Teisibased mõtted

Tavalisest tööpäevast ei tulnud suurt midagi välja, sest vaevalt olin ma jõudnud veidi nokitseda raamatutõlke kallal, kui kaela sadas Diplomaatia korraga kahe tõlkesooviga, millele mõnevõrra hiljem lisandus kolmaski. Selge see, et aur läks siis nende peale. Aga kahetsema seda ei pea, sest teemalt olid lood huvitavad ja õieti ongi Diplomaatiale selles mõttes oluliselt etem tõlkida, et sealsed lood pole reeglina lühikesed ja sestap ka pea tühisõnalised ajalehe-arvamuslood, vaid enamasti rohkem sinna analüütilise ajakirjanduse kanti kirjutised, mõnikord isegi uurivama-teaduslikuma kallakuga.

Täna tuli Moskva metrooplahvatuste asjus ka ametlik kinnitus, et teine süüdlane on samuti tuvastatud. Selle naise nimi oli küll juba varemgi Venemaa ajakirjandusest läbi käinud, aga nüüd siis kinnitati seda ka ametlikult. Tõsi, segadust on tema ümber rohkem kui esimese süüdlase puhul, kas või juba selles osas, kuidas tal oli võimalik Moskvasse jõuda nii kiiresti, aga eks usinad uurijad suudavad kindlasti ka need lüngad ja ebakõlad täita, loodetavasti enam-vähem usutavalt...

Sattusin täna lugema Rahvusraamatukogu direktrissi artiklit Postimehes, mis tõi meelde paari päeva eest mainitud paar artiklit ligikaudu samal teemal, millest ma nii pooliveeri lubasin pikemalt kirjutada. Õhku rippuma jäävad lubadused on ühed vastikumad asjad, mida ma tean, sestap üritan siin siis mõned mõtted sel teemal kirja panna. Esiteks puudutasid need kõik kolm mind nii-ütelda isiklikult: et ma olen kohe päris sõna otseses mõttes raamatukogus üles kasvanud, siis lood, milles on raamatukogudest ja kõigest nendega seonduvast juttu, lähevad mulle ka sügavalt korda. Google Booksile pühendatud artikkel kõneles peamiselt küll autoriõigustest, mis jätavad mind üldiselt suhteliselt külmaks - nojah, tõlkijana pole ma ka eriline "autor" just... :-)

(Kui siiski lühidalt, siis minu meelest on praegune 70-aasta-süsteem ja palju muudki vaid meeleheitlik raha väljapressimise katse ning peaaegu kindlasti see elab üle tõsiseid muutusi juba üsna varsti. Kas asemele tuleb selline süsteem, mis minu meelest oleks vahest kõige õiglasem - autor saab tellijalt tasu oma loomingu eest ja asi ants; konkreetse teose avalikustamise õigused kuuluvad teatava, autoriga sõlmitud lepingus määratud aja jooksul tellijale, mille järel autor võib neid uuendada või kellelegi teisele müüa või ka üldse teose kõigile vabaks kasutamiseks kuulutada; igasugused autoriõigused lakkavad koos autoriga, sest vaim ja selle looming ei ole kohe kuidagi pärandatavad; kui mõni inimrühm, olgu selts või riik, soovib teatavatel tingimustel teatavatele autoritele nende loomingu eest maksta (umbes nagu praegune AHF), siis on ainult tore -, või midagi muud, seda on muidugi võimatu ette öelda, aga kindel on see, et midagi peab muutuma, sest ebakõlad praeguse autoriõigusesüsteemi ja (teabe leviku poolest aina kiiremaks muutunud) infoajastu vahel on ilmselged - olid juba eelmine sajand, mil siiski autoriõiguste "rikkumine" teoste käsitsi ümberkirjutamise vajaduse tõttu oli aeglasem ja "piraatkoopiad" levisid aeglasemalt, aga nüüd on nii masinad kui ka kommunikatsioon muutunud peaaegu hetkeliselt toimivaks ja arvata on, et seda mingi paisu taha kinni jätta ega suruda pole lihtsalt võimalik.)

Aga aitab autoriõigustest, sest peamine, mis minu tähelepanu neis kõigis artiklites endale tõmbas, oli arutelu raamatukogude funktsiooni muutumise üle ja ümber. GB-st kõnelev artikkel rõhutas ohte ja võimalusi, mis kaasnevad raamatukogude ja raamatupoodide funktsioonide ühtelangemisega. Selles seoses tõstis artikkel esile kaks ohtu: esiteks privaatsuse ja teiseks tsensuuri. Ma veidi kahtleks, kas privaatsusküsimused on ikka nii tähtsad, nagu neid kiputakse sageli käsitlema, aga ilmselt sõltub see ka tunduvalt sellest, kuidas keegi privaatsust käsitleb. Jälitusmaania käes põdejaid on alati leidunud ja kindlasti leidub ka edasi, aga samas on ka selge, et juba praegu, mil GB on digiteerinud üle 10 miljoni raamatu, ei ole ka põhjaliku kasutajainfo olemasolu korral selle vähegi mõistlik töötlemine enam võimalik - nagu ei ole sisuliselt suurt midagi kasu maailma ilmselt parimatest e-luure süsteemidest (kurikuulsad Echelon ja teised analoogid), sest teavet on lihtsalt liiga palju ja isegi väga kitsa teabe väljasõelumine hiigelmassiivist on liiga töömahukas, et anda mingeid mõistlikke tulemusi. Pealegi on ka praeguste raamatukogude privaatsus, mida artiklis mainitakse, mõneti illusoorne: jah, seal ei salvestata neid andmeid automaatselt, aga tegelikult on soovi ja vajaduse ja vastavate lubade (või, sõltuvalt riigist, ka ilma loata) korral võimalik ka täiesti tavalises raamatukogus konkreetset isikut ja kõike, mida ta teeb, väga edukalt jälgida.

