Juba varem, eriti aga viimastel nädalatel, Molotovi-Ribbentropi pakti ja II maailmasõja alguse 70. aastapäevaga seoses, on Venemaal ja Venemaa poolt ilmunud hulganisti sõnavõtte ja artikleid, mille ainuke eesmärk paistab olevat "õige" ajaloo selgitamine. Selle "õige" ajaloo põhipunktid võib lühidalt vahest kokku võtta nii: MRP oli pealesunnitud samm aja võitmiseks; Nõukogude Liit oli II maailmasõja ohver, mitte mingil juhul algataja ja mitte mingil moel agressor; kuna Nõukogude Liit päästis Euroopa fašismi käest, ei ole võimalik kuidagi kahtluse alla seada sellega seotud mis tahes asjaolusid, mis erinevad Venemaa ametlikust ajalootõlgendusest (seda küll õigupoolest ei eksisteerigi, kuid vastav komisjon, mis peab sätestama ortodoksia, on loodud).
Enamasti on need üsna vaieldamatus ja vankumatus toonis avaldused ajaloo "väärate" tõlgendajatena ära maininud just Balti riike ja Ukrainat, keda sellest johtuvalt süüdistatakse ka natsismi õigekspesemises ja muudes pattudes. Sestap on Eestis ja teisteski mainitud riikides levinud arvamus, et need on suunatud nende vastu ning kantud Venemaa imperialistlikest ajedest, soovist taastada kui mitte otseselt impeerium, siis vähemalt vaieldamatu mõju.
Usutavasti on ka see üks põhjuseid, kuid ma kaldun arvama, et kaugeltki mitte peamine. Selle peamise põhjuse vihje andis - arvatavasti seda isegi teadvustamata, rohkem "mis meelel, see keelel" tõttu - viimase ofensiiviga esinenud president Dmitri Medvedev (intervjuu Kremli saidil), kes muu hulgas sõnas: "Мы не можем перечеркивать это все в угоду тем или иным государствам, которые сейчас находятся в стадии развития, формируют свою национальную идентичность." ("Me ei või kõike seda läbi kriipsutada ühe või teise riigi huvides, kes praegu asuv arengustaadiumis, kujundab oma rahvuslikku/riiklikku identiteeti.")
Venemaal viimasel ajal leviv ajaloorevisionism, mille vahest kurikuulsamaid näiteid oli lühikeseks ajaks kaitseministeeriumi veebileheküljele ilmunud sõjaajaloolase polkovnik Sergei Kovaljovi artikkel "Väljamõeldised ja võltsingud NSVL osa hindamisel Teise maailmasõja eel ja alguses" (selle koopia võib leida siit), on mu meelest põhjustatud just nimelt sellest, et Venemaa ise otsib oma identiteeti. Ja nagu identiteediotsingutega ikka, kaasneb sellega mõnikord pea arusaamatuid purskeid, mida kõrvalseisjatel on raske taluda.
Identiteedil saab olla mitmesuguseid aluseid, levinumateks vahest ühine keel, ühine kultuur, ühine päritolu, ühine usk, ühine ajalugu. Riigi/rahvuse aluse määratlemisel on kahtlemata eelistatud seisundis väiksemad riigid, kus sellist ühisust on enamasti rohkem leida. Nii võib eesti ja Eesti identiteedi aluseks pidada näiteks ühist keelt, teataval määral ka kultuuri ja ajalugu.
Venemaal kui suurel riigil on sellise aluse leidmisega raskusi. Ühine keel? Ei, ilmselt mitte. Tõsi, Venemaa põhiseaduse järgi on olemas riigikeel, nimelt vene keel, ning keele alusel on üritatud ka identiteeti luua, mis on jõudnud välja isegi nii äärmuslike otsusteni, nagu kirillitsa kehtestamine ainsa lubatud kirjavormina, kuid paramatult on olnud vajalik lubada ka "kohalike" keelte kasutamine. Samad sõnad kehtivad ka ühise kultuuri kohta - nii suure riigi aladel ei ole see lihtsalt võimalik, isegi mitte üleilmastumise tingimustes, mis kipub sageli erinevusi tasalülitama (kuid samas annab ka võimaluse neid veel paremini rõhutada). Ühine päritolu (kui mitte minna just tagasi Aadama ja Eevani :-) ) ja ühine usk langevad loomulikult samuti identiteedi alusena välja.
Nii jääbki õieti alles ainult üks asi, mille ümber Venemaa identiteeti põimida - ühine ajalugu. Mida on ka viimastel aastatel aktiivselt tehtud: tasub vaid meenutada suurüritusi Tatarstani ja muudegi alade "liitumise" aastapäevade puhul. Kaugema ajaloo asemel on muidugi lihtsam rõhuda lähemale, mida ka inimesed paremini mäletavad. Ja siin tulebki mängu II maailmasõda, milles võitjate poolel olemine on tõepoolest Venemaa viimase sajakonna aasta ajaloo üks helgemaid hetki.
Sellepärast on ka mõistetav, miks Venemaa suhtub nii valuliselt kõigisse katsetesse, tehku neid poliitikud või ajaloolased, mis mingilgi moel kas või võiksid varju heita võidu suurusele ja helgusele. Sellest johtus kõmu tekitanud "ajaloolise tõe" komisjoni loomine, sellest johtusid ilmselt ka Medvedevi intervjuusse lipsanud salapärased laused: "Другая ситуация: парламентская ассамблея стран Европы буквально совсем недавно поставила на одну доску и сделала равно ответственными за Вторую мировую войну фашистскую Германию и Советский Союз. Но это, простите, уже просто циничная ложь." ("Teine situatsioon: Euroopa riikide parlamentaarne assamblee seadis sõna otseses mõttes alles hiljaaegu kokku ja muutus võrdselt vastutavaks II maailmasõja eest fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu. Aga see, vabandage, on juba puhas küüniline vale.")
