Laubased mõtted

Täna oli selline heitlik päev, kus sai ära tehtud palju ja eimidagi... Algas päev vanainimeste ekspluateerimisega elik autoteenuse ärakasutamisega ning ühe praegu pakilisema probleemi lahendamisega, milleks oli uue korraliku arvuti hankimine selle praeguse hingevaakuva asemele. Kindlasti on ka teisi firmasid, aga mul on miskipärast just Ordiga kujunenud välja üsna usalduslik vahekord ja sestap ma sinna sammud seadsingi (või õigemini lasin suunata autorattad :-) ). Internetist vaadates oli mulle silma jäänud nende tillukeste mõõtmete ja suhteliselt vähese energiakuluga e-Home, kuid ma tahtsin siiski ise natuke poes ringi vaadata, et lõplik otsus langetada. See e-Home oligi armsalt tilluke ja sealjuures päris võimas, aga mõningase kaalumise järel leidsin siiski, et lisakulusid arvestades (sel ei ole näiteks nii-ütelda tavalisi hiire- ja klaviatuuriühendusi, vaid ainult USB-augud ja mul ei juhtu olema kodus ei USB-hiirt ega USB-klaviatuuri) ja mõningaid muid aspekte ka, tasuks siiski vaadata sellise tavalisema suurema lauaarvuti poole. Ja nii ma lõpuks valisingi Ordi Pulse, kenasti väga ümmarguse summa eest. Sealjuures tuleb ära tänada müüja Urmas Saarva, kes väga kannatlikult selgitas minusugusele juhmardile eri arvutite sarnasusi ja erinevusi ja muid vajalikke asju. Nüüd on siis üle pika aja jälle nii, et mul on korraga kodus kaks töötavat lauaarvutit, mitte üks surnud ja teine töötav, nii et ehk õnnestub sedakorda üleminek veidi hõlpsamalt.

Seejärel väisasime veel Järve keskust, kus vanainimesed tahtsid mööblipoodi külastada ja mina tegelikult ka, kuigi mitte sama. Aga ma käisin ka selles suures mööblipoes ja pidin järjekordselt nentima, et kuigi pood võib olla suur ja kaupa palju, ei pruugi seal olla asju, mis sulle vähegi korda läheksid... (vaatasin näiteks riidekappe ja köögilaudu, aga no ei olnud seal midagi, mis oleks meeldinud...). Minu siht oli üks väiksem, Skano nime kandev mööblipood, kus ma tahtsin oma silmaga kaeda, kuidas raamatuajakirjas lugu endale püsireklaami ostnud firma kuulsad Björkkvisti raamaturiiulid õieti välja näevad. Nojah, tuleb öelda, et väga ilus oli, tõesti väga ilus. No ja sama ilus oli ka hind muidugi... Ühe nende laudi eest saab juba paar või lausa kolm tavalist riiulit! (ehk siis üks Björkkvisti laudi võrdub, kui ma hetkel kodus ringi vaatan, 12-18 "tavalise" laudiga...) Aga paganama esinduslik siiski, nii et kui ma kunagi rikkaks saan, siis on küll tõenäoline, et ma vahetan oma senised lihtsakoelised riiulid sellise kena moodulikomplekti vastu välja.

Õhtupoolse aja kulutasin lisaks tõlke lõplikule viimistlemisele veel ristsõnadele, mida ema tänuväärselt järjekordselt tõi - kusjuures Kuma Kange taastas teataval määral usu tolle kontserni ristsõnadesse, aga kahju, et neil tõesti ainult see üks väljaanne on, mis vähegi pinget pakkuvaid ristsõnu ja mõistatusi avaldab (neil on vist tegelikult ka puhtalt mõistatuste väljaandeid, kus ilmuvad sudokud ja muud sellised ülesanded, aga ma mõtlen just sellist põhimõtteliselt ristsõnavihikut) -, ning kergele lugemisele. Niisiis, nauditav päev, mille muutis veel etemaks väga kena ilm: temperatuur jäi endiselt liiga kõrgeks, aga vihm ja muu selline tasakaalustas vähemalt teataval määral seda.


Loetud: S. Oksanen, Puhastus
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas Eesti asub põhjast lõunasse (Postimees, 24.07.2010)

Reedesed mõtted

Eilse lurri läinud päeva järel väga töine päev, mille kestel jõudsin tõlke parandamise ja kohendamise kenasti ära tehtud. Siiski paar asja tuleb veel homme ka üle vaadata ja lihvida veidi, enne kui saab lõplikult ära saata.

Pärast suvepuhkust ilmus täna uuesti Sirp. Nagu ikka, puhkusejärgselt tühjavõitu, aga siiski oli seal klassivenna Kerikmäe Taneli sulest kena pikem ülevaade elust-olust Kõrgõzstanis, kus ta pikemat aega asiaate õigusriigiga tutvustas või midagi sellist. Iseenesest polnud loos midagi väga erilist, vähemalt neile, kes hoolikamalt jälgivad elu nii Kesk-Aasias kui ka laiemalt Eestist ida pool, aga et ilmselt on peale kasvanud juba põlvkond, kellele selline elu on päris võõras, on hea, kui seda aegajalt siiski ka tutvustatakse ja mis võiks olla parem, kui teha seda isiklike kogemuste baasil.

Loetud: Sirp, 23.07.2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)

Neljabased mõtted

Lähemalt täpsustamata jäävatel põhjustel peaaegu täielikult tühja läinud päev, mille ainuke märkimist vääriv saavutus oli ühe artikli tõlkimine Postimehe heaks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tõlge on nüüd siis läbi ja üle loetud. Polnudki lõpuks vist kõige hullem, kuigi ühes osas tuli rohkelt parandusi teha - see iiri keele hääldus on ikka selline salakaval ja edasiandmine eestlasele suupäraselt just mitte kõige lihtsam... Nüüd veel parandused sisse viia ja võibki kuulutada järjekordse teose valminuks! No vähemalt esialgselt... kirjastuse arvamus seisab veel ees...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Torchwood (Yle2)

Teisibased mõtted

Jätkus tõlke ülelugemine. Muidu - rien.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Gemini Division (Pro7)

Esmabased mõtted

Jätkasin täna tõlke ülelugemist, olles hommikul taas sattunud arvutiga seotud probleemide otsa ja leidnud, et tarkvara tõlkimiseks ei ole seetõttu kuigi hea päev. Vaene arvuti paistab ilmselt elavat viimseid päevi: viskab ennast üha tihedamini välja, kui ma ei eksi, siis lihtsalt seetõttu, et temperatuur kerib liiga kõrgele; tagasi sisse lülitades tuleb teha õige mitu (täna hommikul tervelt seitse) taaskäivitust, et ta hakkaks hiirt ära tundma jne. Tarkvara tõlkimine vähemalt Lokalizega on samas arvutile päris paras koormus, nii et ma pidasin paremaks sellega oodata hetkeni, mil tõlke ülelugemine, mis nagunii on hetkel tähtsam ülesanne, läbi saab ja seejärel ka arvutiprobleemide ilmselt mõne salongi külastamise kujul lahenduse leiavad...

Sattusin täna lugema huvitavat teadet, et ühe maailma suurema raamatumüüja Amazoni müügiartiklite seas on viimasel kolmel kuul e-raamatud üsna kindlalt olnud paremad kui paberraamatud, lausa vahekorraga 143:100. Mõne ennustuse kohaselt võiks juba selle kümnendi lõpuks olla paberraamatute osa üleüldises müügis vaid veerand... Pole tegelikult üldse võimatu, sest väidetavalt on riiderid juba praegu üsna mugavaks muutunud ja ilmselt võimaldab e-raamat nii mõnelgi kirjastajal kulusid veidi koomale tõmmata. Eestis ei paista küll "digitaalrevolutsioon" vähemalt e-raamatute kirjastamise mõttes veel kohe üldse alanud olema, kuigi mõned pääsukesed on vist siiski noka lahti teinud. Igal juhul Krisostomuse plaanid, millest ma millalgi kirjutasin, ei paista olevat Eesti kirjastajatele seni peale läinud (igal juhul pole seni nende e-raamatute kogus eestikeelseid teoseid) ja mul pole ka silma jäänud, et keegi oleks aktiivsemalt e-raamatute alal tegutsemas (nojah, on ju olemas e-raamagukogu.com, aga see pole nagu ikka päris see ja seal on ka suhteliselt vähe asju). Muidugi, ega paberraamatud ei sure nähtavasti kunagi välja või vähemalt veel õige pika aja jooksul, nagu pole välja surnud ja kuhugi kadunud ka pärgament- või nahkraamatud või üldse mittetrükitud raamatud - isegi kui neid ei "ilmu" õieti pea üldse, on nad siiski olemas ja vähemalt kogujate seas endiselt hinnas (ja enamasti veel väga kõrges hinnas, sest sellised raamatud on ju reeglina ainueksemplarid, erinevalt trükikodade toodangust, mis reeglina on massitiraažis).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eureka (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Gemini Division (Pro7)

Pühabased mõtted

Jätkus tõlke ülelugemine - ja jätkus ka tolle andetu tõlkija kirumine, kuigi tuleb tunnistada, et kohati ja aegajalt on tal isegi mõned laused või lõigud päris õnnestunud :-)

Päeval käis ema korraks külas, olles teel Merepäevadele. Tal oli miskipärast imelik arvamus, et mere ääres on palavaga jahedam... Mis ei ole ju vale, aga pole nii kahtlemata keset päeva: meri jahtub ju öiti ja hommikul, kui väljas hakkab juba kõrvetama, on tõesti mere ääres hea olla, õhkab sellist kargust natukenegi, aga keset päeva pole paraku enam mingit vahet, ole mere ääres või eemal, ikka on tappev kuumus... Aga vähemalt ööd on nüüd normaalsemaks tõmmanud, ma olen saanud isegi natuke magada. Lisaks lapsukese ihu eest hoolitsemisele väga nämma kartulipudru ning jäätise ja maasikatega kandis ema hoolt ka samuse lapsukese vaimse tervise eest, tuues lõpuni lahendada kaks ristsõna. Paraku olid need Kuma kontserni omad, mis viimasel ajal on kuidagi lahjaks jäänud (selles mõttes, et paistavad väga keskmisele maitsele orienteeruvat, selliseid tõsisemaid palu ei pakuta isegi vahelduseks mitte). Millest on tegelikult kahju...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Dragon Wars (Pro7), Cloverfield (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, ainult et sedakorda mitte otseselt tõlkimise, vaid hoopis tõlke ülelugemise tähe all. See on tegelikult veel raskem töö kui tõlkimine ise, eelkõige põhjusel, et iga lehekülje peal tahaks kohe mitu korda tollele andetule tõlkijale vastu pead anda - milline vihapursatus kestab täpselt hetkeni, kuni ajju ladestub teadmine, et see andetu tõlkija oled ju sa ise ja ennast ei ole viisakas ju jaburustes süüdistada, veel vähem litakat üle turja anda...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Gargoyles - Monster aus Stein (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Elitaarsed (Postimees, 17.07.2010)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpisin kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilm oli endiselt räigelt palav ja ma tükk aega kaalusin, et äkki ajaks ilma läbi, aga siis võtsin selle teekonna siiski ette. Koju tagasi jõudes tuli muidugi riided korralikult välja väänata ja ilmselt jäi ka vesine rada järele mu käigust... Aga nagu igitoimiv alatuse seadus ikka ette näeb, hakkas seejärel kohe temperatuur ka langema, jõudes õhtuks juba enam-vähem talutava 17 kraadi kanti. Ülejäänud päev - rien.


Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Täna, oh õnne ja õnnistust, natuke vihmas ja välkus, mis tõi tükiks ajaks kergendust ja värskust selles neetult palavas ilmas. Kangesti tahaks loota, et see jääb allakäigutrend areneb veel veidi ja juba lähemal ajal langeks temperatuur kuhugi normaalse ja talutava 10-15 kraadi kanti... no ja siis võiks püsida sellisena nii mõned järgmised aastad... :-)

Mujaltki kanalitest kostis see läbi, aga viimati sattusin ma Mihkelsoni Marko ajaveebis peale uudisele, et Venemaa ja Saksamaa juhid andsid heakskiidu kahe maa ühise ajalooõpiku projektile. Ma olen sellistest katsetest ka varem kirjutanud (asjaosaliste sõnul võimatusest kirjutada SRÜ riikide ühine ajalooõpik või sellesamuse Saksamaa kantsleri nõuniku ettepanekust koostada Venemaa ja Balti riikide ühine ajalooõpik) ja ikka on paistnud, et selline asi on kui mitte otse võimatu, siis vähemalt väga raske. Saksamaa ja Venemaa on muidugi teineteisega mõneski mõttes intiimsemalt seotud kui teised mainitud subjektid ning ajaloolastegi vahel on tihedamad sidemed, nii et see projekt võib isegi vilja kanda. Seda enam, et Saksamaa on taolisi projekte oma tohutust rahutungist, mis on teda iseloomustanud kogu Teise maailmasõja järgsel ajal, ajendatuna päris palju välja käinud ja õhutanud ning mõnelgi juhul on seda isegi edu saatnud (ikka see sageli eeskujuks toodav Saksa-Prantsuse ühine gümnaasiumiõpik eelkõige). Aga eks näeb, mis sellest projektist välja tuleb. Mulle tundub küll, et Saksamaa ja Venemaa kokkupuudetes on läbi ajaloo olnud nii palju antagonistlikku, et seda ühise kontseptsiooni alla mahutada pole just kuigi kerge. Pealegi on ka kahe maa ajalooteaduse üldtendentsid seni üsna erisuunalised: Saksamaa on, nojah, muidugi "ajaloolistel" põhjustel, päris edukalt suutnud oma ajalooõpikudki kirjutada nii-ütelda euroopalikuna, samal ajal kui Venemaal tehti küll üksikud sellesuunalised katsed 1990. aastatel, aga katseteks need jäidki ja praegune ajalooalane õppekirjandus, nii palju kui mul on olnud võimalust seda kaeda, on isegi veel rohkem "natsionalistlikum" kui Eestis. Ja erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast, kes on kogu aeg naabrid olnud, jääb Saksamaa ja Venemaa vahele omajagu maad, kus nii minevikus kui ka tänapäeval on teisi rahvaid ja riike, kelle ajalugu tuleks ka sellesse ühisõpikusse miskitpidi sisse kirjutada - mul on tõsised kahtlused, et seda suudetaks teha nii, et tõesti kõik või vähemalt kõigis neis riikides valdav osa inimesi oleks sellega rahul...

Viimases Horisondis olid taas päris lahedad mõistatused, kus mitme etteantud väite põhjal tuleb leida vajalikud kombinatsioonid. Kui ma neist eelmise numbri ajal kirjutasin, meenutasin, et olen kunagi näinud head mudelit, millega taolisi mõistatusi lahendada, ainult et ei suutnud enam meenutada, milline see täpselt välja nägi. Horisondi tublid mõistatustekoostajad on nüüd vaeva vähendanud ja lahendamisnäidised lausa üles pannud, mis peaks selliste ülesannete õige vastuse leidmise mõnevõrra lihtsamaks tegema - kuigi mõtlema peab endiselt palju ja mõnikord natuke julgelt oletama ka :-)


Loetud: Horisont 4/2010; T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Aina räigem kuumus... Muidu - rien.


Loetud: S. Oksanen, Puhastus; T. Erelt, Terminiõpetus; Horisont 4/2010
Vaadatud: Torchwood (Yle2), Gemini Division (Pro7)

Oksanen, Sofi. Puhastus (II osa)

Selgituseks: nagu eelmine sissekanne, ei ole ega peagi alljärgnev kirjutis olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Teine osa pakkus mulle ühe tõeliselt vaimustava lugemiselamuse ja samas ka mõningast pettumust. Alustan pettumusest, sest see on natuke laiem asi, puudutab ehk kogu raamatut.

Võimalik, et see pettumine tuli mu alusetutest ootustest, aga nähes teise osa motot füürerikõnede ja õunapuuõitsemisega, tekkis tunne, et ehk nüüd võtab raamat selle suuna, mida võinuks oodata teoselt, mis pidada käsitlema Eesti (lähi)ajalugu ja selles leidunud valikuvõimalusi või -võimatusi. Seda ma sealt aga ei leidnud, sellest ka pettumus. Küll oli seal kenasti lahti seletatud raamatu ühe peategelase Aliide kujunemine selliseks, nagu teda võis juba esimeses osas kohata (kus esines rohkelt vihjeid sellele teisele osale, mõned hämaramad, mõned otsesemad, aga siiski ainult vihjed, mis nüüd lahti kirjutati). Niisiis ajaloo asemel rohkem üksikisiku kujunemislugu. Õieti ajalugu muidugi esines, kõik need ajalised määratlused peatükkide alguses ja tekstiski, aga vähemalt seni on ajalugu olnud pelgalt taust, mida peab juba eelnevalt teadma ja mida raamatust endast teada ei saa: peab teadma, et Eesti okupeeriti, et üldse toimus Teine maailmasõda, isegi seda, et toimusid küüditamised. Kui raamatut loetakse Eestis või eestlaste poolt, ei tekita see ehk väga suuri raskusi, aga seniloetu põhjal on mul väike kahtlus, kas seda mujal on üldse võimalik lugeda vähegi ajalukku puutuva teosena (kui muidugi jätta kõrvale arusaam, et ajalugu on ka iga inimese lugu - sõnastame siis, et vähegi "suurde" ajalukku puutuva teosena).

See paistab õieti olevat üks Oksaneni kasutatav võte - kõigi nende muidu filigraansete ja väga elavate kirjelduste kõrval jätta mõned asjad väga visandlikuks. Lisaks ajaloole kuuluvad selliste asjade sekka ka vägivallastseenid: ei Aliide vägistamine ega vägivald Ingli tütre kallal ole õieti kuidagi kirjeldatud, see on jäetud rohkem lugejale endale ette kujutada. Aga kui vägivalla puhul see toimib (hea õudusfilm öeldakse olevat ju selline, kus midagi õudset ei näidatagi, vaid jäetakse vaataja oma fantaasiale ära arvata ja õudusimpulsse üle kere saata), siis selle ajaloo puhul mu meelest mitte väga hästi. Et samas paistab, et Oksanen siiski on soovinud mingil moel tõmmata paralleele suure ja väikese ajaloo vahele, on see vajadus teada eelnevalt (reaalilmalist) tausta asi, mis mind väga ei rahulda - ilukirjanduslik teos peaks suutma rääkida ise enda eest, ilma et sellele oleks vaja kaasa panna teist samasugust köidet tausta kohta, mis selgitaks, mida õieti kõik need ütlematajätmised tähendavad... (Eeldades näiteks, et lugeja ei tea suurt midagi Eesti okupeerimisest ja esimestest küüditamistest ja muust sellisest - mis, ma kardan, iseloomustab isegi suurt osa Eesti lugejaid, rääkimata juba teistest - jääb isegi segaseks, mida paganat see Hans sinna metsa üldse otsis...) Mul on lapsepõlvest meeles, milline piin oli lugeda sarja "Seiklusi maalt ja merelt", kus tihtipeale sai päevas vaid lehekülje läbi lugeda, sest siis tuli joonealuste või õieti vist küll raamatulõpuste kommentaaride lühiduse tõttu ette võtta põhjalikum uurimine näiteks selle kohta, kes olid hugenotid, mille poolest nende vaated erinesid katoliiklaste omadest, kes täpselt oli Richelieu ja miks ta just nii käitus, kus asus Gaskoonia, kes oli vikont ja milline oli tema asend ühiskondlikus hierarhias ja milline see hierarhia üldse välja nägi ja miks just selline, milline oli Pariisi tänavavõrk musketäride ajal, milliseid karistusviise veel rakendati peale häbimärgi põletamise jne jne, millele võis kuluda isegi rohkem kui päev, nii et mõnikord tegin hinge kõvaks ja lugesin raamatu läbi, et siis nädalaks vajuda "uurimistöösse", mis andis raamatule tausta ja raami. Ja need olid raamatud, kus ajalugu oli tegelikult suhteliselt selgelt esitatud...

Aga ei saa ju välistada, et raamatu lõpuks tekib sidus pilt, mis seob selle suure ja väikese ajaloo kenasti kokku, nii et see pettumus võib olla ajutine. Nagunii pean eelmise osa kohta öeldut osaliselt tagasi võtma: kui seal mind hämmastas äärmiselt külm või kalk jutustamine, siis selles osas oli emotsioone küllaga, nii et ilmselt on tegemist samuti teatava stiililise võttega (mille tähendusest ma küll seni veel aru ei ole saanud, aga ehk selgub seegi millalgi).

Selle emotsionaalsusega ongi seotud sellest osast pärit suurim elamus kohe esimeses peatükis (või teises, kui pidada esimeseks Hansu päevikukannet). Balzacil ja teistel suurtel kirjameestel kulus terveid köiteid või vähemalt kümneid ja sadu lehekülgi, et edasi anda kadeduse võrdpilti, Oksanen suudab seda teha kõigest viiel leheküljel ja ehk veidi liialdades võin öelda isegi, et see ün üks paremaid puhta ja alasti kadeduse esitusi üldse, mida ma olen kunagi lugenud, nii totaalne ja süvitsi hingepõhjani minev, et vähe ei ole. Sellele üldisele kadedusele, mis on ju enamasti inimestele omane ja mida on võimalik mõistlikult vaos hoida, lisandub aga alaliik armukadedus - ja tõeks saab, et armastus suudab liigutada mägesid, sest Aliide liigutab neid tõesti võimsalt, tehes kõik ja kõike, mida vähegi oskab, oma armukire rahuldamiseks. (Õieti on üks küsimus, millele vähemalt praegu ma vastata ei riskiks, see, kas tegemist oli ikka üldse armastusega või oli see selle üldisema õe vastu tuntud näriva kadeduse osa, rohkem armastuse ettekujutamine kui seesamune ise.)

Igal juhul muudab kõik see Aliide tõeliseks femme fatale'iks, kes külvab häda ja õnnetust kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutuvad: õde ootab ees teekond Siberisse (ja oma põhitungist ajendatuna on Aliide valmis isegi nõiakunsti kasutama, et ta sinna ka jääks - kui ta ainult oskaks...), nagu ka õetütart, kelle puhul lisandub täpsustamata kurjategemine (aga igal juhul ei saanud see olla midagi head, kui mängus olid harki aetud jalad ja tulikuum elektrilamp); suur armastus Hans peab pikalt konutama samuti sisuliselt vangikambris; isegi abikaasa Martinil keerab ta nähtavasti kihva karjäärivõimaluse. Ainuke lähedasem inimene, kellele ta seni, s.t poole raamatu peal, ei ole midagi kurja teinud, on ta enda tütar.

Samas (nagu ilmselt "saatuslikele naistele" sageli omane) on Aliide väga hoolas enda maine eest head kandma. See paistab olevat tema teine läbivam tunnusjoon (armu)kadeduse kõrval. See avaldus õieti juba I osas, näiteks episoodis, kus ta üritab jätta muljet, nagu poleks kivide loopimine tegelikult üldse midagi tähelepanuväärset ja kindlasti mitte seotud kuidagi tema endaga. II osas, mis ongi ju puhtalt Aliidele pühendatud, on see selgemini täheldatav: juba avastseenis lootmine, et keegi ei märka rebenenud kleiti; hiljem lootus pärast vägistamist, et õde ei märka sukkade puudumist; isegi abiellumine Martiniga on suuresti tingitud sellest, et keegi ei arvaks tema kohta midagi halba (ei "võimud", et ta võib olla seotud metsavendadega, ega külainimesed, et ta on selline, keda keegi ei taha, järelikult kuidagi "puudulik"); rääkimata juba eemalehoidmisest nii inimestest, kelle silmist võis lugeda tema enda saatusega sarnast elukäiku. Ilmselt on see osalt tingitud kodusest kasvatusest, ehkki selle kohta palju teada ei saa, teisalt aga sellest, et üldine hirmuõhkkond (mis, nagu ma eelmise osa kohta kirjutades ütlesin, tundub olevat raamatu läbiv teema) ja eriti isiklikult üle elatud vägivald (alates vanemate küüditamisest kuni vägistamiseni), ajendab Aliidet kasutusele võtma üht tõhusamat ellujäämisstrateegiat, nimelt mugandumist. Nojah, eks see toob sellele hinnalisele mainele muidugi ka plekke (Roosipuude ja teistegi suhtumine, I osast too kivide loopimine), aga kuni ta ise mahub üldise normi piiresse, paistab ta sellega suhteliselt rahul olevat, see annab talle isegi teatava kindlustunde (episood Roosipuude "paikapanemisega").

II osas oli ka paar asja, mis tekitasid mus veidi hämmastust või segadust. Esimene oli puhtalt vormiline (vist?): I osas, s.t 1990. aasta paiku, on Aliidel koer Hiisu, ning II osas on tal samuti koer Hiisu, sedakorda siis 40 aastat varem. Teine kergelt arusaamatu asi oli Tšernobõli katastroofi sissetoomine ja selle seostamine Martini surmaga. Ilmselt on see ka kuidagi sümboolne, aga sellest sümboolsusest ma hästi aru ei saanud, vähemalt praegu mitte. Ühelt poolt tulevad enda taustateadmiste pealt muidugi pähe mõtted Martini surma ja kommunismi surma võrdsustamise kohta või ka veel lennukamalt seos raamatu pealkirjas leiduva puhastumisega - Tšernobõl oli sama saastav ja laastav kui II osas esinev Aliide femmefatale'lik käitumine. Aga võib-olla oli see ka katse tuua tagasi hirmu teema, mis selles peatükis samuti esineb - kui I osas oli prevaleeriv just hirm ja vägivald esines rohkem taustal, siis teise osa peateema on vägivald ja hirm on veidi tahapoole surutud. Igal juhul oli see nagu kuidagi võõrkeha selles osas. Ilmselt annab (kui annab) sellele müsteeriumile vastuse edasine lugemine.

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest mõningase osa võttis ühe artikli tõlkimine Postimehe heaks. Aga päev ise oli päris jube, veel hullem kui varasemad: isegi liikumatult olles võis tunda, kuidas naha peal on teine nahk, selline pärlendav ja higimullidest koosnev ning nii kui vähegi liigutada, hakkas kohe higi voolama. Ma hakkasin väga tõsiselt mõtlema täiendavate jahutamisallikate hankimisele... ise saaks ehk veel hakkama, aga ma kardan, et sellest väljahigistatud vedelikukogusest võib tekkida raamatutele kahju ja seda ei saa küll lubada...

Õhtupoolikul vaatasin Levadia mängu Meistrite Liigas, kus neil oli vastaseks Ungari mitmekordne meister Debreceni VCS. Kohe pärast MM-i oli see mäng muidugi suhteliselt tagasihoidlikum, aga üldiselt mängis Levadia päris hästi, nii et polnud midagi imestada, kui nad oma mõningase ülekaalu (mis oli veidi ootamatugi, sest üldiselt võiks Debrecen olla ju mõnevõrra parem meeskond) ühel hetkel 1:0 seisuks ära vormistasid. Aga nagu eestlastel (või noh, ütleme siis, et Eesti meeskondadel) lausa kombeks kipub olema, tehakse aegajalt ikka tublisti prohmakaid ja mõnikord otsustatakse miskipärast, et ahh, ärme nüüd mõni minut mängigi... Nii et kui Debrecen veel viimasel minutil seisuks 1:1 tegi, ei olnudki see väga suur üllatus. Kes siis teine ikka su elu raskeks teeb kui mitte ise... Eks näeb, kas nad suudavad nädala pärast Ungaris vähemalt sama head vormi näidata - oleks ju tore, kui suudaks ja natukenegi kaugemale jõuaks...


Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: UEFA Meistrite Liiga II eelring Levadia-Debrecen (ETV2), Aardekütt (TV11), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Gemini Division (Pro7)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Sedakorda alustasin päeva haruldasema külalisega, nimelt küljendamisrakenduse Scribus tõlkimisega, millel peagi on välja tulemas uus versioon (1.3.8). Seal polnud just kuigi palju muutunud (tõlkimise mõttes siis), sestap vaatasin ka Scribuse arendusharus veidi ringi ja kuigi seal oli märksa rohkem teha, võtsin ka selle ette ja tehtud sai seegi. Vähemalt üks aegajalt pähe kummitama kippuv probleem sai mõneks ajaks lahendatud.

KDE tõlkimise vallas läksin edasi peamiselt dokumentatsiooni korrastamisega ja edenemine oli üsna korralik, nii et võib uskuda, et ehk saab järgmisel esmaspäeval kõik ära tõlgitud, välja arvatud siis tolle mängukese Kajongg käsiraamat, mis nõuab spetsiaalset pühendumist koos kasutajaliidese tõlkega... Üle tüki aja oli põhjust rõõmustada ka selle üle, et kõiki neid tõlkeid siiski keegi ka vaatab ja kasutab: sain teha paar parandust, millele juhtis tähelepanu Pingviini foorumis tegutsev isik kasutajanimega ordi. Kõigi muude probleemide kõrval ongi see nii-öelda korrektuuriprobleem üks hädisemaid: ma jõuan küll enam-vähem tõlgetega mäele ja heal juhul isegi mõningate lisaasjadega, aga vaat selleks ülelugemiseks ei jää mitte aega - ja parem olekski, kui seda teeks keegi teine. Paraku sellist "teist" pole aastatega kuidagi ilmunud (ega ole ma ka osanud otsida, muidugi...). Äärmiselt vähene tagasiside tekitab kaks vastandlikku mõtet: kas ma teen tühja tööd ja keegi ei kasutagi KDE-d, eriti eestindatud kujul, või siis olen ma nii superhüpermegahea tõlkija, et polegi midagi kellelgi öelda. Ahvatlev oleks muidugi seda viimast uskuda, aga asjaolu, et peaaegu iga kord, kui ma tõlked jälle ette võtan, leian ma sealt ka puhtaid kirjavigu (puuduvaid või liigseid tähti ja muud sellist - nagu tänagi parandatud viga, kus "prügikasti" asemel oli "prügikati" - kah ju vahva sõna, aga mitte seal, kus ta oli...), natuke takistab... :-) Seepärast oligi väga rõõmustav, et ordi kujul leidus keegi, kes osutas vigadele.

