Kolmabased mõtted

Nii poolenisti tavaline tööpäev. Algas küll imelikult: ilmselt olid naabermaja elanikud suutnud kuidagi välja nuhkida mu pärastlõunased plaanid ning korraldanud nende nurjamiseks enda maja juures veeavarii. Mis (või vähemalt mille parandamine) kohakaasluse alusel jättis veeta ka selle maja, kus ma juhtun elama... Et mul nimelt oli pärastlõunal kavas väljaskäik, siis oli vett hädasti vaja, et end pügada ja nii-ütelda ilusaks teha. Aga naabermaja elanike kaval nüke läks luhta, sest ma leidsin, et sama hästi võin ma kasutada seda vett, mis voolab mu ema ja tema poiss-sõbra korteris... ja selle peale nad ei olnud ilmselgelt tulnud, sest seal oli vesi täiesti olemas!

Igatahes järgnes neile võõrpinnal ette võetud veeprotseduuridele sõit Sakusse, kus meid pidi ees ootama lõunasöök. Ma olen teadaolevalt Sakus ainult ühe korra elus käinud ja sellestki on äärmiselt hägused mälestused, sestap kulus veidi aega seal orienteerumiseks ja Pruulikoja nime kandva asutuse ülesleidmiseks. Teiselt poolt pole Saku muidugi ka nii suur koht, et nende kolme-nelja hoone vahel liiga kaua ekselda, niisiis jõudsime kenasti kohale.

See lõunasöök oli õieti mu ema teene, kellele oli langenud tohutu "loosiõnn" koos temaga kaheksale isikule pakutava lõunasöögi kujul. Mõistagi oli loosijaks firma, kes ei lähtunud altruistlikest kaalutlustest pakkuda raskel masu ajal inimestele võimalust kas või kuidagi kõhtu täita, vaid söögi kõrvale ja peale pidime ära kuulama ja näidata laskma firma toodete demonstratsiooni. Õieti on mul raske aduda, kas üldse või kuidas selline müügistrateegia ennast saab õigustada, aga et niimoodi talitatakse, ju siis see ära tasub. Mõnes mõttes on see ju ukselt uksele käivate müügimeeste tegevuse moodi, ainult et antud juhul on uks müügimehe oma ja ta hoopis kutsub potentsiaalsed kliendid selle ukse juurde...

Igatahes toit oli korralik ja sedakorda asjakohaste kööginõude demonstratsioon ka väga enesekindlalt esitatud, nii et asjaga võis rahule jääda. Tõsi, sedakorda langesid firma õlule ainult kulud, sest keegi meist ei kippunud mitmeid tuhandeid maksvaid potte-panne ja muid seadmeid ostma. Minu puhul avaldas müügiproua imestust, kui ma väitsin, et mul on juba eluaegne pann, kuid oli sunnitud möönma, et mul on arvatavasti õigus, kui ma selgitasin, et pann on mul nii kaheksa aastat juba ja ma olen seda tervelt nii kaheksa korda kasutanud. Selge see, et niimoodi tema statistikasse ei jõua, mille kohaselt pann pidada parimal juhul paar aastat, enamasti aga vaid aasta vastu pidama, pidi ka tema tõdema...

Aga no igatahes kõhu sai täis, mis oli hea, ning lisaks andis ema kogu selle operatsiooni käigus üle paar ristsõna, sealhulgas Meistriristiku, mis oli veel parem.

Kõige selle kõrval jäi internetiavarustel, õigemini küll taas Keeletoimetuse ajaveebis, silma üks kena sissekanne näitega kantseliidist tiine vastuskirja pealkirjast, mis on just parasjagu nii pikk, et see siin ära tuua:

Teade taotluse menetlemise peatamise kohta seoses lisainformatsiooni vajalikkusega taotluse sisulise hindamise jätkamiseks

Jaah, ega sellele ei ole tõesti midagi lisada. Igatahes tõi see ühtlasi meelde eilses sissekandes ära mainitud Marek Tamme Varraku raamatublogisse tehtud sissekande, kus üks autorile äraütlemise vorme kõlas üsna lähedaselt, aga siiski veidi inimlikumalt. Seda üle vaadates avastasin kommentaaridest viite Tänapäeva Raamatupalatile, kus kevadel on kenasti kirja pandud mõningad mõtted, mida inimesed, kes kirjastuse poole pöörduvad, võiksid hoolega tähele panna.

Loetud: Tuna 2/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)