Öösel mõtlesin küll korraks, et teeks proovi pidada päevikut mobiili kaudu, aga pilk aku indikaatorile veenis ümber. Ükskord peaks selle siiski ära proovima, aga jäägu see siis teiseks korraks.
Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.
Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...
Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.
Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.
Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.
Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.
Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...
Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).
Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.
Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment