«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.Tõsi, võin kohe ette öelda, et tegin südame täna nii kõvaks kui vähegi võimalik ja tulingi toime sellega, et naasin linnast ja eriti veel raamatumessilt ilma ühtegi raamatut juurde hankimata! (Kuigi tahtnud oleks, oh, kuidas oleks... :-) ) Nojah, osalt aitas sellele võib-olla kaasa ka see, et vähemalt mu meelest oli seekordne mess kuidagi kahvatum kui varasemad paar, mida ma olen väisanud. See võis küll olla rohkem optiline pete, sest varem on mess paiknenud põhimõtteliselt ühel tasapinnal, nüüd aga oli ta kolme korruse vahel ära jagatud. Ma ei viitsinud arve üle kontrollida, nii et see kahvatus on lihtsalt subjektiivne mulje - ja see puudutab nagunii ainult raamatute pakkumist, mitte messiüritusi.
Aga algusest peale. Tänane ilm oli imeilus selliseks pikemaks väljas viibimiseks: pilvine, tuuline, temperatuurilt alla kümne kraadi - mida hing veel saakski ihaldada! Esimene üritus, mida ma külastasin, oli siis kirjandusfestivalilt, nimelt vestlusring teemal "Ajalookirjutus või ilukirjandus", milles juttu vestsid Hvostovi Andrei, Aleksejevi Tiit ja Hargla Indrek, formaalselt Helme Peetri juhtimisel. See peeti Niguliste kõrvale paigutatud kirjandustelgis, mille sissepääsu leidmine valmistas tõsist peavalu, aga kui ma olin rajatise ümber teist ringi lõpetamas, tabasin ära, kust tuleb sisse pugeda. Kenasti plagiseva ja kohati krõbisevagi kesta varjus jõudsid kõik panelistid täiesti loogiliselt järeldusele, et sidesõna "või" on teemas väär ning ajalookirjutus ja ilukirjandus ei ole õieti välistavad, vaid pigem teineteisega tihedalt seotud ja nii mõneski mõttes teineteist täiendavad. Nojah, see et ilukirjanik sõna otseses mõttes ajaloolase leiva eest ära sööb, on ehk küll vähem levinud kui vastupidine, aga samas tõdesid ka esinejad, et ilukirjandust viljeldes saab sageli öelda seda, mida ajaloolane ei saaks, ilma et teda ei ootaks ees süüdistused subjektiivsuses ja teaduse teelt kõrvale kaldumises.
Samas, et kõik kolm on ju kirjutanud üht- või teistpidi asju, mis ajalooga kokku puutuvad (ja kaks neist on ka otseselt ajalugu õppinud, üks isegi õpetanud), siis oli neil kõigil ka omajagu probleemiks see, mil määral võib ajaloolist ilukirjandust või vähemalt ajaloolisse konteksti paigutatud ilukirjandust kirjutades kõrvale kalduda faktitruuduselt ja autentsuselt. Nad kõik leidsid ühtemoodi, et kirjutada nii, nagu oleks kirjutaja pärit samast ajast, milles tegevus toimub, oleks üsna lootusetu ettevõtmine - see oleks lihtsalt mõistetamatu ja nõuaks tekstile teist samapalju seletusi juurde. Eks ta õige ole, ma panin seda ise tähele vist peaaegu viimase vähegi paksema raamatu juures, mille ma läbi lugesin, nimelt Clarke'i Susanna "Jonathan Strange & Mr Norrelli" juures, kus autor on üritanud väga jäljendada Dickensit ja teisi 19. sajandi kirjanikke nii stiili kui isegi sõnavara osas - ja tulemus on... noh, ütleme, et kuigi raamat on tõsiselt hea, siis on teda päris raske lugeda, sest nii ju ei kirjutata enam :-)
Aga tagasi vestlejate juurde. Kui Hargla oli arvamusel, et vajaduse korral võib autentsusega ümber käia omatahtsi, just nii, nagu kirjanikuhärrale parem tundub (mis tema kui ulmekirjaniku puhul on ka päris mõistetav), siis Hvostov esindas pigem teist arvamust, mille kohaselt autentses kontekstis tuleks oma loominguga täita vaid need lüngad, mida ajalugu kui teadus ei võimalda, olgu siis fiktiivse tegelase dialoogid või mõtted või mis iganes muu.
Hvostov osutas ka ühele tõsisele probleemile, mis valitseb ajaloolise ilukirjanduse puhul: kui autor teab, et mingi asi on müüt, mitte tegelikkus, kas ja kuivõrd on ta õigustatud seda edasi levitama või ümber lükkama? Konkreetse näitena tõi ta ühe oma sünnijärgus teose, millesse tal kenasti sobiks internetis ja kohati meediaski juba levinud arvamus, et Nürnbergi kohtupidamise ajal rakendust leidnud eestlased võisid kokku puutuda ka peamiste natsionaalsotsialistidega (talle eriti sobinuks Tallinnaga seotud Rosenbergi ja mõne eestlasest vangivalvuri kohtumine sisse kirjutada). Samas ütleb ajalooteadus, et see on lihtsalt võimatu: eestlased küll leidsid Nürnbergi protsessi ajal rakendust, aga mitte nende peamiste sõjakurjategijate ajal, vaid hiljem, kui käisid juba lisaprotsessid pisemate tegijate üle (nii et teoreetiliselt võis näiteks siinsel kõrgel tegelasel Martin Sandbergeril küll isegi selline kohtumine olla). Eks sellised müütide süvendamise või kummutamise vaevad seisa ilmselt iga ajaloolise ilukirjanduse viljeleja ees, sest neidsamuseid müüte, olgu väiksemaid või suuremaid, on ikka neetult palju... (allpool tuleb müütidest veel juttu)
Telgist viis mu tee edasi Balti raamatumessile, mille ülesleidmisega tekkis mul samuti mõningaid probleeme. Ma teadsin, et see toimub kohas nimega Nokia kontserdimaja, ja olin ka aru saanud, et see peab asuma sellessamuses kobakas, kus ma olen paar korda Apollo raamatukauplust külastanud, aga ikka pidin ka sellele hoonele peaaegu ringi peale tegema, enne kui avastasin vastava kirjaga ukse... Tunnikese seal ringi vaadanud ja pidevalt kihku näpuga osutama hakates raamatuid kotti kühveldama asuda maha surudes oligi aeg käes kuulata, mida tarka räägivad (interneti)raamatukaubamaja Krisostomus esindajad e-raamatutest.
See üritus oli küll rohkem mõeldud kirjastajatele, just Eesti kirjastajatele, et ka need asuksid e-raamatukaubanduse ahvatleva maailmaga tegelema, kuid pakkus ka mulle huvi. Õieti oli esinejaid kaks, lisaks Krisostomuse esindajale oli kohal ka soomlaste Ellibsi esindaja, kes mõlemad kokku andsid päris korraliku ülevaate, kuidas kogu müügiprotsess käib ja mida selle juures arvestada tuleb.
Kõige selle juures avastasin ühe täiesti jabura asja. Krisostomus on küll usinalt asunud e-raamatuid turustama, väidetavalt on neil lausa 180 000 ühikut välja käia. Aga - ja see tuleks lausa punasega ära värvida. Juba avalehel seisab neil korraga kaks vastandlikku, üksteist välistavat asja, nimelt teos "Fedora Bible 2010 Edition" ja nõue, et allalaadimiseks ja lugemiseks tuleb kasutada sellist asja nagu Adobe Digital Editions. Läksin minagi huviga vaatama seda viimast, aga seal teatati kohe: vabandust, teie süsteem ei sobi. Ja nii oligi, Digital Editions on mõeldud ainult Windowsile ja Mac OSile. Nii et Fedora "piiblit" Fedoras lugeda ei saa... Nojah, selge see, et e-raamatuid ongi kõige parem lugeda ju vastavas e-lugeris, kuigi samas ajas tõsiselt segadusse see, et Krisostomuse saidil toodud nähtavasti soovitatavate e-lugerite seas olid mu meelest kõik Linuxi-põhised... (aga ega ma nii täpselt ei tea ka, võimalik, et need on kõik selliselt muditud Linuxid, et igasugune DRM nende peal ikka töötaks, ka see Adobe variant). Saatsin ka neile vastava küsimuse, eks näib, kuidas ja mida nad vastavad.
Sellele järgnes veel üks vestlusring, sedakorda pealkirja alla "Suur ja väike ajalugu", osalejateks Juurvee Ivo, Rahi-Tamme Aigi, Paju Imbi ja Zinovieffi Sofka ning vestluse juhiks ja, nagu selgus, aktiivseks vestlejaks, Laari Mart. Nagu pealkiri ja osalejad arvata lubavad, oli peamiselt juttu siis n-o ametliku ajaloo ja eraajaloo ehk mälestuste või ajaloolise mälu võimalikest lahknemistest ja kokkupuudetest. Zinovieffi Sofkal oli küll kaasas lausa tõlk, aga ta langes siiski üldisest ansamblist veidi välja, seda enam, et teised kõnelesid üsna rõhutatult just väga Eesti-keskselt, Võib-olla oleks olnud parem, kui temaga oleks olnud umbes samade küsimuste-teemadega eraldi, näiteks kahepoolne vestlus, siis oleks ta vahest nii-ütelda paremini eksponeeritud olnud, sest seda ta kindlasti väärinuks (nojah, tegelikult oli tal selleks võimalus veidi hiljem tolles kirjandustelgis - vähemalt ma arvan, sest seal ma kohal enam ei käinud). Aga üht-teist ta siiski rääkis ja oma panuse diskussiooni andis.
