Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms.  Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.


Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)