja kui ma sisse sain lõpuks, oli kell nii 20.30 ringis. Muidugi, vaevalt oleks tasunud oodata lihtsat sissepääsu, et lähed ja astud kohe väravast läbi ja asi ants, aga ma miskipärast usun, et seal oleks võinud siiski asju veidi paremini ajada. See mitmetuhandeline sabade pea, tropp, mis värava ette tekkis, oleks vahest olnud parem veidigi hajutada, kas või pikendades sissepääsukoridore näiteks Või no ma ka ei tea, aga päris normaalseks seda eilset troppi siiski nimetada ei saa.
Sisse pääsedes oli juba palju lahedam. Rahvast oli muidugi palju ja eriti kontserdi ajal üsna tihedalt kokku koondunud, aga vabaõhukontserdi puhul on üldse raske tekkida olukorral, kus tõesti liiga kitsas oleks (ma mäletan ainult üht korda, kus selline tunne oli, ja see oli ka vabaõhukontsert rohkem selles mõttes, et katust ei olnud - mingi kontsert kunagi Tartus ülikooli Ujula tänava spordihoone kitsukeses hoovis). Ka minu lemmikkohta ei olnud keegi okupeerinud ja kuigi kontserdi ajal tuli aeg-ajalt end nihutada, oli vaade kogu aeg lavale kenasti olemas (ja ka videoekraanidele).
Kontsert ise oli suurepärane. Paremat sõna nagu ei oskagi välja mõelda. Midagi selle juures siiski häiris, aga ma ei ole isegi tagantjärgi kindel, mis just. Tegu võis olla mu enda mõningase kurnatusega (vähene uni, söömatus, pikka aega ühek kohal seismine ja nii edasi), aga pigem mulle tundus, et kas oli kohati võimendus liiga üle keeratud või oli tõesti lauluväljak selle võimenduse jaoks liiga pisike. Aga kontsert või õigemini etendus tervikuna oli nii hea, kui vähegi oskasin ette kujutada. Live'is näha on kahtlemata etem, kui arvuti- või teleekraanilt ülekannet jälgida - koos kõige publiku, igasugu pisiasjade ja muuga annab see hoopis teise tunde. Suurejooneline ja hästi välja mängitud, võiks lühidalt öelda.
Muidugi ei saa ka ütlemata jätta, et kuigi kogu see tuur on vahest ennekõike mõeldud viimase albumi "Hard Candy" täiendavaks promomiseks - ehkki kava andis tegelikult läbilõike päris suurest osast Madonna loomingust üldse -, siis oli mul äraütlemata hea meel, et seal kõlasid ka sellised lood, nagu "Ray of Light" ja "Frozen". Minu arusaamist mööda on just album "Ray of Light", kus need lood peal, tema parim plaat. "Hard Candy" pole ka muidugi kindlasti mitte kehv, aga siiski, see midagi, mis "Ray of Lighti" nii vaimustavaks muudab, jääb sealt puudu.
Nii et nee tunnid alates tropist värava ees kuni tagasijalutamiseni kesklinna (ääretult naljakas oli näha keset teed edasi-tagasi siblimas politseimasinaid ja valjuhäälditest manitsemas inimesi kõnniteedele hoidma, kuigi ilmselt alles kuskil Pronksi ristmiku kandis oli see ka reaalselt võimalik) läksid kindlasti täie ette.

Loetud: Akadeemia 7/2009
Vaadatud: mitte muhvigi