Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Enesetunne oli ikka veel veidi selline kahtlane, rohkem küll vist eelneva öö vaevuste tõttu napiks jäänud une kui tervisliku seisundi tõttu, aga igatahes töövõimet ega midagi muud see ei seganud.

Kaks huvitavat lugemist oli. Esimene oli Timothy Garton Ashi artikkel NYRBis, pealkirjastatud lakooniliselt "1989!" TGA oli mulle hea kirjutajana silma jäänud juba tükk aega enne seda, kui mul avanes võimalus üks tema raamat eesti keelde tõlkida, ning ka seekord ei pidanud pettuma: tema ülevaade revolutsiooniaastaga 1989 seonduvatest probleemidest (ja nagu NYRBi sellistele kirjutistele omane, kohati ka arvustatavaid raamatud puudutades :-) ) oli väga hea ja mõtlemapanev. Kindlasti lugu, mida tasub lugeda, ja veel enam oodata lubatud jätkuartiklit.

Teine lugemine oli Sirbis, kus Mart Kivimäe kirjutas lausa kurikuulsaks muutunud filmi "The Soviet Story" ainetel. Tema kriitika filmi kohta oli suurel määral õige, kuigi mulle tundub, et ta mingil põhjusel oli arvamusel, nagu poleks see olnud propagandafilm ja seepärast süüdistas seda propagandas. Ma tugevasti kahtlen, kas leidub kedagi, kes on seda filmi vaadanud, ja ei arva, et see on propagandafilm. Dokumentaalfilme või dokumentaalkaadreid kasutavaid filme on muidugi võimalik ka teha erapooletumalt, aga "The Soviet Story" ilmselgelt selliste filmide hulka ei kuulunud. Mis sama selgelt on ka põhjus, miks see film on nii palju kirgi üles kütnud.

Kuid see polnud Kivimäe pikas, lausa kolmele Sirbi leheküljele mahutatud loos õieti isegi peamine. Eelkõige oli tema loo puhul tegemist marksimi apoloogiaga, mida ta, kui ma õigesti mäletan, on varemgi mitmel korral ette võtnud. Mõtleva inimese kohta tundub selline tegevus õige imelik. Ma ei ole küll eriti kursis marksoloogiaga, kindlasti mitte sellisel määral nagu Kivimäe, aga Marxi ja teisi "klassikuid" olen siiski lugenud ja selle põhjal on väga raske tema apologeetidega kuidagigi nõustuda. Marx ei olnud muidugi oma ajastus ainus, aga ilmselt oli ta üks võikamaid humanismi ja ratsionalismi ühendajaid ja pea peale pöörajaid. Humanism ja ratsionalism on ju iseenesest toredad nähtused, kuid nende utreerimine ja ühendamine, nagu seda kiputi tegema 19. sajandil, muutub mõlema pöördväärtuseks ning nullib täielikult nende algse mõtte aidata süvendada ja edendada inimolendi vabadust. Sellest tekkinud mehhanistlikus maailmapildis pole kohta enam inimesele - õigemini, enamikule inimestest, keda käsitatakse mitte autonoomsete inimolenditena, vaid juhitava süsteemi (nn ühiskonna ehk allutatud massi - seegi on nüüdiskujul samast võikast ühendusest tulenenud kontseptsioon) mutrikestena; erandiks on muidugi juhid ise, kes "teavad ja tunnevad" juhtimisvõtteid. Marx on selline inimvaenuliku mõtteviisi päris tüüpiline esindaja: tema kirjutistes pole kohta inimestel, vaid ainult süsteemidel. Elu ise on paraku järjekindlalt näidanud, et inimolendid (nagu õieti ka muu elav) ei mahu kuidagi mingitesse korrapärastesse süsteemidesse ega püsi neis, vähemalt mitte pikemat aega (lühemat aega on see vägivalda kasutades muidugi võimalik, aga see pole, kui kasutada moodsat sõna, "jätkusuutlik"). Aag eks ta ole, alati on leidunud inimesi, kes soovivad teiste üle domineerida, alati on leidunud inimesi, kes on valmis neile selleks pakkuma teoreetilist toetust, ja alati on leidunud ka inimesi, kes neid õigustavad, isegi tagantjärgi, mille heaks näiteks on ka mainitud artikkel.

Viimastel päevadel on Mandriva ajaveebis ilmunud kaks head artiklit, mis esiteks annavad ülevaate, kuidas anda oma panus Mandriva arendamisse, olgu testimise, teiste abistamise, tõlkimise või lausa programmeerimise kaudu, ja teiseks tutvustavad võimalust, kuidas anda oma panus rahaliselt lemmikdistro edendamiseks.

Loetud: Tuna 4/2008
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)