Tavaline tööpäev, vähemalt nii enam-vähem tagumise poole osas. Hommik algas küll teises toonis: olin ema ja tema poiss-sõbraga kokku leppinud, et läheme täna külastama Ülemiste keskuses toimuvat Varraku raamatute suurmüüki. Nii nad olidki varavalges, juba kella 13 paiku mu ukse taga ja hakkasime liikuma. Tee peal sai läbi hüpatud ka kandekeskusest, kus oli ootamas üks pakike raamatutega. Olgu need siinkohal ka ära mainitud:
- C. Renfrew. Prehistory: The Making of the Humand Mind
- C. Kenneally. The First Word: The Search for the Origins of Language
Sealt edasi siis suundusime Ülemiste keskusse. Mulle oli see esimene kord selles monstrumis käia, seepärast olin veidi põnevil. Selgus aga, et kuigi see väljast jätab algul suure mulje, on tegemist üsna tavalise kaubanduskeskusega ja vähemalt täna oli see ka hirmus pisike - selles mõttes, et inimesi oli nii palju, et pidevalt pidi laveerima. Ilmselt oli selle mulle ebameeldiva elamuse taga käimasolevate "hullude päevade" fenomen, mille üks osa oli ka mainitud suurmüük.
Suurmüük ise oli päris korralik, paraku küll otse leti kõrval, kus kena Vesta Reest parajasti degusteerimiseks peopesa suurusi kausikesi jagas. Sellest poleks muidugi midagi olnud, aga tal oli kõrval keegi tegelane, kes muudkui valju häälega hõikus, kui hea koht see on ja et kõik aina maitsma asuksid. See oli juba häiriv... Varraku letist ma siiski midagi ei ostnud, peamiselt seetõttu, et müüdavad raamatud jagunesid kolme kategooriasse: need, mida ma olen ise tõlkinud, need, mis on mul olemas, ja need, mis mind ei huvita. Aga lett ise oli päris pikk ja inimesi ka üpris palju, nii et küllap kirjastus sai korraga nii kena summa raha kui ka luhvtima laoruumi.
Ega see mitteostmine mind käigus pettuma ei pannud, sest ma ei osanudki väga palju oodata. Neid raamatuid, mida Varrak on välja andnud ja mida ma tõepoolest tahaksin, paraku pole enam poodides ega neil endalgi, neid tuleb tikutulega taga ajada ja loota rohkem sellele, et keegi ära sureb ja pärija huvi ei tunne. Aga astusime läbi ka kõrval asuvast Apollo poest. Seal tekkis mul küll kaks korda dilemma. Esimene kord siis, kui heitsin pilgu uudiskirjanduse ja üldse n-ö esimesele plokile. Esitasin emale küsimuse, et kas oleks mõttekas teha üks korralik ostutrall ja lüüa kaardi päevalimiit 20 000 krooni läbi. Sellele vastas ta eitavalt ja korraliku pojana võtsin teda siis ka kuulda. Teine kõhklusemoment tekkis ringiga lõpuks leti ette jõudes, kus jäi silma see suur ja võimas eesti keele seletav sõnaraamat. Esitasin uuesti emale küsimuse, et kas tasub seda osta, ja ta jäi ka ise veidi kõhkvele, aga kui ma lisasin, et see maksab pealt 2000 krooni, siis tärkas temas kindel meel ja vastus "ei". Endiselt ontliku pojana kuuletusin ka seekord ja nii ma siis tagasi koju jõudsingi vaid nende kahe raamatuga, mis kandekeskuse pakikeses leidusid.
Enne seda aga jõudsin ema ja ta poiss-sõbra juurest läbi käia, kõhtu täita ja ühtlasi aidata neil välja selgitada, miks nad ei saanud eile ei e-valimistest osa võtta ega digiallkirja anda. Õieti selle viimase osas selgust ei saanudki, sest täna toimis kõik nagu kord ja kohus. Seal oli küll mingi iseärasus, et ID-kaardi korralikuks töölesaamiseks tuli esmalt avada utiliit ja sellega sertifikaadid registreerida - nende väitel on nad seda juba mitu korda teinud, nii et ilmselt, mis tahes ka põhjus poleks, ei jäta too utiliit registreerimist meelde ja tuleb see iga kord uuesti teha. Aga nüüd nad siis teavad vähemalt seda.
Veidi pärast kojujõudmist ootas ees teade, et ilmunud on Mandriva Linux 2010 teine eelväljalase, millest tegin ka uudise Pingviini (mis on ühtlasi veidi muudetud kujul avaldatud veebipäeviku eelmise sissekandena).
Täna oli ka maailmaajalooline päev (usutavasti ei ole nii suurejooneline iseloomustus liiast :-) ): Armeenia ja Türgi kirjutasid alla kokkuleppele, mis lootuste kohaselt peaks matma maha kahe maa ja rahva vahel pea sajand valitsenud päris tõsise vaenu kirve. Otseselt näeb kokkulepe ette piiriületuspunktide loomist ja diplomaatiliste suhete sisseseadmist. Vähemalt esimenegi samm suhete normaliseerimise poole seegi. Eks saab näha, kuidas pikast vaenust ülesaamine õnnestub ja eriti seda, kuidas see mõjutab teist, sisuliselt samuti armeenia-türgi probleemi, nimelt Mägi-Karabahhi konflikti lahendamist (on ju aserid kui mitte päris otseselt türklased, siis äärmiselt lähedased nii keelelis-kultuuriliselt kui ka poliitiliselt).
Loetud: Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: jooks (Postimees, 10.10.2010)
No comments:
Post a Comment