Sattusin lugema Telegraphist, et mõned briti ajaloolased on väidetavalt leidnud üles kuulsa kuningas Arthuri ümarlaua. Tõsi, see ei olevat sugugi tosinale või nii mehele mõeldud lauake, vaid selline korralik, mille taha mahtus ikka tuhatkond meest. Igatahes huvitav uudis oli. Nüüd oleks veel ainult vaja ära tõestada, et kuningas Arthur ka on olemas olnud... :-)


Loetud: Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2), Gemini Division (Pro7)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tuba üks null üks (Postimees, 12.07.2010)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, ehkki mitte väga pikk, seda kahel põhjusel. Esimene põhjus seisab selles neetult vastikus suves, mis ei lase kohe üldse magada. Nii kui temperatuurid tõusevad üle kahekümne kraadi, algavad mul unehäired ja tekib selline "tuletõrjujagraafik": kaks-kolm päeva sisuliselt magamata, siis üks päev sisuliselt maha magatud ja samas vaimus edasi... Täna oli siis see magamise päev...

Õhtuks oli siiski vaim taas nii virge, et võis pühenduda teisele ajakärpijale, nimelt jalgpalli MM-i finaalmängule. Seda oli hea oodata, sest oli ette teada, et selgub uus riik, kes pääseb maailmameistri tiitli saanute hulka - ei Hispaania ega Holland pole varem maailmameistriks tulnud ja üks neist pidi täna ju võitma. Samas võis karta, et mängu ei kujune väga huvitavaks, sest mõlemad mängivad väga ettevaatlikult. See pelgus õnneks ei täitunud, otse vastupidi, mäng oli finaali kohta lausa äärmiselt elav ja äge. Mida näitas vankumatu selgusega ka vististi finaalmängude kohta enneolematu hulk kollaseid kaarte, millest üks vormistus isegi punaseks. 14 kollast kaarti ja üks punane kaart (küll kahe kollase summana, mitte omaette) on ühe mängu kohta ikka päris paras kogus. Äge võitlus nõudis isegi lisaaega ja mõni minut enne selle lõppu suutiski Hispaania oma võiduvärava ära lüüa. Ehkki kumbki meeskond poleks mu algsete arvestuste ja lootuste-ootuste kohaselt (ning isegi alagrupimängude põhjal) pidanud üldse finaali jõudma, näitasid nad siiski väga head mängu ning Hispaania oli oma edemust täiesti väärt, näidates, et paari aasta tagune Euroopa meistri tiitel ei tulnud siiski päris juhuslikult. Mitte et Holland halb oleks olnud, aga nagu tulemus näitab, jäi neil midagi siiski puudu, et ise võita. MM-i kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris huvitav ja põnev turniir, mis ei kulgenud sugugi nii, nagu enne seda võis oletada ja arvata. Aga samas ei olnud lõpuks ka peaaegu üheski tulemuses midagi enneolematut - üllatust või jahmatust küll, aga keegi ei üllatanud täiesti üle ootuste.


Loetud: Akadeemia 7/2010
Vaadatud: JMM: Hispaania-Holland (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis jalgpalli MM-i "väikese finaali" elik pronksimängu vaatamine. See mäng, milles vastakuti seisid Saksamaa ja Uruguay, oli tõeliselt hea ja nauditav enam-vähem algusest lõpuni. Mõnikord muutuvad pronksimängud omajagu igavaks, sest on selge, et üks meeskond või ka mõlemad on pettunud, et ei pääsenud (suurde) finaali, ja mängib sestap tujutult. Täna olid igatahes mõlemad täis tahet ennast näidata ja seda nad ka tegid. Saksamaa, keda ma ise olin arvanud potentsiaalseks tiitlivõitjaks, sai oma mängumassina, mille Hispaania oli poolfinaalis väga tõhusalt halvanud, taas suhteliselt korralikult käima ja lõpuks suutiski 3:2 võita. Samas mängis ka Uruguay väga tugevalt ja üks Forlani väravaid läheb kindlasti klassikaliste iluväravate sekka. Igatahes meeskonnale, kes finaalturniirile pääses vaid üle kivide ja kändude, oli see suur saavutus nii või teisiti - ja nii imelik, kui see ka ei tundu, oligi just Uruguay lõpuks turniiri parim Lõuna-Ameerika meeskond.

Hommikupoolikul astus korraks läbi Türi tädi, kes oli Tallinnasse huvireisile tulnud ja muu hulgas imetles ja kiitis mu remonditud vannituba. Aga olulisem oli mu seisukohalt ehk see, et ta tõi ka maasikaid kaasa, mida mul on sel aastal olnud väga vähe võimalust mekkida. Need olid natuke hapuka maitsega, aga et mul oli kodus parajasti vahukoort, sai kokku väga kena õhtune maiusroog, mida kenasti mekkida suurepärase jalgpalli kõrvale.

Samuti hommikupoolikult väisas mind postikuller, kes toimetas mulle kätte TEA entsüklopeedia järjekordse, viienda köite. Mõni aeg tagasi avaldati arvamust, et neil võib selle väljaandmine üldse katki jääda, aga vähemalt see köide ilmus ning ka järgmisi lubatakse endise innuga edasi. Isegi veel enam, väidetavalt on kirjastusel kavas välja anda plaanitust lausa kaks köidet rohkem, kuigi mul on kõrvust mööda lipsanud, kas need on lihtsalt aja edenemisest tingitud lisaköited vahepeal lisandunud materjaliga või midagi muud.

Viimase Akadeemia avaartikkel nõndanimetatud kurjadest konstantidest Jüri Saare sulest oli väga mõtlemapanev. Kurjad konstandid on siis teatavad arvud, mida mingi nähtuse kohta aina välja käiakse, ilma et neil tegelikult oleks mingit kuigivõrd põhjendatud alust. Seda, et väidetava HIV/aidsi epideemia arvud on kaheldavad, olin ma varemgi kuulnud, aga päris jahmatas, mil moel on saadud väidetavalt Eestist väljakaubitsevate naiste arv. Vähemalt selle artikli kohaselt ilmus see (suurusjärgus 500 aastas) esimest korda täiesti laest võetuna muidu ju päris kenas, kuigi praeguseks hingusele läinud ajakirjas Luup. Ja kui millalgi hiljem võeti ette uuring, siis selgus, et uuringu tellija pealesurumisel ei tohtinud väljauuritud arv jääda alla saja, sest siis oleks pidanud tellija omalt poolt pakkuma mõne seletuse nii drastilise vähenemise kohta, mida nad kuidagi ei soovinud... Sama mõtlemapanev oli see, et väidetav majanduskriisi aegne töötute arv 100 000 toodi käibele juba enne seda, kui kriis ise üldse algas... Igatahes pani see artikkel tublisti mõtlema ja ilmselt soodustab veelgi sügava umbusuga suhtumist kahtlaselt ümmargustesse arvudesse...


Loetud. Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), JMM: Uruguay-Saksamaa (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin põgusa pausi kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Kohutav kuumus kestab. Ülejäänud päev - rien.


Loetud: R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud. Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Missionary Man (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest veidi aega kulus ühe artikli tõlkimisele Postimehe heaks.

Sattusin Economistist lugema huvitavat artiklit, mille võiks lühidalt kokku võtta nii: lugemisoskus on kahandanud inimeste ellujäämisvõimet. See on ehk väike liialdus, aga mitte päris vale: neuroloogide uuringutes selgunud, et ajus kasutavad sama piirkonda lugemisoskus ja iidne kunst samastada objekte nende peegelpildiga (mille inimese peal ehk tuntum näide on peegelkirja lugemise võime). See viimane on loomulikult ellujäämisstrateegias päris oluline, sest vaenlane ei pruugi ju rünnata ainult eest, vaid ka tagant ja siis on küll hea, kui oskad näiteks veepeegelduselt ära tunda, et üks seal nähtu oled sa ise ja teine, kes ennast ähvardavalt sinu kohale välja sirutab, tahab sind nahka pista... Lugemisoskus aga pidada seda omadust kahandama. Aga noh, teiselt poolt annab lugemisoskus ilmselt inimesele ka võimaluse välja töötada ellujäämisstrateegiaid, mis võimaldavad minimeerida kartust, et keegi võib selja tagant (või lausa üldse) rünnata...

Täna sain isikliku kogemuse, mis kinnitas, et euro tõesti tuleb - kuhu ta siis enam saab jääda, kui juba korteriühistu saadab välja arve, millele on juurde kritseldatud maksmisele kuuluv summa ka eurodes. Seda oli napilt alla 100 euro (täpsemalt poolteist eurot vähem). Nojah, need ajad vaevalt enam tagasi tulevad, kus suvekuudel see arve kroonides kolmekohaline oli, isegi kui ühistu võetud laenud peaksid imekombel korraga tasutud saama, aga ma olen aru saanud, et paljud kõnelevad arvetest, mis on lausa kolm-neli korda suuremad... Ilmselt olen õnneseen, et nii vähesega läbi saan ajada :-) Kuigi jah, suurte eeskujude kombel 5000 krooniga kuus läbiajamist ei julge ma enda kohta küll enam väita, ikka natuke rohkem kipub kuluma... :-)

Täna nägi siis lõpuks ilmavalgust ka kaua oodatud Mandriva Linux 2010.1 ehk "kevadväljaanne". Tegin selle kohta ka eraldi uudisnupukese. Loodetavasti on firma nüüd oma rahaasjad nii palju korda saanud (vt ka eilset sissekannet), et need ei hakka edaspidi mõjutama väljalasete ilmumist. Aga eks näeb, milline see uus tegevuskava üldse välja hakkab nägema: kulude kärpimine ja äsjane raske rahalise seis on igatahes juba viinud minema mitmed arendajad ja kui arvestada, et enne sedagi kurdeti tööjõunappuse üle, mis ei võimaldanud mitmeid asju õigeaegselt või üldse teha... Aga jah, öeldakse ju, et lootus pidada see viimane surija olema, nii et loodame siis parimat.

Sattusin täna üsna juhuslikult vaatama veebis paiknevat eesti keele käsiraamatut ja avastasin, et see on saanud uue välimuse. Mitte küll väga uue, sest navigeerimine on endiselt mitte just kõige kergem (pikk, nii pikk alajaotiste nimekiri vasakul, mida aina kerida ja kerida...), aga vähemalt nii-ütelda moodsama ja silmale kenama. Hea seegi, sest vana oli tõesti, kuidas seda öeldagi, väga vana väljanägemisega.


Loetud: [digi] juuli 2010; R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: Aardekütt (TV11)

Mandriva Linux 2010.1 väljas

Planeeritust üle kuu aja hiljem nägi täna lõpuks ilmavalgust Mandriva Linux 2010.1 ehk - aastaaega arvestades küll veidi kohatult - 2010 Spring. Loodetavasti on firma nüüdseks saanud oma rahaasjad vähemalt mõneks ajaks nii korda, et need ei hakka uute väljalasete puhul ilmumisaega nii drastiliselt muutma...

Nüüd siis lähemalt 2010.1 uutest omadustest ja võimalustest võrreldes eelmise väljalaskega, milleks oli Mandriva Linux 2010. Kõigepealt Mandriva enda tööriistad.

• Eelmises väljalaskes juurutatud külaliskonto (guest) on saanud hulgaliselt täiendusi, mis peaksid välistama selle, et külaline saab midagi süsteemis nihu keerata.
• Kasutusele on võetud üks uus paigaldamisviis, nimelt olemasoleva paigalduse kloonimine tööriistaga, mille nimeks on KA. Et ma sellest midagi lähemalt ei tea, siis on huvilistel võimalik tutvuda dokumentatsiooniga, mille leiab Mandriva SVN-ist.
• Mandriva One'ile ehk Live CD-le on lisatud võimalus süsteemi otsekohe kõvakettale paigaldada (varem pidi selleks kõigepealt Live CD süsteemi üles laadima ja alles siis sai paigaldama asuda).
• Failisüsteemide krüptimine on muutunud mõnevõrra lihtsamaks: seda saab nüüd teha vaid vastava kastikese märkimisega. See tähendab ühtlasi seda, et saab krüptida mis tahes failisüsteemi, mitte ainult ext3/ext4, nagu varem. Endiselt kehtib aga see, et /boot partitsiooni ei saa ega tohi krüptida, nii et kui on soov oma süsteemi juurpartitsioon krüptida, siis tuleks eelnevalt luua eraldi, krüptimata /boot-partitsioon.
• Free (täisvaba) versiooni puhul pole enam vaikimisi tarkvaraallikates nõndanimetatud non-free hoidlaid, mis sisaldavad kommertsdraivereid ja muud sellist. Need saab muidugi omal soovil lisada (vt nt õpetust siit).
• Võimalik on ka alglaadur Grub panna krüptitud parooli alla.
• Turbetööriist msec on saanud oluliselt uuendusi: kokkuvõtet näitav lehekülg; pääsulubade (ACL) kasutamise võimalus; perioodiliste testide puhul nii eri testidele eri toimumisaja määramise võimalus kui ka võimalus käivitada teste käsitsi ja näha nende tulemusi graafilises kasutajaliideses; turbetasemed on nüüd rohkem nii-ütelda ülesandekesksed: väikesülearvuti, lauaarvuti, internetiserver jne.
• Lapselukk drakguard pakub nüüd ka võimalust keelustada konkreetsete rakenduste internettipääs.
• Võrguprofiilide puhul on nüüd võimalik neid igati oma vajaduste järgi kohandada, lisades igale profiilile just sellised käivitatavad teenused, mida antud profiil kasutaja meelest vajab.
• Lisaks on uue versiooniga väljas asi nimetusega Mandriva Directory Server. Mul puuduvad selle kohta lähemad teadmised, aga ilmselt on tegemist millegagi, mida eriti ettevõtetes või muudes paljude kasutajate süsteemides vaja võib minna.
• Mõnevõrra lihtsam peaks olema uuendamistööriista mdkonline kasutamine, millele on lisatud mõningaid selgitavaid märkusi ja abistavaid tekste; soovi korral saab nüüd hõlpsamini pikendada aega, mille vältel osutatakse kasutajale tugiteenust (see puudutab mõistagi karbiversiooni ostjaid või siis neid, kes spetsiaalselt Mandrivalt tugiteenust ostavad)

Süsteemse tarkvara puhul tasub ära mainida järgmiste asjade uusi versioone:

• kernel 2.6.33.4
• X.org 7.5 ja XServer 1.7.7
• vaba ATI draiver 6.13
• Intel X11 draiver 2.11.0
• NVidia kaartide puhul nouveau draiver nv asemel
• Mesa 7.8
• glibc 2.11.1
• ntfs-3g draiver 2010.03.06
• USB/IP tööriist mälupulkade jms kasutamiseks üle võrgu
• Python 2.6.5
• spamassassin 3.3.1
• Postfix 2.7.0

Töökeskkondadest tasub puudutada eelkõige kaht peamist ehk GNOMEt ja KDEd.

• GNOME 2.30.1 koos kõigi arvukate uuendustega; muu hulgas on lisatud mõningaid eksperimentaalsemaid asju, mis peaksid täies ilus ilmuma alles GNOME3 ajal (näiteks gnome-shell).
• KDE 4.4.3
• KDE töökeskkonna käivitusdialoog KDM on saanud omaduse, mis juhul, kui X'i ei õnnestu korrektselt käima panna, käivitab Mandriva tööriista XFdrake, mis võimaldab graafikaserverit seadistada ja usutavasti enamikul juhtudel ka tööle saada
• Mandriva Ia-Ora teemat, mis pakub suhteliselt sarnast töökeskkonna väljanägemist nii GNOMEs kui ka KDEs (säilitades samas mõlema keskkonna omapära), on mõnevõrra parandatud ja parendatud, eelkõige kõikvõimalike pisivigade likvideerimise kaudu.
• Nõndanimetatud semantilisele töölauale Nepomuk on lisatud väike rakendus nimega Ginkgo, mis võimaldab kõikvõimalikke silte, andmeid ja faile mõistlikult ja kenasti graafiliselt korraldada.
• Nii nagu Nepomuk on suuresti edasi arendatud Mandriva toel, on Mandriva toel välja töötatud ka helimikseri KMix ja madalamal tasemel helimaailmaga õiendava PulseAudio lõimimine, mis teisisõnu tähendab, et suurel määral peaks KMixi kaudu saama ära ajada asjad, mille jaoks varem tuli käivitada eraldi PulseAudio seadistusdialoog.

Rakenduste osas tasub ära mainida järgmisi uusi versioone ja uusi asju:

• Firefox 3.6.6
• OpenOffice.org 3.2
• system-config-printer 1.2.0
• Gutenprint 5.2.5
• Chromium, Google'i uus kena veebibrauser
• Opera on nüüd saadaval non-free hoidla kaudu
• Amarok 2.3.1
• kellele Amaroki uus versioon esteetilistel või muudel kaalutlustel ei meeldi, on mõeldud Amarok 1.4 edasiarendus Clementine
• KTorrent 4.0
• digiKam 1.30
• meediakeskus xbmc
• rahaasjade haldamiseks mõeldud KMyMoney ja Skrooge
• rohkelt on juurde tulnud õppe- ja teadustarkvara, aga nende kohta leiab täpsemat teavet väljalasketeate originaalist

Nendele, kes ei võta ette mitte süsteemi paigaldamist, vaid soovivad uuendada varasemat versiooni, kehtivad vanamoodi hoiatussõnad, et enne seda oleks tark oma süsteem või vähemalt selle olulised osad varundada: on tõenäoline, et uuendamine kulgeb edukalt, aga kunagi pole välistatud ka see, et kõik ei kulge nii, nagu eeldatud ja oodatud. Samuti tuleb ilmselt viimast korda öelda, et kui uuendamiseelne töökeskkond oli veel KDE3, siis - kuna seda enam mingil kujul ei pakuta - asendatakse see uuendamisel KDE4-ga; vanad sätted (ehk kataloog .kde) siiski säilitatakse, nii et soovi korral saab sealt uurida eelmisi sätteid või ka leida mõningaid andmeid, mida migreerimisel millegipärast kaasa ei võetud.

Nagu ikka, ilmub ka Mandriva Linux 2010.1 kolmes versioonis:
Powerpack ehk kõige täielikum versioon
Free ehk 100% vaba tarkvara sisaldav versioon
One ehk Live CD, mis sisaldab ka mõningaid levinumaid kommertsdraivereid

Kindlasti tasub halbade üllatuste vältimiseks ka juba eelnevalt tutvuda Mandriva Linux 2010.1 teadaolevate võimalike vigade leheküljega, kus on esitatud ka lahendused, kui ette satub just mõni selline probleem.



Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel

Kolmabased mõtted

Valdavalt osalt tavaline tööpäev. Selle pisema osa eest hoolitsesid Saksamaa ja Hispaania, kes kohtusid jalgpalli MM-i poolfinaalis. Mõlemad meeskonnad näitasid ennast väga heast küljest, mõlema mängumasinad töötasid päris korralikult, nii et vaadatav mäng oli maru ilus, aga samas ka mitte kõige huvitavam, sest väga naljalt ei õnnestunud kummalgi teise väljakupoolele pääseda. Ja kui õnnestus, siis mitte kuigi kaugele. Korralikke väravavõimalusi oli päris napilt. Mängu eel olin ma uskunud, et Saksamaa, kes oli varem mitmeid sugugi mitte kehvi meeskondi sõna otseses mõttes purustanud, suudab selle võita, kuigi Hispaania ei ole mõistagi ka üldse nõrk. Aga paraku läks nii, et sedakorda õnnestus hispaanlastel see üks värav ära luua ning ponnistasid sakslased, mis nad ponnistasid, vastuväravat nad ei suutnudki kirja saada. Kõige selle juures on hea vähemalt see, et maailmameistriks tuleb nüüd täiesti uus riik: finaalis kohtuvad Hispaania ja Holland, kellest kumbki pole varem seda au omanud, ning mitmekordsed maailmameistrid Saksamaa ja Uruguay peavad välja selgitama, kes jääb kolmandaks, kes neljandaks...

Sattusin New York Timesist lugema huvitavat artiklit selle kohta, et Inglismaal on leitud lausa 800 000 aastat tagasi elanud inimeste jälgi. Nojah, need polnud muidugi veel pärisinimesed, s.t homo sapiensid, aga siiski on see leid märkimisväärne, sest varem nagu ei arvatud, et inimsugu oleks nii vara nii kaugele põhja jõudnud, eelistades ikka rohkem vee ääres päikese käes peesitada nagu tänapäeva jõukad turistid... Inglismaad on õnneks jääajad mõnevõrra kergemalt tabanud kui näiteks Eestit, nii et sealt võib leida ka vanemaid jälgi, mida jäämassiivide liikumine pole olematuks nühkinud.

Täna olevat Mandriva avaldanud pressiteate, milles lühidalt tutvustati firma raskest majandusolukorrast pääsemist ja edasisi samme - olevat seepärast, et Mandriva enda saidil polnud sellest sõnagi, küll olid selle avaldanud mõned, kes pressiteate said (mina lugesin seda siit). Nagu sellest võib aru saada, keskenduvad nad müügitöös mitu korda katsetatud, aga ikka nurjunud USA turu hõivamise asemel "eksklusiivselt" Euroopale ja mõistagi Ladina-Ameerikale, kus ju pärast Conectivaga ühinemist vist ongi nende kasutajate arvult suurim turg. Võib-olla pärast homset, mil peaks lõpuks ilmavalgust nägema ammu oodatud "kevadväljalase", saab ka rohkem selgust, kas üldse ja kui, siis kuidas mõjutavad uued äriplaanid vabalt saada oleva distributsiooni käekäiku. Nii palju on igatahes praeguseks teada, et see "eksklusiivsus" puudutab ikka ainult müüdavaid asju (OEM ja muu selline), mitte vabalt allalaaditavat distributsiooni.


Loetud: S. Oksanen, Puhastus
Vaadatud: JMM: Hispaania-Saksamaa (ETV), Aardekütt (TV11), Torchwood (Yle2)

Teisibased mõtted

Väga väheproduktiivne tööpäev, seda kolmel või isegi neljal põhjusel. Neljas ehk ajaliselt esimene põhjus seisnes eile õhtuks tekkinud kerges migreenis, selles tavalises suvise kuumusega tekkivas nähtuses. Mitmes osas magatuna suutsin siiski välja puhata ja peavalust lahti saada, aga aega see võttis... Täna tuli õnneks palavusse väike paus koos paduvihma ja pisukese müristamisega: see ei löönud küll temperatuuri palju alla, aga vähemalt ajutiselt tõi roiutava kuumalaine asemele sellist natuke elavamat, värskemat.õhku

Ja siis ei jäänudki enam väga palju töötamiseks aega, enne kui tuli asuda teele tasuta õhtusöögile. Mu emal on hea käsi, mis juba mitmendat korda on suutnud täita ühe firma lehekese nii, et sellega kaasneb tasuta õhtusöök. Nojah, tegelikult muidugi tasuta sööke olemas ei ole ja sestap lisandub õhtusöögile väike tooteesitlus, aga see on täiesti talutav lisandus. Mind paneb küll veidi imestama, et see firma, mille pakutavad tooted on üldiselt üpris kallid (kuigi ma isegi usun, et suur osa sellest kvaliteedist, mis esitlejate suu läbi on toodetele omane, vastab isegi tõele, nii et hind on küllap õigustatud), suudab end väidetavalt ainult selliste esitluste peal elus ja ilmselt edukalt elus hoida. Aga noh, mulle tervislikud meriinovillast voodiriided ja eriliselt head kööginõud just suurt muljet ei avalda, nii et ma olen leppinud kena võimalusega kõhuke täis süüa :-)

Sellele järgnes teise tööst eemalekiskuv ilming jalgpalli MM-i esimese poolfinaali kujul, kus vastakuti olid Uruguay ja Holland. Ma olin mängu eel tasakesi lootnud, et ehk suudab Uruguay ennast piisavalt hästi kokku võtta ja võita, kuigi realistlikum oli oodata Hollandi võitu. Viimane ka tuli 3:2 kujul, kuigi eriti päris lõpus läks mäng päris dramaatiliseks kätte ära ja õhus püsis isegi lootus, et Uruguay ehk suudab viigistada ja lisaaja saavutada. Seda siiski ei juhtunud, aga vähemalt sai näha üldiselt väga ilusat mängu.

Veidi hiljem juhtus midagi arvutiga. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas tegemist oli mõne mikroelektrikatkestusega (aga selle oleks pidanud UPS üle aitama elada) või juhtus midagi arvuti endaga, aga igatahes oli ühel hetkel pilt eest kadunud ja masin seismas. Uuesti käima läks ta siiski valutult, kuid mingil põhjusel ei suvatsenud süsteem enam hiirt ära tunda ja ma pidin päris pikalt mässama, enne kui kobatasin selle õige hiiremääratluse peale, mida süsteem lõpuks tunnistas. Suvine lauspalavus ei mõju muidugi ka arvutitele hästi, enamik mu viimaste aastate arvutioste ongi langenud sügisele. No ja see eksemplar ongi juba peaaegu kolm aastat vastu pidanud, mis tänapäeva massitarbearvutite üldise nigeluse juures on juba niigi pikk aeg... (ma mäletan veel oma esimest PC-d, mis põhimõtteliselt kestis oma kümmekond aastat ja oleks ehk kauemgi kestnud, aga ta oli tõsiselt "moraalselt" vananenud selleks ajaks - tänapäeval on arvutitootjad/koostajad ilmselt aru saanud, et see on liiga pikk aeg, ja nii ei olegi naljalt leida letilt arvutit, mis suudakski oma garantiiaajast (mis on tavaliselt 1, parimal juhul 2 aastat) kauem kesta...) Aga noh, arvutipood on siinsamas lähedal, neid odavaid jubinaid paariks aastaks leidub seal iga kell...


Loetud: R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: JMM: Uruguay-Holland (ETV), Aardekütt (TV11), Terminaator. Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Esmabased mõtted

Üle päris pika aja saab öelda, et täna oli tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Eilse moodi läks asi edasi KDE stabiilse haru ehk tulevase 4.5 kallal. Rakenduste poole pealt jõudsin peaaegu kogu vajaliku valmis, välja arvatud siis moodul kdepim, millega, nagu eile mainitud, on rohkem aega, samuti too eile mainitud keeruline mänguke Kajongg ning mõned sõned Kopetes, mis puudutavad keerulisemaid video (veebikaamera) sätteid. Lisaks jõudsin ka dokumentatsiooni juurde, kus küll väga palju ei jõudnud ära teha (mahu mõttes - formaalsete failide arvult oli tulemus igati korralik 24 ühikut, aga suurem osa neist olid pisimuudatustega). Siiski on hea, et rakenduste osaga nii hõlpsalt läks ja juba täna dokumentatsiooni kallale jõudsin - see annab lootust, et kui 4.5 ilmub, on eestikeelne tõlge taas täielik või halvimal juhul väga lähedal täielikule.


Loetud: R. Kasik. Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud. Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Pühabased mõtted

Pärast paari päeva lusti- ja lille- ja härra Lulli kolkimise pidu jõudis taas kätte töörügamise ja higivalamise aeg (viimasele aitab muidugi tublisti kaasa ka erakordselt vastikuks muutunud ilm - aga ega sellise palavusega ei olegi midagi muud teha, kui hambad ristis töötada, sest see sundimine võimaldab kogu ilmast tingitud ebameeldivuse ja vastikuse vähemalt ajutiselt tagaplaanile suruda...). Sedakorda võtsin ette siis tarkvara, tükiks ajaks soiku jäänud KDE, mille puhul äsja kuulutati stabiilseks versiooniks juba peatselt ilmavalgust nägev versioon 4.5 ja mille tõlkimine ei olnud just väga kaugele jõudnud. Kokku oma 4000 tõlkimisele kuuluvast sõnest on küll natuke üle poole (kdepim ja kdepimlibs) sellised, mis ei nõua kiirustamist, sest KDEPIM-i arendajad teatasid, et nemad tulevad uue versiooniga lagedale alles 4.5.1 ajaks. Täna jõudsin siis ära suure osa ülejäänust, kuid koos dokumentatsiooniga on kindlasti vaja ikka veel ära jõuda teha oma 1500 sõnet, mida on päris palju... seda enam, et vähemalt osa sellest, eriti too uus mäng Kajongg ehk "päris" Mah Jongg saksa reeglite järgi, on mulle nii tume maa, et see üksi nõuab ilmselt juba vähemalt päeva... Aga ilmselt pühendan ma KDE-le veel ka homse päeva ja jätan Kajonggi hilisemaks ajaks "maiuspalaks", püüdes vähemalt muud asjad ornungisse saada.

Päeval hüppas üsna ootamatult läbi ema, mulle tundus, et rohkem seetõttu, et ta tahtis lihtsalt jalutada, no ja tema juurest minu juurde ja tagasi teeb oma kena neli kilomeetrit, just selline hea kehaline aktiivsus... Igal juhul sain ma teada, et magusat kooki saab teha ka nii, et panna kahe pitsapõhja vahele moosi, mis oli natuke uudne kogemus, aga noh, eks see pitsapõhi ole ju lõpuks ka vaid üks eri sorti pannkook...

