Hommik algas küll, kuidas öelda, kerge solvumisega. Nimelt oli keegi, kelle nime ma (veel) ei tea, teinud ühes mu tõlkes pisikese asenduse, mis aga paraku oli õige asja asendamine valega. Jutt on siis Jelena Skulskaja artiklist (vt viidet lõpus), kus nii autori tekstis kui ka minu tõlkes oli kenasti Vene Teater, kuid mille asemele keegi oli torganud Vene Draamateatri. Tõsi, oli küll selline teater, pikka aega kohe, aga nüüd juba oma neli aastat enam sellist nimetust see ei kanna. Väidetavalt jõudis lugu toimetajate kätte ja liikus neilt edasi õige nimetusega, nii et jääb oletada, et arvatavasti korrektor ületas oma võimupiire ja tegi sisulise paranduse, nähtavasti toimetajaid teavitamata; parandus on muidugi selline, et toimetaja, kelle vastutada on enamasti terve lehekülg, ei pruugi seda tähele panna, kui keegi seda ei maini. Igatahes vihale ajab ja solvuma paneb, kui üritad oma tööd korralikult teha, kontrollid nimesid ja nimetusi ja fakte ning siis tuleb keegi, kes sellest lihtsalt teerulliga üle sõidab. Mitte et minagi alati eksimatu ja maailmatutark oleks, aga ma püüan anda endast kõik, et vähemalt teistele selline mulje jääks ja nad siiralt nii arvaksid :-) ja sestap on sellised asjad natuke valusad, eriti kui nad toimuvad ilma tagasisideta.
Päeval tegin sellest Amaroki Eesti internetiraadiote skriptist uudise ka Pingviini ning sain ka kohe tagasisidet ühe puuduva raadiojaama osas, nii et oli põhjust tekitada uus, juba numbrit 0.03 kandev versioon.
Sattusin lugema Delfist Manona Parise arvamusavaldust kodanikujulguse ja muu sellise kohta, millel oli veidi provotseeriv pealkiri "Tagasi Nõukogude Liitu". Manona sulest oli see veidi üllatav kirjutis, mu meelest on ta tavaliselt veidi "pehmemate" teemadega tegelnud, aga sisu oli päris vastuvõetav. Küll ehmatas ära kommentaaride lugemine: ikka kohe ilgelt palju paistab nende põhjal olevat neid, kellel on nõukogude ajast äärmiselt ilustatud arvamus. Üks näide, milles mu meelest on valet rohkem kui õigust (minu nõukogude aja kogemused ei ole muidugi tingimata esinduslikud, aga kui jätta osutatava kommentaatori moodi välja "see päris lõpp", siis nii ajavahemiku 1975-1985 kohta võiksid nad enam-vähem pädevad olla, vähemalt personaalse pildina):
maali, 03.10.2009 04:26
Noh, nii ja naa see nõukaaeg. Jätame viimase lõpu välja, enne NL lõppu. Positiivne - stabilsus, kindlustunne, polnud kodutuid ega töötuid. Arsti juurde saamist ei tulnud oodata. Lapsed said käia TASUTA huviringides, spordikoolides, lastelaagri (tol ajal pioneerilaagri) tuusik maksis 5 rubla - 2 kg hääd vorsti. Ja vahetus kestis 4 nädalat selle raha eest. Lasteaiakoha said samuti töökohaga koos, sai niisama ka. Lasteaiatasu jaksas iga pere maksta.Lapsed said suvel töötada.Oli loomulik, et maalaps töötas suvi läbi majandis.Teenis endale päris palju raha. Suured poisid ostsid suvise teenistuse eest endale tavaliselt mootorratta.(Kas nüüd tuleks selline asi kõne alla?). NL piires said reisida palju süda ihkas. Ikkagi kuuendik kogu planeedist oli avali. Korteri said töökohaga koos. Noor inimene lõpetas kooli, läks sinna tööle, kust anti korter. Vanemad jaksasid lapsi nii palju toetada, et enamasti kingiti lapsele elu alustamise puhuks mööbel. Turvaline oli. Ei olnud narkareid, tänaval võis öösiti liikuda, ei tulnud pähegi, et elu võiks ohus olla. Tapmine oli väga haruldane asi. Maal kees elu. Polnud mahajäetud hooneid, söötis põlde. Kui lapsevanem oli oma vanemakohustused täitmata jätnud, sai ta ühiskondliku hukkamõistu tunda ja muide see mõjus. Lapsed käisid koolis, tundides otse loomulikult. Kehtisid eetilised tõekspidamised. Ühiskond toimis. See, et ei saanud välismaale ja autot ja korterit osta oli pisisasi. Sai teisiti hakkama, leidus alternatiive. Eks oli sel nõukaajal ka omad probleemid, ei eita. Aga praegusega võrreldes oli elu kindlustatum. Need siis esimese hooga pähetulnud head asjad sellest vihatud, ahistavast ja kurjast nõukaajast.