Suurem osa jutust keerleski üsna mõistetavalt ametliku ja mitteametliku ajaloo erinevuse vahel, mille tutvustamiseks Rahi Aigi oli väga õige inimene - on ta ju ohtralt läbi töötanud küüditanute ja muude represseeritute materjale ning teab hästi, kui erinev võib olla näiteks ülekuulamisprotokollidesse kirjapandu tegelikkusest. Selle kohta oli kõigil ohtralt näiteid tuua. Zinovieffi Sofka kõneles oma vanaemast, keda mõne aja eest autasustati medaliga juutide abistamise eest Teise maailmasõja ajal - samal ajal oli ta oma vanaema-raamatut kirjutades saanud tutvuda MI-5 materjalidega, kust selgus, et Briti luure oli suhtunud temasse kui kommunisti äärmise kahtlusega ja kõiki tema tegemisi põhjalikult jälginud. Veel markantsem oli muidugi Laari Mardi mainitud Horvaatia kardinal Stepinac, kes samuti vastustas nii juutide kui ka teiste rõhutute tagakiusamist ja lõpuks sama jätkamise eest kommunistide võimu ajal vangi heideti. Markantseks muudab selle asjaolu, et Laari väitel sai just Stepinaci kohtuprotsessi tublisti moonutatud ja isegi võltsitud materjalidest, mida kommunistlik režiim ei jätnud muidugi avaldamata, alus, mille põhjal hakati kõnelema "Hitleri paavstist"... (vähemalt üks vastavasisuline ja lausa -pealkirjane raamat on ka eesti keeles ilmunud)
Et ajaloo kui mitte otse võltsimine, siis, ütleme, vähemalt omapärane tõlgendamine ei ole kuhugi kadunud, võis täna lugeda Goble'i Pauli ülevaatest, mis tutvustas kellegi SRÜ riikide instituudi asedirektori Šiškini arvamust, et "ajaloo võltsimine" on endistes NSV Liidu liiduvabariikides nii levinud ainult sellepärast, et seal võimule tulnud "separatistidel" pole muud võimalust võimul püsida - kui nad ajalugu ei "võltsiks", saaks kogu rahvas kohe aru, et Venemaa ajalookäsitlus on ainuõige. Ohjah...
Eks me siin Eestis teame tegelikult veel päris hästi, kuidas ajalugu võltsiti - ehkki Aigil oli põhjust nentida, et tema juhendatavate seas võib olla toimunud murrang ning peale tulevad need, kes enam nõukogude aega ise ei mäleta ega ole ka vanaema/isa käest kuulnud ning peavad arusaamist tollasest kaksisoimast alles omandama hakkama. Juurvee Ivo väga palju võltsingute teemal täna sõna ei võtnud, kuid mul on hästi meeles üks tema artikkel paari aasta eest Tunas (täpsemalt 2/2008, aga Tuna leheküljel paraku seda artiklit veel digitaalkujul saada pole), mis puudutas ka üht mu tõlgitud teost (Richard Bassett. Canaris. Hitleri luureülem) ja milles ta näitas, kust ja kuidas tekkis müüt eestlaste suurest abist Saksa luurele. Muide, samasugustest müütidest kõneleb tänases Sirbis lühidalt ka Hindi Mati artikkel, kes võtab ette samuti ühe väärväite, mis on hakanud end ise taastootma, ning toob ka näite, kuidas üht ja sama pilti on paigutatud päris erinevatesse kontekstidesse. Ta lõpetab artikli muretseva küsimusega: "Üks ja sama fotogi kõlbab illustreerima mitut tragöödiat. Kas ongi nii, et vahet pole? Või et vahet ei peeta oluliseks?"
Et väljaskäigust pole rohkem suurt midagi kõnelda, siis võingi nentida, et lõpuks koju jõudes jätkus ajaloolaine, sest Sirbis oli samuti eelseisva Teise maailmasõja lõpu aastapäeva puhul ohtralt sellest juttu, peamiselt raamatuarvustustena. Aga selle kõrval oli seal ka väga kena artikkel kirjakunstist - või vist oleks õigem öelda trükikunstist, igatahes Kaarma Jürist, kes on raamatukujundaja, ja tema kasutatavatest kirjadest. Sellega seoses tuleb ära mainida, et nagu ikka, oli raamatumessi üks keskseid asju mu jaoks Eesti. Läti. Leedu ja Soome ilusamateks raamatuteks tunnistatud väljaannete näitus. Pole midagi öelda, soomlaste raamatukujundus on ikka üle prahi, vähemalt üldtasemelt: kui Eesti. Läti ja Leedu parimate raamatute seas on vähemalt mu meelest tavaliselt paar-kolm väga head asja ja ülejäänud kuidagi võõristavad, siis soomlastel alati sellist väga head polegi, aga see-eest on peaaegu kõik "parimad" tõesti hea väljanägemisega. Seda isegi vitriini taga, kus näha on ju ainult kaas, mitte aga sisemine kujundus.
Loetud: Sirp, 07.05.2010, Tehnikamaailm 5/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Hirmu häll (TV6)
No comments:
Post a Comment