Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Õhtupoolikul olin kerge ootusärevusega teleri taga jalgpalli vaatamas, lootes, et pärast päris ränka materdamist nii Horvaatia kui Ukraina meeskonna käest on nüüd Eesti Balti turniiri jaoks ennast nii palju kogunud, et suudab Soomele koha kätte näidata. Ja koha kättenäitamine tõepoolest ka tuli. Tõsi, näitajaks oli hoopis Soome, kes pani kohe algul tempo peale ega jätnud võimalusi ära kasutamata, minnes üsna kiiresti 2:0 juhtima.

Nagu neis mainitud mängudeski, hämmastas mind eestlaste uus "taktika" anda mängu algus täielikult vastastele ja ise hakata alles hiljem tegelikult mängima. Nojah, mõned väga suured ja tugevad võivad ju teise kolmandiku võistkondade vastu sellist võtet kasutada, et täpsemalt oma mänguplaan selle konkreetse vastase vastu paika panna. Aga selleks peab olema tõesti tugev ja enesekindel, teadma, et isegi kui mängu algus ära anda ja isegi kui lasta üks või lausa kaks endale sisse lüüa, et siis on tagasitulek ja tagasilöömine ning võitmine nagunii kindel. Eesti, ma julgeks arvata, veel sellisel Hispaania-Brasiilia-Saksamaa tasemel ei ole ...

Kuigi nii palju suudeti esimese poolaja lõpus lõpuks ka ise mängima hakates soomlastes segadust tekitada, et kohtunik oli sunnitud andma ühele neist teise kollase kaardi, mis teatavasti võrdub punase kaardiga ehk väljakult minema saatmisega. Teisel poolajal oli sestap mõistetav, et ühemehelises vähemuses soomlased tõmbusid rohkem kaitsesse ja eestlased aina ründasid. Ja maruliselt ründasid, tuleb öelda. Aga tulemus ... Nojah, nagu öeldud, ei ole Eesti nii tugev, et julgelt mängu algus ära anda, vastases selgusele jõuda ja siis oma tahe vastupandamatult peale suruda. Hoolimata teise poolaja päris heast mängust oli 2:1 tulemus täiesti õigustatud. Millest on muidugi kahju - mitte ainult sellepärast, et Soome on kindlasti võistkond, keda võiks ju ikka võita, vaid eelkõige seepärast, et see kaotus oli nii mõttetu, võinuks ju arvata, et Horvaatia ja Ukraina mängust võetakse õppust ega anta enam algust nii totaalselt käest ära, aga ei ...

Tänane Sirp polnud enam nii ääretult tühjust täis nagu eelmine, aga suve sisuhalvav mõju oli siingi näha. Alates Luha Arne Kreeka-teemalisest repliigist, mis oli hea ja ere näide selle kohta, kuidas ei peaks üritama ajaloost kirjutada inimesed, kes sellest nähtavasti suurt midagi ei tea, ja Wallensteni Galojani-teemalisest loost, mis tahtis nähtavasti olla sarkasm, aga mille teema oli selleks liiga kesine ja sõnavoog liiga pikk, et jätta muljet muust kui kohatäitest ... Samasugune segane mulje jäi teaduskülje ühe põhiloo puhul, milles võeti ette paaris eelmises numbris mõtlemapanevaid ideid välja käinud Kauffmani Stuart ja kinnitati, et Darwini evolutsiooniteooriale ei ole alternatiivi. Nojah, selles ei kahtle ilmselt ükski "terve talupojamõistusega" inimene. Ma umbes sain aru, mida artikli autorid soovisid öelda, aga öeldud oli see oluliselt segasemalt kui see, mille vastu nad ütlesid.

Mõnevõrra huvi pakkusid intervjuud, kuidas öelda, kirjastajatega: üks e-raamatute pakkuja Digira juhi Nummerti Mihkliga, teine Kivisildnikuga, kes on seotud nõudmisel trükkimist harrastava kirjastamisega. Midagi oluliselt uut neist teada ei saanud, aga lugeda oli vähemalt huvitav. Vähemalt sama huvitav oli Valge Jüri ülevaade õpikute keelekasutuse kohta peetud seminarist ja seal kõlanud mõtetest.


Loetud: Sirp, 01.06.2012; Akadeemia 5/2012
Vaadatud: Korruptiivne Eesti (Kanal2), Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli Balti turniir: Eesti - Soome (ETV2)