Pühabased mõtted

Taas väga vähese tööpanusega päev, mida põhjustas pikale veninud väljaskäik. Algas see traditsioonilise külaskäiguga ema ja ta poiss-sõbra juurde, mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas korralikku kõhutäit (ja, nojah, ka korralikku peatäit, aga sellest allpool). Ema demonstreeris uuesti peatseks suguvõsa kokkutulekuks valmistatud hiiglaslikku sugupuud, mis on visa tööga aina täienenud ja laienenud kõikvõimalikes suundades - õieti tuleb kokkutulekki mitte nende kõige lähemate sugulaste, vaid pisut kaugemate juures, aga no vähemalt on see peaaegu mu kodukandi kõrval. See on lausa üllatav, et kõige selle suure mobiilsuse juures, mis ju viimast sajandit üldises demograafilises arengus iseloomustab, on nii paljud inimesed ikka endiselt kui mitte päris samades kohtades, kus suguvõsa on juba sajandeid pesitsenud, siis sellele üsna lähedal - kuigi muidugi on tasapisi ka igasse ilmakaarde laiali lennatud, aga eks seda juhtus ju varasematelgi aegadel, ehkki kindlasti tublisti vähem ja ilmselt enamasti mitte nii kaugele.

Külaskäigu ajal sain natuke vaadata ka jalgpalli, toda Balti turniiri kolmanda koha mängu, milles paraku pidi ka Eesti pärast häbistavat kaotust Soomele nüüd osalema. Nägin ka värava ära, mis, nagu hiljem teada sain, jäigi mängu ainsaks. Aga paistab, et hetkel on Eesti meeskond igatahes üsna kesises vormis, sest peaks olema kohe tunduvalt ja palju nõrgem, aga ometi ei olnud seda nii umbes esimese pooltunni jooksul eriti näha. Jah, Eesti oli ehk mõnevõrra parem, nagu pidanukski olema, aga üldiselt oli mäng üsna võrdne. Oletame siis, et see ongi ajahetk, mil tavapäraselt nõrk ollakse: kõik need hooaegade lõpetamised ja alustamised ja puhkused ja teab mis veel, mida ikka ettekäändeks tuuakse. Ja loodame, et kui sügiselt algab 2014. aasta MMi valiktsükkel, on meeskond juba paremas vormis ja suudab lisaks Andorrale ehk veel mõnda võistkonda kui mitte võita, siis vähemalt viiki mängida: Holland ja Türgi on kahtlemata ees päris tugevad, aga noh, see lootuseiva ju võiks natuke püsida ...

Põhjus, miks ma mängu ainult osaliselt algusest nägin, seisis soovis mingilgi määral suhestuda suure kirjandusfestivaliga HeadRead, mille selleaastane kava ei tundunud mulle kuigi huvitav, välja arvatud siis see tänane üritus, kuhu ma ema juurest tõttasingi. Täpsemalt siis Hargla Indreku, Aleksejevi Tiidu ja Vseviovi Davidi vestlusring (kus viimane oli rohkem vestlusjuhi rollis) teemal "Miks me kirjutame ajaloost, mitte tänasest päevast?" Ei saa küll öelda, et see, mida räägiti, oleks midagi vapustavalt elamuslikku olnud, seda enam, et ma olen neid, küll mitte just täpselt samas koosseisus, varemgi suhteliselt sarnast juttu vestmas, aga kindlasti ei olnud see ka igav, otse vastupidi, ja mitmeidki pisiasju, mida varem ei teadnud, oli sealt kõrva taha panna. Mida tunnistas kahtlemata seegi, et Kirjanike Liidu musta laega saal oli rahvast päris täis. Igatahes hea meel, et ma sinna läksin ja seda juttu kuulasin, mida neil rääkida oli.

Koju tagasi jõudes üritasin siis ema kaasa pandud paarist ristsõnavihikust ka traditsioonilist "peatäit" kätte saada, aga selgus, et see küll tuli, aga oodatust natuke teisiti. Eilne ajude ragistamine "maailmatasemel" oli ikka nii palju võhma välja võtnud, et üsna tavaliste mõistatustegi lahendamine meenutas rohkem okastraadi järamist ... Ehkki ristsõnad ja mõistatused leidsid siiski lõpuks kõik kenasti oma lahenduse, ei olnud see sugugi tavaline mõnus meelelahutust, vaid pigem nagu raske töö. Mida ma natuke vähemal määral panin tähele ka hiljem nii-ütelda põhitöö kallale asudes. Seegi vist vanaduse märk, et aju pingutuse järel justkui kangestub ega lase ennast enam elastselt ümber lülitada ...

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: jalgpalli Balti turniir: Leedu - Eesti (ETV), Harry Potter ja saladuste kamber (Kanal2)