Esmabased mõtted

Tavaline rütm on taastunud ning esmaspäev järelikult tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane "saak" polnud küll vahest väga suur, ainult üks KDE käsiraamat - aga teiselt poolt, kui arvestada, et ainult kaks tükki neid käsiraamatuid stabiilses harus oligi veel tegemata, siis pool tööst on tehtud! Ja sealjuures suurem pool! Ma tean küll tegelikult, miks see käsiraamat nii lõppu jäi... See oli KAlarmi käsiraamat ja mulle üldse ei meeldi, et ingliskeelse alarm'i vasteks on "häire". Aga selle üle käis juba aastaid tagasi vaidlus ja midagi paremat ei suutnud keegi välja nuputada... Samas keegi ei ole hiljem ka nurisenud, mis saab tähendada ühte kahest: kas keegi ei kasuta seda rakendust või siis ei ole see "häire" kellelegi kuigivõrd vastukarva. (Nojah, kolmas võimalus on ka: keegi ei kasuta seda või üldse KDE-d eestikeelsena... aga selle võimaluse ma jätaks vahest kõrvale kui liigmasohhistliku :-) )

Täna jõudis õige suur hulk raamatuid mulle koju. Nimelt käisin pärast pikka viivitamist lõpuks Koolibrist läbi ja tõin ära kolme tõlke autorieksemplarid ehk siis kokku 15 ühikut raamatuid. Raamatud ise olid siis Osprey lahingute sarjast: Normandia 1944, Kursk 1943 ja Jäälahing 1242. Õieti oli mul tõlgitud "nelipakk", kuhu kuulus veel ka Stalingrad 1942, aga seda ei ole seniajani veel ilmunud miskipärast. Ju siis oodatakse sügist kui paremat raamatumüügiaega, võin ma ainult oletada.

Vaevalt olin ma retkelt kaugele-kaugele (Koolibri asub ju ikka suisa pärapõrgus, vähemalt minu juurest vaadatuna, ja oli täielik õnn, et ma sain sinna autoga minna, mitte ei pidanud kulutama paari tundi Tallinna ühistranspordis) tagasi koju jõudnud, kui helistati, helistajaks postikuller. Tema vahendusel jõudis mulle kätte Regio üsna äsjane Eesti atlas. Ega see sisu poolest tegelikult väga palju nende teedeatlasest ei erine, rohkem vahest vahetekstide osas, mis on muidugi tänuväärt lisandus, aga spiraalköites teedeatlasest on ta raudselt soliidsem, jajah, kindlasti paistab ka riiulis kenam välja :-)

Tänase päeva söömakorrad olid õige omapärase dieediga, seda tänu õunauputusele, mis ema eile tekitas - söögi alustuseks õunad, põhiroaks õunad ja järelroaks ka :-) Ma ei ole nii palju õunu vist näinudki pärast seda, kui oma kümne aasta eest veel Kunglas naabritädi juures õunu mahlaks käisin abiks ajamas... Õunte ja muude loodussaadustega saab muidugi küllaltki pikalt end ära elatada, seda tean ma juba nooruspõlvest, kus mõnikord ringi rännates midagi muud polnudki suhu panna kui seda, mida mets pakkus, aga siiski mitte väga pikka aega, ikka midagi tummisemat, sellist tehislikku (töötlemise mõttes siis, näiteks keedetud või praetud) tahaks ihu ka üsna pea saada. No õnneks neid õunu siiski nii palju nüüd ka ei ole ja muud toitu on ikka kodus ka, rääkimata juba kõrvalasuvatest poodidest, nii et tänane ja võib-olla veel mõni selline õunapäev jäävad rohkem nostalgiliseks tagasipõikehetkeks minevikku...

Juba hilisõhtul tuletati mulle taas meelde, kui ilus asi ikka võib olla eesti keel. Nimelt küsiti mu käest, milline võiks olla pikim eestikeelne ainult täishäälikutest koosnev sõna. Paraku jäin vastuse võlgu, aga küsija ise leidis selle vastuse. Tegemist polnud küll sõnaga, vaid mitmest sõnast koosneva fraasiga, aga siiski. Olgu ta siis ka siin ära toodud: "aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau". Õueaua võttis kergelt kukalt sügama, kuni selgus, et aua on ju kutsa :-) No ja aoäi... nojah, luuletajad võivad endale sellist sõna muidugi lubada.

Loetud: Tuna 1/2007, Tuna 2/2007
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)