Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi veidi vaheldust ema tavapäraselt pühapäevalt tänasele lükatud külaskäik. Kõige muu hea ja parema kõrval tõi ta kaasa ka vaimutoitu mitme ristsõnavihiku kujul, mis pakkus veel rohkem vaheldust tavapärasele tööle :-) Ristik oli sedakorda õige lihtne, välja arvatud üks mõistatus Rauno Pärnitsa töökojast, mis jäi ootama paremat mõttehetke. Üldiselt on tema ristsõnad head ning mõistatused reeglina kesised ja igavad - võib-olla ma olen vanamoodne, aga mu meelest peaks nii ristsõnad kui ka mõistatused olema huvitavad ning arendama ja laiendama teadmisi, aga mis huvi või teadmisi annab poole- või ka mitmetunnine pusimine mõnekümne mõttetu sõnaühendi paigutamisel hiiglaslikku ruudustikku, et teada saada, milline rida või veerg jääb tühjaks või mitu diagonaali ruutu saavad tähed või jäävad neist ilma või midagi muud sellist. Vähemalt mina ei tea endal olevat ühtegi organit, mida selline nüri pusimine arendaks. Pigem pean ma kiruma oma esivanemaid, kes on mulle õpetanud, et kord ettevõetud tööd ei tohi pooleli jätta ja see tuleb lõpetada nii hästi ja korralikult, kui võimed vähegi lubavad, mis sunnib mind ka kord juba kätte võetud ristsõnavihikus kõik ristsõnad ja mõistatused lõpuni lahendama. Sedakorda oli vähemalt väiksem ruudustik ja paigutatavate sõnade põimumine ja muud sellised elemendid, mis muudavad muidu nüri tegevuse veidigi elavamaks (ehkki soovitud vastus - mitu ruutu jääb tühjaks - on ikkagi selline, no ütleme, ei-midagi-andev). Aga kui selliseid igavapoolseid mõistatusi avaldatakse, ju siis nende järele mingi nõudlus ikka on, isegi kui ma ei oska hästi ette kujutada inimesetüüpi, kes neist rahuldust võiks leida...

Paul Goble oli kirjutanud huvitava nupukese Venemaa haldusreformi takerdumisest. Peamiselt võeti see muidugi ette võimu tsentraliseerimise nimel, kuigi selle taga võis näha teataval määral ka viimasel paarikümnel aastal aina tugevnenud venestamise laine mõju, kuid nagu selliste asjadega ikka kipub juhtuma, olid esialgsed lubadused suuremad kui täideviidud. Kuus "föderatsiooni subjekti" on küll suudetud likvideerida, paraku on aga jäänud täitmata lubadused kindlustada neile eristaatus, mistõttu ülejäänud kavatsused on tõsiselt toppama jäänud ning senistegi liidendatute seas tugevneb protestimeelsus. Eelkõige on muidugi tegemist rahaküsimusega, aga üsna olulisel kohal on ka rahvusprobleemid, sest peamiselt on liidetavad olnud (ja kavade kohaselt oleksid ka edaspidi) rahvusautonoomiad, mille liitmisel oblastite-kraidega on senistes formaalselt iseseisvates (eriti selle sajandi tegelikkust silmas pidades oleks vist õigem küll öelda näivautonoomsetes) "subjektides" eksisteerinud titulaarrahvuse kaitse elemendid kadunud: nagunii on ju riigikeeleks vene keel ja muud tähestikkugi kui kirillitsa ei tohi kasutada, aga vähemalt oli seni neis "subjektides" võimalik kehtestada n-ö teise riigikeelena vastava põlisrahvuse keel, millise õiguse realiseerimisega pärast liitmist on ka parimal juhul lood kehvad...

Loetud: Tuna 4/2008
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Hirmuauk (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: hirm klammerdab meid stereotüüpidesse (Postimees, 17.10.2009)