Tsensuur on veidi tõsisem küsimus, aga mulle tundub, et see on rohkem, kui kasutada stampväljendit, Lääne heaoluühiskonna probleem, kus nii-ütelda laiemal tasandil lihtsalt ei kujutata tsensuuri ette ja sestap seda ka peljatakse. Siinse maanurga elanikel ilmselt sellega nii palju probleeme ei ole: juba varasemgi aeg, aga eriti pool sajandit nõukogude võimu rüpes tegid väga selgeks nii korraliku tsensuuri olemuse kui ka selle vältimise viisid. Ja nii nagu ei suudetud ka parima tahtmise korral hävitada paberkandjatel levivat teavet, nii suudetakse seda veel vähem elektrooniliste kandjate puhul. Oli meilgi omal ajal kodus mitmeid ühel või teisel põhjusel "vastaliseks" tunnistatud raamatuid, ilmselt kõige rängema vaenamise ajal esimesel sõjajärgsel kümnendil ehk isegi sügavale kapipõhja peidetud, aga olemas nad olid ja minu eluajal enam isegi mitte erilise saladusena (kuigi mõistagi ei läinud mina ega keegi teine pereliige ka näiteks "Sakala partisane" linnaväljakule isakese Lenini kuju ette (mille kohal praegu saatuse irooniana troonib linna vist suurim kaubanduskeskus :-) ) kõva häälega ette lugema). Ja nii on ka praegu lisaks mitmele "internetiarhiivile" veel hulk inimesi, kes mitmesugust digitaalsel kujul levivat teavet salvestavad ja säilitavad.

Igatahes mulle tundub vähemalt põhimõttelises plaanis Google'i plaan luua omamoodi "Paabeli raamatukogu" (ehkki borgesliku teostuseni kulub ka parimal juhul veel aega palju, väga palju) päris edulisena ja midagi halba ei oska ma ka näha plaanis ühitada seda raamatumüügiga. Mõneti ehk üllatuslikult, kuigi samas ka üsna loogiliselt liiguvad teiselt poolt samas suunas vastu raamatukogudki, ehkki võib-olla mitte päris sama mudelit järgides. RR-i direktrissi artiklis mainitud "raamatutellimise" võimalus (millest lähemalt on juttu vastaval leheküljel) on ju ka mõnes mõttes raamatukogu raamatupoestumine, kuigi müük on siin ühekordne, arvestab igati autoriõiguseid ja pärast müüki muutub müüdu kõigile vabalt kättesaadavaks. Tõsi, e-kataloogi lapates ei leidnud ma küll kuskilt vastavat märget, et mõnest raamatust, millele kindlasti enam mingid autoriõigused ei kehti ja mida vähemalt kataloogi järgi pole veel digiteeritud, saaks ka tegelikult digitaalkoopiat tellida... Võimalik, et ma lihtsalt ei sattunud õigete asjade otsa siis. (Lihtsalt üks näide raamatu kohta, millele ilmselt autoriõigused enam kuidagi ei laiene, mida ei ole veel digiteeritud, aga mille juures ma ei suutnud ka avastada märget, et saaks tellida digitaalkoopia: http://tallinn.ester.ee/record=b1604782~S1*est.) Aga igatahes on ka e-kataloogi abil võimalik juba praegu paljusid vanemaid asju vabalt lugeda, seegi hea.

Kolmas artikkel, see Pirsko Priidu oma, köitis tähelepanu selle poolest, et seal käidi, osaliselt kunagise kanadalaste (nende maal täide läinud) ennustuse põhjal välja mõte, et millalgi "keskpikas" tulevikus ühinevad arhiiv ja raamatukogu. Midagi imestada selles poleks, ongi ju raamatukogud õieti arhiividest välja kasvanud (või ka vastupidi, nende varasemate dokumendikollektsioonide puhul on ju päris raske neid mahutada tänapäeva liigituste alla) ja kas või praegu on Eestis olemas ka selline asi nagu Arhiivraamatukogu. Kui siia nüüd liita raamatukogu ja raamatupoe potentsiaalne ühtekasvamine, siis kerkivad muidugi eelpool mainitud privaatsusprobleemid juba teravamalt üles, sest kui käitumine mis tahes raamatukogus kujutab endast vähemalt minu arvates üsna pisikest ohtu mis tahes laadi privaatsusele, siis arhiividega, nende mälutalletajatega, on asjad natuke teised. Tõenäoliselt eeldaks selline kokkukasvamine praegusest märksa diferentseeritumat loasüsteemi. Muidugi, teiselt poolt märgib austatud riigiarhivaar ära ka esmapilgul paradoksaalset tõika, et mida läbipaistvamam on valitsemine ja üldse haldussüsteem ning mida avalikumad dokumendid, seda vähem huvi nad tegelikult pakuvad: avalikud on vaid (lõpp)dokumendid ise, valdav osa aruteludest ja muust dokumendi loomisega kaasnevast käib tegelikult avalikkuse pilgu eest eemal, näiteks (registreerimata, eraviisiliste) e-kirjadega. See muidugi ei tähenda, et arhiiv ei sisalda tulevikus teavet, mida võib liigitada "tundliku" alla.

Need olid siis kõige esimesed mõtted, mis mainitud kolm artiklit tekitasid. Igatahes pakkusid need rohkelt mõtteainet ja täiesti võimalik, et ma millalgi edaspidi satun veel sel teemal mõtisklema. Aga praegu tuleb vist öelda: pikk jutt, hea jutt, aga veel parem, kui jutt pole liiga pikk...


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Pangarööv (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)