Tõenäoliselt pidas Medvedev silmas OSCE Parlamentaarse Assamblee juuli alguses vastu võetud resolutsiooni, millele Venemaa väga innukalt vastu seisis. Ma ei tea, milline oli selle algvariant ja milliseid muudatusi see enne vastuvõtmist läbi elas, aga kindel on see, et juba tollal kõlanud süüdistused, nagu seaks see resolutsioon II maailmasõja algatamise süü võrdselt Saksamaale ja Nõukogude Liidule, on alusetud. Muidugi, vastavalt soovile võib resolutsiooni ka nii tõlgendada, kuid ainuke asi, mis seal võrdsustatakse, on natsism ja stalinism (II maailmasõda otsesõnu resolutsioon ei mainigi, kuigi sõnadest "sõjakuriteod" ja "holokaust" võib seda välja lugeda). Ma ei suuda uskuda, et Medvedev seda ei tea- niisuguse "julge tõlgenduse" väljapakkumine viitab ainult tungivale vajadusele seda just nii tõlgendada. Ja selle taga, nagu eespool öeldud, seisab mu arvates just nimelt vajadus luua identiteet, mis hoiaks püsti Venemaad tervikuna.
(Muide, samas intervjuus sõnas Medvedev ka: "Нельзя называть черное белым. Нельзя называть, допустим, агрессором того, кто оборонялся." ("Ei tohi nimetada musta valgeks. Ei tohi näiteks nimetada agressoriks seda, kes ennast kaitses.") Selle juures unustas ta mugavalt ära, et Nõukogude Liit oli II maailmasõja ajal ainuke riik, kes heideti Rahvasteliidust välja agressiooni tõttu Soome vastu - mis, muide, tulenes ilmselgelt otse MRP-st.)
Vladislav Surkov, kes on praeguse Venemaa juhtkonna järgitava ideoloogia olulisim väljatöötaja ning senini ametis presidendikantselei ülema esimese asetäitjana, on oma kurikuulsates teesides "suveräänse demokraatia" toetuseks kirjutanud: "Вне татарского, угорского, кавказского измерений русское политическое творчество неполно. Исход из России ее народов в 1991−м пережит крайне болезненно. Повторение чего-то подобного — смертельно опасно." ("Tatari, ugri, Kaukaasia mõõtmeta on vene poliitiline kehand [seda võib mitmeti tõlkida] ebatäielik. Rahvaste lahkumist 1991. aastal Venemaa rüpest elas maa üle väga valuliselt. Millegi sellise kordumine on surmavalt ohtlik.")
Ja mille muuga seda ohtu vähendada kui mitte riigi tugevdamisega (sellesama Surkovi kindlat veendumust mööda ongi Venemaa identiteedi aluseks riiklus. ühine riik)? Et Venemaa aga on suur riik (kangesti tahaks siinkohal kasutada sõna impeerium, aga see tekitaks pigem asjatuid assotsiatsioone - kui üldse, siis on Venemaa valitsejad teel asjaolude sunnil loodud föderatsioonist rahvusriigi poole; iseasi, kas see tee ka kuhugi viib, milles võib tugevasti kahelda), on see võimalik ainult kahel viisil: kas hirmuvalitsusega, milleks ilmselgelt seni lihtsalt jõudu ei jätku, või mingi ühisalge, identiteedi kujundamisega.
Nagu öeldud, selleks ainuke vähegi sobilik vahend on ajalugu. See ei välista muidugi teisi vahendeid, mida on ka agaralt kasutatud, olgu siis sõjaline jõud, nagu Tšetšeenia puhul, või juriidiline käteväänamine, nagu Tatarstani ja Sahha puhul, või veel midagi muud. Omal ajal üritas samamoodi Briti impeeriumit koos hoida London (meenutada võib sõjalise jõu kasutamise puhul näiteks Iirimaad või Indiat, juriidilise käteväänamise puhul Austraaliat või Kanadat). Aga lõppes asi ikkagi Westminsteriga, mis oli parim võimalus kas või mingilaadse, olgugi suuremalt jaolt formaalse kontrolli säilitamiseks.
Muidugi, ülemereimpeeriumil ja maismaaimpeeriumil on väga olulisi erinevusi, mida ei saa arvestamata jätta: viimasel juhul tekib palju kindlamini sõna otseses mõttes lüüasaamise, kaotuse tunne, mida peegeldavad ka eespool mainitud Surkovi sõnad. Selles mõttes oleks palju parem võrdlus Suurbritannia praegune devolutsioon, mis on samuti läinud vaevaliselt ja veriseltki (Põhja-Iirimaal), ning pole usutavasti kaugeltki lõpule jõudnud. Siiski, identiteedi osas tundub, et "briti" identiteet on palju elujõulisem ja arenenum kui "vene(maa)" identiteet. Mistõttu pole erilist mõtet loota, et Venemaa identiteediotsinguga kaasnevad pursked niipea vaibuda võiksid. Parim, mida nende korral saab teha, on neid mõista, levitada seda mõistmist ning aidata võimalust mööda omalt poolt kaasa sellele, et need ei muutuks veriseks (või, mõnel juhul, verisemaks kui seni).
(Omaette küsimus on see, kas pooldama peaks Venemaa identiteedi tekkimist või hoopis soodustama Venemaa lagunemist, näiteks mainitud Briti impeeriumi eeskujul, aga selle küsimuse lahkamine läheks siinkohal liiga pikale.)
No comments:
Post a Comment