Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida rebendasin veidi kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Algas see päev aga üsna vara: ilmselt tahtmatult tegi naabrimees kena aprillinalja, kui otsustas alustada kell 9 ehk ajal, mil ma olin jõudnud magada juba tervelt kolme tunni jagu, mõni tund väldanud puurimisseanssi. Mõistagi ma pärast seda enam magama ei suutnud jääda, aga mõnevõrra uimase oleku tõttu ei kaasnenud sellega paraku ka pikaajalisest ülevalolekust tingitud üliproduktiivset päeva...

Et otse seina taga teostatav puurimine muudab enamasti üpris võimatuks vähegi intensiivsema mõttetöö, tegelesin sel ajal muu hulgas ka tarkvara uuendamisega. See tõi kaasa väikese üllatuse. Ma teadsin küll, et GNOME arvatavasti viimase 2.x seeria väljalase 2.30 on ilmunud, aga ma ei osanud arvata, et see on nüüd nii agressiivne, et ennast lausa ise arvutisse paigaldab :-) Täpsemalt siis: mul on juba varasemast ajast peal GNOME sisselogimishaldur GDM, mille uuendamine tõi sedakorda kaasa GNOME töökeskkonna põhikomponentide paigaldamise. See oli tegelikult pakendamise viga ja peaks olema praeguseks juba parandatud, aga minu uuendustegevus jäi selle hetke eelsesse aega, mil parandus oli kohale jõudnud, ja nii saingi ma oma 100 mega GNOMEt enda arvutisse nagu lupsti. Ruumi mul on, nii et las ta olla, võib-olla isegi vaatan millalgi, milline see praegune GNOME siis välja näeb...
Ühtlasi viisin Mandriva tõlked taas 100% peale: vahepeal oli sinna ilmunud mõnikümmend uut sõnet, peamiselt seotud ühe vana probleemiga, nimelt sellega, et paigaldamise ajal saab aktiveerida terve hulga teenuseid, millest aga ainult osadel oli kirjas, mida nad õieti teevad, teisi tuli vaid nime järgi oletada. Nüüd on siis ilmselt enam-vähem kõigile teenustele mingi lühike kirjeldus lisatud.

Veidi harjumatu oli neljapäeval käes hoida sama nädala Sirpi, aga eks pühadele pea lõivu maksma ka mõjukas "neljas võim". Muidu üsna tühjas lehes oli siiski üks päris hea lugu, sedakorda ka täiesti tõlkekriitika alla mahtuv Janika Pälli arvamus mõne aja eest ilmunud raamatu "Bütsantsi kultuur" kohta. Eriti jäi mulle sealt kõlama soov näha millalgi eesti keeles mõnda korralikku teost Bütsantsi ajaloo kohta. Ma imestasin juba omal ajal üht kursusetööd tehes, mis puudutas peamiselt just Bütsantsi n-ö eellugu (täpsemalt sissetunge Kreekasse nii enam-vähem meie ajaarvamise esimesel kuuel sajandil ehk siis ajast, mil Kreeka langes Rooma võimu alla, ajani, mil lakkas olemas Lääne-Rooma impeerium), miks ei ole keegi ette võtnud mõne teose eestindamist, mida ju ometi on olemas arvukalt nii vene, saksa, prantsuse kui ka inglise keeles (et nimetada ära nähtavasti suurimad ja mõjukamad keeled, milles Bütsantsi-uuringuid on tehtud ja tänini tehakse). Bréhier, kelle teosele arvustus on pühendatud, on vahest tänaseks mõnevõrra vananenud, aga et eesti keeles midagi ju õieti pole, sobiks ka see. ODB väljaandmist eesti keeles oleks ilmselt naiivne loota, aga vähemalt inglise ja saksa keeles on olemas küll viimasel kümnendil ilmunud mõnesajaleheküljelisi Bütsantsi ajalugusid (prantsuskeelseid ma kahjuks ei tea ja vene keeles mu meelest pärast kapitaalse kolmeköitelise ajaloo, mis küll anti välja nõukogude ajal ja on sellevõrra mõneti ideoloogiliselt kallutatud, ilmumist midagi uuemat vist ei ole), mida sobiks ka eesti keeles välja anda.

Õhtupoolikul sattusin Novaja Gazetast lugema kokkuvõtlikku ülevaadet Moskva metrooplahvatuste uurimise praegusest seisust, mis tundus olevat senistest kõige parem ja täielikum ja "objektiivsem". Teine huvitav materjal puudutas eile mainitud Dokka Abu Usmani videot, milles ta võtab vastutuse plahvatuste eest otseselt endale. Video lähemal uurimisel selgub mitmeid ebakõlasid, mis seavad selle ehtsuse kahtluse alla. See muidugi ei tähenda tingimata, et Kaukaasia emiraat mingil juhul ei seisa plahvatuste taga, sest selle teadaolevasse tegevusmalli mahub see kenasti igati sisse ära, aga eks ta ole: infosõjas ei pruugi ju tingimata musta valgeks värvida, vaid mõnikord võib ka musta spetsiaalselt mustaks võõbata, et kõik peaksid seda valgeks :-) Igatahes tundub seni avalikuks tulnud teabe põhjal, et uurimine suubub väga selgelt "Põhja-Kaukaasia juhtniiti", ning esialgu alternatiivina välja pakutud rahvusäärmuslaste variant on kõrvale jäetud. Ka seost "rahvusvahelise terrorismiga" vähemalt selle läänelikus arusaamas ei paista seni kuskilt välja. Õieti, rahvusvahelisust muidugi sellele külge poogitakse, nagu osutab ka NG artiklis viidatud uurijate seisukoht, et plahvatanud naisi õpetas välja "Lähis-Ida instruktor". Aga selle juures tuleb arvestada, et nii nagu nõukogude ajal oli võimalik paljusid eestlasi süüdistada "spionaažis" Rootsi kasuks, kus ikka juhtus elama mõni sugulane, kellega kuidagi sidet hoiti, nii on ka tšetšeenidel ja teistelgi Põhja-Kaukaasia rahvastel Tsaari-Venemaa omaaegse genotsiidi (või vähemalt genotsiidilähedase poliitika) tõttu rohkelt hõimlasi kogu Lähis-Idas - ka enamik neid "araablasi", kes Tšetšeenia iseseisvusvõitluses on osalenud, on tegelikult tšetšeeni päritolu jordaanlased, süürialased, türklased jne.


Loetud: Tehnikamaailm 4/2010, Sirp 01.04.2010
Vaadatud: Eesti aprillinaljade edetabel (Kanal2)