Tänu Erkki osutusele avastasin, et olen jõudnud CNN-i esiküljele lausa! :-) Nimelt on seal rubriik "Friend's Activitiy", kus oli ära märgitud, et ma olen üht nende lugu hiljaaegu viidanud (lugu ise kõneles mitmel pool maailmas kehtivatest piirangutest, mida kohtavad vanemad, kes tahavad oma kõigekallimale pisipõnnile nimeks panna näiteks (eesti keelde tõlgituna) Perse või muud vaimukat...). Miskipärast oli see uhke viide näha küll vaid rahvusvahelise ja USA versiooni puhul, mehhiklastele ega araablastele minu nime näidata CNN ei ole tihanud :-)


Loetud: R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: Prinzessin Ithaka (RTL2)

Laubased mõtted

Täna jätkusid ja lõppesid jalgpalli MM-il veerandfinaalid ja need pakkusid hulganisti üllatusi. Esimene mäng oli Argentina ja Saksamaa vahel. Oli oodata ägedat kokkupõrget, milles ma küll kergelt Saksamaa võitu eeldasin ja ootasin, aga midagi sellist, nagu täna näha võis, ei osanud küll oodata. Saksamaa mängumassin oli nii võimas, et kuigi Argentina suutis aegajalt sellesse natuke liiva puistata ja seda kergelt krigisema panna, ei takistanud miski siiski sakslastel võitmast koguni 4:0. Hoolimata sellest, et mu panused olid Saksamaa peal, oli selline tulemus ja kogu mängupilt vähemalt sama šokeeriv nagu eile Brasiilia puhul...

Teine mäng Paraguay ja Hispaania vahel oli veidi rohkem ootuspärasem, kuid samas järjekordselt täis sellist dramaatikat, mida iga päev ei näe: kolm penaltit nii minuti sees, kusjuures juba sisselöödud penalti jäeti lugemata ja kordamisel see enam sisse ei läinud. Hispaania küll võitis selle mängu 1:0, millest oli ausalt öeldes isegi kahju, sest hispaanlased ei mänginud nii hästi, et nad tingimata oleks pidanud võitma, ning paraguailased olid valdava osa mängust selgelt paremad. Aga samas, Paraguay ei suutnud realiseerida oma võimalusi (kaasa arvatud penaltit), nii et selles mõttes oli tulemus õigustatud. Igatahes tänaste mängude põhjal ei teki kahtlust ka, kes Hispaania-Saksamaa poolfinaalist edasi pääseb, aga päevad ei ole teatavasti vennad ja vähemalt teoreetiliselt on Hispaania võimeline ka korralikuks mänguks...

Metsiku kuumuse ja sellest tingituna higirohke ja roidumusest täidetud päeva lõpetuseks panin kirja ka oma mõtted, mis olid tekkinud Varraku raamatublogis algatatud Sofi Oksaneni "Puhastuse" I osa "ühislugemise" läbiviimise sooritamise teostamise järel. Et neid tekkis päris palju ja pikalt, ei söandanud ma neid otse sinna kommentaariumisse üles riputada, peljates, et nii pikk mõttearendus ehk ei sobi sellisesse kohta. Sestap on see ka mu ajaveebis eraldi sissekandena. Kuid ühislugemise korraldaja siiski leidis, et parem on, kui see on ka seal, ning kopeeris selle ka sinna, nii et nüüd on siis neid mõtteid lugeda koguni kahest kohast (ja mõne aja pärast, kui Facebooki usin robot oma töö ära teeb, lausa kolmest - selle kohta vist öeldaksegi, et kes see ikka koera saba kergitab kui mitte ise... :-) ).


Loetud. R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: JMM: Argentina-Saksamaa (ETV), JMM: Paraguay-Hispaania (ETV), Merlini seiklused (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: normaalne (Postimees, 03.07.2010)

Raamatuarvustus: Oksanen, Sofi. Puhastus (I osa)

Selgituseks: alljärgnev kirjutis ei ole ega peagi olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et erinevalt nende ridade lugejatest olen ma nähtavasti üks väheseid, kes ei ole "Puhastust" varem lugenud ega tea õieti kuigi palju ei sellest teosest ega autorist, peale mõningate pudemete, mis paratamatult on silma jäänud (ülistus eesti lähiajaloo valupunktide hea esituse eest, autori eesti päritolu, auhindade võitmine ja muu selline ajakirjandusest silma jäänu). Koos sadade teiste raamatutega on ta kannatlikult hunnikus oodanud "peremehe" vaba aega, mille tekkimiseks mõneti ootamatult andiski alust blogis välja kuulutatud ühislugemise mõte. Ühtlasi võiks ilmselt lisada, et see on esimene ilukirjanduslik raamat üle õige mitme aasta, mille ma olen lugemiseks kätte võtnud, ning samuti üldse elus esimene, mida ma teadlikult ei loe ühe ropsuga läbi, vaid surun kihku tagasi ning pean kinni ühislugemise statuudist ja piirdun ühe osaga nädalas.

See öeldud, tekitas I osa läbilugemine kaks valdavat tunnet. Esimene neist oli väike hämmastus: see on väga külm raamat, kale, kiretu, ma ei olegi kindel, milline omadussõna päris täpselt sobib. See ei paneks mind imestama, kui oleks tegemist otseselt eesti kirjandusega, mille üks tunnusjoon mu meelest ongi kiretus, külm vaatlemine ja eritlemine. Soome kirjandusest - mida, tõsi, ma pole väga palju lugenud, ehk sadakond teost üldse kokku - on mul seni olnud mulje kui mõnevõrra "soojemast" kirjandusest. Mitte et "Puhastuse" I osas selliseid tundelisi kohti olnud poleks, kuid vaimustavalt head ja põhjalikud kirjeldused tapavad kõik tundeliigutused - õieti ainuke kord, kus asi läks veidi kirglikumaks-tundelisemaks, oli päris I osa lõpus, Zara ja Aliide fotodialoogi ajal. Dialoogiga ongi muidugi tundeid sageli etem edasi anda kui kirjeldusega. Olgu ka öeldud, et see kiretus või külmus ei ole minu silmis sugugi halb loomuomadus - üks mu lemmikuid maailmakirjanduses on näiteks Victor Hugo oma fantastiliste pikkade, informatiivsete, mõtlema panevate kirjeldustega, mis on mind sundinud "Hüljatuid" mitu korda naudingu taaskordamiseks üle lugema.

Teine valdav tunne oli äratundmine: jah, täpselt nii, see on just nii, nagu ma mäletan! Kogu see Aliide elamine kõigi nende pisiasjadega tõi mulle elavalt silme ette lapsepõlvekodu. Raadio, külmkapp, köök, kuivavad taimed ja hoidised, kõik, kõik see oli nii hirmsasti tuttav, nii et oma mälestusi appi võttes ja nendega kombineerides oli mul kogu aeg elav pilt silme ees. See sai alguse kohe päris alguses, ilmselt sellestsamast kärbsepiitsast, millega maaelu paratamatute kaaslaste tagaajamine tuli otsekohe mitte ainult silme ette, vaid lausa kätte :-) Rääkimata mälestustest, kuidas ise sai kärbsepiitsa valmistatud, ikka kenasti jalgratta sisekummist (või kui eriti vedas, siis tugevamast autokummist) välja lõigatud lapatsit oksaprakku sobitatud ja traadiga tugevasti kinni köidetud. Tõsi, sellist asja, nagu ustele "tibla" ja muu sellise sodimine ning kividega loopimine, ei ole mulle mällu talletunud ega ole ma isegi millestki sellisest tolle nüüdseks umbes 30 aasta taguse mineviku kohta kuulnud, aga võimatu see ju ei ole - tollaste maanoorte pärisosa või lausa ainuke osa oli kõva joomine ja rahvusliku taasärkamise ajal võis alkoholist innustust saanuna taolisi intsidente ette tulla küll...

Igatahes oli selge, et üks selle raamatu läbivaid allteemasid on hirm, mis kumab läbi sisuliselt igalt leheküljelt (vähemalt seni loetud osas). Ja see on samuti asi, mis muudab selle teose lähedasemaks - sedasama, munu puhul küll juba suhteliselt umbmäärase, aga vanemates inimestes usutavasti väga reaalsete mälupiltide toel elava hirmu tunnet mäletan ma väga hästi enda lapsepõlvest ja noorukieastki. ma usun, et ehk on seda aega nii viisteist aastat alles, mil Eestis on olnud võimalik elada ilma sellist eksistentsiaalset hirmu tundmata. On muidugi terve hulk hirme, mis on jäänud või juurde tulnud ja mis on nähtavasti inimelu vältimatud kaaslased, aga see üleüldine tunne, et kuskil on "kallutatud jõud" ja et sa ise oled vaid mutrike, mis iga hetk võidakse paisata kuhu tahes, on siiski tasapisi hääbunud.

Zara elu kirjeldamine oli natuke võõram, sest linnaelu ja eriti ühiskorterid on asjad, mida ma vaid külalisena olen näinud ja sestap eriti hästi ei tea ega tunne. Ainuke tuttavam asi kõiges selles oli too musta Volga kirjeldus, mis oli ühtaegu hirmu ja aukartuse allikas. See on samuti asi, mida ma lapsepõlvest mäletan: kui ma ei eksi, siis lähimas linna(kese)s Türis sellist asja ei olnud, küll aga rajoonikeskuses Paides ja aegajalt tegi see (neid võis ka mitu erinevat olla, ma tõesti ei tea) tiiru ka Türi peal. Ma ei tea seniajani, kes sellega või selles sõitis, aga ma mäletan hästi, et see oli midagi sellist, mida tuli vältida - seesama umbmäärane hirm elas 1970. aastate lõpul-1980. aastate algul igati edasi. Mõneti tuttavlik oli ka see Läänega seonduv parema elu ihalus, kuigi ehk Oksana ja Zara prostituuditee oli veidi liiga lihtsakoeliselt ja keerutamata sisse toodud. Aga eks see ole selline stamp, mis vastab ka päris palju toonastele reaalsetele oludele.

Üks asi aga, mis mulle mitmel korral silma torkas, oli Aliide kõnepruuk. Tema vanust ei olnud küll täpselt öeldud, aga kõige järgi otsustades pidanuks ta olema kuskil 60-70-aastane. Et ma soome keelt ei mõista, siis võib see olla ka tõlkija süü (kuigi mu meelest on vähemalt loetud osa olnud väga kenasti tõlgitud, midagi laiduväärt igal juhul ei oska ma esile tuua), kuid õige mitmel korral tabasin ennast mõttelt, et no ei, niimoodi ei saa Aliide rääkida, see ei ole talle omane. Zara puhul mul sellist asja silma ei jäänud, kuigi teiselt poolt ei olnud ka (kirjaliku) teksti järgi võimalik hästi ära tabada, milles peitus tema keelepruugi "koitanus ja kolletanus", mida päris algul ära mainiti. Mis on muidugi iseenesest usutav, kui ta oli oma keele omandanud vanaema käest, niisiis oma poole sajandi taguse pruugi järgi.