Mina elasin tollal maal ja pilt on peaaegu täpselt vastupidine. Stabiilsus tõepoolest oli, tänapäeval nimetatakse seda stagnatsiooniks, samahästi võiks inimeluliselt nimetada koomaks. Kodutuid jah maal ei olnud, võimalik, et linnas ka mitte, aga töötud olid kohe kindlasti olemas ja mitte ainult need, kes reaalselt tööd ei teinud, vaid inimesed, kes ei käinud kohe kuidagi tööl, sõna otseses mõttes joodik-heidikud (pluss ilmselt väga üksikud erandid, näiteks Rama Tamm, kes mõnda aega mu kodukoha lähedal elas). Arstiga oli nii ja naa: seni, kuni töötas perekonnatuttavast arst, ei olnud probleemi, aga kui ta ära suri, siis selgus, et ka arsti juurde on järjekord täiesti olemas. Huviringid ja spordikoolid olid enamasti tasuta, aga nii mõnegi ringi või hobi eest võeti siiski ka raha (nt ALMAVÜ kursused, millest nii mõnestki ma osa võtsin, olid tasulised). Väide, et maalaps töötas suve läbi majandis, ei vasta kindlasti tõele: kohti oli piiratud arvul ja eelistati, nagu ikka, tuttavaid ja sugulasi. Kui nende hulgas ei olnud, võis heal juhul siiski terve suve peale nädala, paar või isegi kolm tööd leida, aga tasu nii roosiline raudselt ei olnud. Kui ma õigesti mäletan, siis paari nädala peedipõldude kõplamise eest sai ligikaudu 5 rubla ja selle eest raudselt jalgratast ei saanud, mootorrattast rääkimata :-) Õnneks oli mul vanaonu, kellega sai koos käia kraavikaldaid niitmas (jälle sugulaste värk :-) ), ja see oli suve peale päris tasuv töö juba: mootorratast ei andnud küll seegi, aga jalgratas oli küll võimalik välja teenida, isegi mitu. Reisimise asi on muidugi õige, tõepoolest oli see kuuendik maakerast valdavas osas avatud. Töökoht ja korter on samas ilmselt väga tugevasti sõltuv töökohast: minu kogemus näitas, et töökohaga seotud korter oli avariipind, mis anti ajutiseks, aga on püsinud õieti elupaigana seniajani, see on vähegi elamiskõlblikuks saanud ainult isiklike pingutustega ja ilmselt päris kõlblikuks elamispinnaks ei saa seda ka praegu nimetada. Maaelust on sel "maalil" aga päris äraspidine ettekujutus. Vähemalt sealkandis, kus mina elasin (algul "Eestimaa viljasalves" Kesk-Eestis, seejärel Tartu ümbruskonnas) oli nii mahajäetud hooneid kui ka söötis või õigemini võssa kasvanud põlde ikka päris omajagu, ütleme kümnendiku või isegi viiendiku jagu. Mingit "elu keemist" ei suuda ma meenutada: isetegevus oli sisuliselt lakanud, ühisüritustest on meeles vaid nääripeod, mõned ametlikud üritused, suhteliselt isepäi kulgevad jaanituled, teises Tartu-lähedases elukohas ka aeg-ajalt näidatav kino - ja ongi kõik. Üldise käegalöömise, masenduse ja joomise taustal on needki pea mälu hämarustesse surutud. Eetilistest tõekspidamistest oli peamine pohhuism ehk eestikeelsemalt kamakõiklus, sest mingit perspektiivi naljalt keegi ei näinud. Nojah, mõneti on küll ka see eetilistest tõekspidamistest tingitud, mis osaliselt olid siiski olemas: samune perspektiiv oli nõukogude võimuga igakülgne kaasaminek, mis aga külaoludes tekitas võõristust ja tähendas kaasaminejale väljatõugatust. Tapmiste statistikat ma ei tea, aga igatahes neid esines ja kuritegevus selles mõttes, et eriti pimedamal ajal linna (isegi väikelinna) tänavatel liikuda ei riskinud, oli täiesti olemas.
Nii et jah, vähemalt minu elukogemus nõukogude ajast on lausa risti vastupidine sellele "maalile" ja veel arvukatele Manona loo kommentaatoritele. See on muidugi väikestes maakohtades elanu kogemus, täiesti usutav, et linnades või isegi alevites või suuremates külades elanud inimeste kogemus on teistsugune. Kuigi, nii palju kui ma olen teiste suust kuulnud, mitte väga erinev siiski, rohkem sõltus see pigem ikka sellest, kui kõrgele oli suudetud ühiskondlikus hierarhias pugeda. Ja see on puhtalt eluoluline, füüsiline reaalsus, ma ei räägigi vaimsest õhustikust, mis oli vähemalt sama masendav ja armetu ning tänapäevaga täiesti võrreldamatu.
Õhtu eel saabus ka kurb teade: eile olevat surnud Vladimir Beekman (teade siin ja siin). Eks temagi pidi omal ajal kõrges ametis olles kompromisse tegema, mille üle ta võib-olla isegi hiljem uhke ei olnud, aga oma loominguga nii kirjanikuna kui eriti tõlkijana on ta jätnud nii mulle kui ka ilmselt kogu eesti kultuurimaastikule sellise monumentaalse jälje, mille ees kõik võimalikud miinused mikroskoopiliselt pisikeseks taanduvad, nii et täiesti õigustatult võib öelda: lahkunud on Suur Mees.
Loetud: Tehnikamaailm 10/2009, Diplomaatia 9/2009, Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Neli pulma ja üks matus (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: isehakanust saab alati kunstitapja (Postimees, 03.10.2009)
No comments:
Post a Comment