See vanaema teema toob mind järjekordse kiituse juurde, mis kuulub autorile üsna osava loopunumise eest. Tegelaste omavahelised seosed ja paikapanemine toimub ajapikku: kui Liide ja Aliide võib üsna varakult seostada, siis Aliide ja Zara vanaema seos laseb ennast oodata, kuigi aimdus mingi seose olemasolu kohta on päris varakult olemas.

Et mitte liiga pikaks minna, lisan siia mõned mõtted, mis tekkisid teiste ühislugemises osalenute arvamusi kaedes. Esiteks jäi mulle vähemalt praegu läbi loetud I osa põhjal veidi selgusetuks, miks peaks "Puhastust" käsitlema ajaloolise romaanina või ka vaid Eesti lähiajalugu selgitava teosena. Ajalool on muidugi kindlasti seal mingi koht ja võib-olla tuleb see edaspidi selgemalt sisse, aga esimese saja lehekülje pealt jätab asi rohkem millegi muu mulje. Ma ei ole neis kirjandusteaduslikes mõistetes väga kodus, aga kindlasti on olemas mingi termin selle kohta, kui kaks (pea)tegelast panevad paika oma minevikku ja omavahelisi suhteid - võib-olla on see psühholoogiline romaan, võib-olla veel midagi muud, aga vähemalt minu arusaamist mööda ei ole I osa järgi küll tegemist mingit otsa pidi ajaloolise romaaniga.

Aga võimalik ka, et see edaspidi muutub, sest I osa moto "Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust" võimaldab ju mõelda, et siin pannakse paika põhikude, millele hakatakse laduma midagi muud. Ootuste kohaselt Aliide ja Ingeli vahelisi suhteid ja miskitpidi ka Zarat kõige selle keskel. Kas see on seotud ajalooga või rohkem igivana armastuse teemaga (mingi eelaimdus potentsiaalsele armukolmnurgale või lausa -nelinurgale on samuti nagu olemas), selgub ilmselt juba järgmistes osades. Vähemalt seni tundub, et "puhastus" peaks eelkõige käima Aliide ja Zara hinge puhastamise kohta kõikvõimalikust taagast ja lagast, mida aeg on sinna ladestanud.

Veel üks asi, millest ma hästi aru ei saanud, oli arutluse käivitamiseks visatud väide, nagu oleks raamat valdavalt kirjutatud kolmanda isiku positsioonilt. Ma ei osanud õieti kuskilt leida toda kolmandat isikut, mu meelest olid kõik peatükid või kuidas iganes nende jaotuste kohta peaks ütlema kirjutatud vastavalt kas Aliide või Zara vaatepunktist ning silmade ja tunnete läbi. 

Reedesed mõtted

Üürikese hingetõmbepausi järel läks täna edasi jalgpalli MM, nii et tänane päev oli seega poolik, nojah, mitte tööpäev, aga ka mitte hr Lulli rahuldamise päev, vaid midagi vahepealset, mis hõlmas isegi koduseid koristamistöid ehk väga ebaharilikku tegevust...

MM-il algasid täna veerandfinaalid ja algasid vähemalt minu, aga arvatavasti ka üsna paljude jaoks paraja šokiga, kui Hollandi-Brasiilia mängus jäi esimene peale 2:1. See oli muidugi ette arvata, et mõlemad pooled on üsna tugevad ja et tegemist on võitja-võtab-kõik-mänguga, siis ka panevad endast kõik välja. Holland seda üldiselt ka tegi, niivõrd, kuivõrd suutis ja sai. Esimesel poolajal mängisid brasiillased nii, et mul tekkis juba kujutlus, kuidas ma kirjutan siia, et hollandlased püüdsid küll, aga brasiillased ei andnud neile eriti võimalusi. Aga siis tuli teine poolaeg... ja brasiillased millegipärast loobusid enda moodi mängimast... Selles mõttes olid hollandlased igatahes võidu täiega ära teeninud ja brasiillased vastavalt kaotuse.

Teine mäng Uruguay ja Ghana vahel lõppes vähemalt mu meelest ootuspärasemalt esimese võiduga 5:3 (penaltiseeria 4:2), kuid mäng ise polnud päris see, mida oleks tahtnud näha. Kuigi teisest küljest oli siin dramaatikat nii, et tapab, mis ju mõneti on jälle hea: viimase hetke punane kaart väljakumängija väravas seistes kätega mängimise (otsekui väravavaht) tõttu ja realiseerimata jäänud penalti ja siis muidugi penaltiseeria ise.
Igatahes on raske ette kujutada, kuidas võiks lõppeda Hollandi-Uruguay poolfinaal... Mingi aimdus ütleb, et Holland võib täitsa vabalt finaali jõuda, kuigi mu poolehoid kuuluks pigem uruguailastele, aga see tänane mäng ei olnud küll selline, mis oleks seda poolehoidu turgutanud...

Kahe mängu vahel jõudis mu ukse taha ka postikuller, kes taris kohale Päevalehe raamatusarja "Eesti mälu" järjekordsed köited. Olgu need siin ka ära nimetatud:

• A. Adson. Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes
• M. Raamot. Minu mälestused I-II
• A. Bellegarde. Minu mälestusi Eestimaa kubernerina
• P. Pinna. Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944
• K. Ast Rumor. Aegade sadestus I-III

Täna tuli ka teade, et Mandriva "kevadväljalase" ei ilmu veel ka 5. juuli, vaid "organisatsiooniliste ja mõningate riistvaraliste probleemide" tõttu alles 8. juulil. Aga vähemalt öeldi välja kindel kuupäev, nii et on lootust, et järgmine neljapäev siiski ametlik väljalasketeade tuleb - ISO-d pidada juba osaliselt valmis olema.


Loetud: S. Oksanen, Puhastus; R. Pajusalu, Sõna ja tähendus; R. Kasik, Eesti keele sõnatuletus
Vaadatud: JMM: Holland-Brasiilia (ETV), JMM: Uruguay-Ghana (ETV), Aardekütt (TV11)

Ilmunud artiklid: vist on üks tõlge ilmunud Postimehes (Briti uuest eelarvest), aga kuna see on veebis ainult tasulises väljaandes, siis ei ole olnud võimalust kontrollida, kas ikka on või mitte...

Neljabased mõtted

Olles puhtjuhuslikult ärganud pärast pikka, ligemale kümne tunni kanti välja veninud, ilmselt kosutavat ja kindlasti vajalikku und ning veidi elu, maailma ja ärkamist põhjustanud, kuid vastamiseks liiga põgusaks jäänud telefonihelina üle järele mõelnud, leidsin, et kõige mõistlikum on tänane päev pühendada peksmisele. Seda ma ka naudinguga tegin ning tundus, et härra Lull, kes oli aastatepikkusest väärkohtlemise puudumisest masendusse vajunud ja rasva läinud, seda lausa naudib - verd ja naharibasid lendles igatahes õhus tublisti ning härra Lulli näole ilmus äraseletatud õnnis ilme...

Paraku ei piirdunud peksmine ainult härra Lulliga, vaid ka ma ise sain oma vitsad kätte. Pidin nimelt linna minema, et pangakaarti vahetada. Kaardimudeli väljavahetamine läks edukalt, kuid tund aega halvava, pimestava ja lõõmava lõõsa käes oli tõeline piin - ja erinevalt härra Lullist mina seda ei nautinud... Seda enam, et vastavalt alatuse seadusele hakkas temperatuur kahanema ja päikese mõju taanduma kohe pärast seda, kui ma olin oma kannatuste rajalt tagasi jõudnud...

Mistõttu ma lahjendasin tekkinud valu tõlkimise kõrval teise suure naudinguga, nimelt lugemisega, võttes üle mitme aasta taas ette ilukirjanduse. Tõsi, vähemalt üks osa täna loetust tõotab tulla eripärane: ma ei ole kunagi varem isegi mitte üritanud mõnda raamatut lugeda teadlikult ainult osakaupa. Nüüd aga tekitas sellise ahvatluse Varraku raamatublogis tekkinud ühislugemise idee, mis ühtlasi annab mulle võimaluse tutvuda nii palju kõmu tekitanud raamatuga. Ma ei hakka praegu ja siin tekkinud mõtteid välja laduma, need lähevad kõigepealt sinna ajaveebi ja siia tulevad koondatult alles siis, kui ma olen kogu raamatu läbi lugenud, või veel hiljem, aga igatahes mõningat hämmastust ja palju äratundmist ma selle raamatuga seoses kogesin.


Loetud: Vikerkaar 6/2010; T. Aleksejev, Leegionärid; S. Oksanen, Puhastus
Vaadatud. Aardekütt (TV11)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev ja kuna jalgpalli MM-il oli täna mänguvaba päev, siis ka täielik - kuigi ma veidi kärpisin seda põgusa kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise otstarbel - ja produktiivne samuti, vähemalt selles mõttes, et ühe kahest pooleliolevast tõlkest suutsin täna ära lõpetada. Nüüd veidi laagerdamist, siis ülelugemine ja kirjastus võib rõõmustada, et kuigi ränga hilinemisega, aga lõpuks siiski saab ta selle kätte. Mis muidugi ei tähenda, et ma saaksin asuda usinalt lakke sülitama, sest veel üks ja samuti juba tublisti tähtaja ületanud raamat on samuti vaja ära lõpetada. Aga nii palju ma siiski vahet teen, et päev või paar KDE peale kulutada, sest seal sildistati äsja ära uus stabiilne versioon, augustis ilmavalgust nägev 4.5 ja selle kallal on veel omajagu vaeva vaja näha...

Loetud: Tehnikamaailm 7/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Torchwood (Yle2)