Täiesti töövaba ehk üdini hardale lustile ja lõbule pühendatud päev, mida täielikult täitev sündmus oli enesestmõistetavalt jõululaupäev - kõlab otsekui üks tuntud kirjandusteos "Esmaspäev algab laupäeval", eks ole :-) (mis tuletab muidugi kohe meelde ka sellest osaliselt tuletatud vaat et sama kuulsa, eriti aastavahetusprogrammides, filmi, millel küll sootuks teine pealkiri).
Sõnaga, nagu viimastel aastatel ikka, tähendas see kogunemist ema ja ta poiss-sõbra juurde, kuhu tuli sõbralikult kokku nende mõlema terve suur lähemate sugulaste seltskond, õnneks mitte kõik päris ühekorraga, mis tagas paraku seintega üheselt ja betoonkindlalt piiritletud korteris vähemalt teatava liikumisvõimaluse. Ja nagu ikka, tähendas jõululaupäev korralikku vitsutamist, tavapärasest erilisemaid ning komponendi- ja maitsevarieeruvamaid roogi. Nojah, oma endiselt pooleldi vinduva tervisliku oleku tõttu ei saanud ma neid küll ehk päris täiel rinnal ja maitseretseptoritel nautida, aga isegi selles olekus oli äraütlemata üheselt selge, et tegu on ekstraordinaarse kulinaarse sündmusega (näiteks äädikas, mida ma täna mitmelgi juhul taldrikule tirtsutasin, on mul peaaegu eranditult jõuludega seotud toidulisand). Üllataval ja rõõmustaval kombel tundus kõigile maitsevat mu valmistatud kirju koer, mida eile pooluimasena tehes ma ise olin kartnud, et see läks täiega metsa ja tuleks ehk sootuks kaasa võtmata jätta. Aga võib.olla siis peabki selleks, et see tõeliselt hea välja tuleks, end kõigepealt kuidagi pooleldi rivist välja lööma? Võta nüüd kinni ... :-)
Ja mõistagi toonitas päeva erilisust ühe seina äärde automaagiliselt tekkinud pakikeste, kotikeste ja muude sidumite rida, mille külge olid kinnitatud kohaletulnute nimed, mida ühel hetkel välja hõikama asuti, et hõigatud siis suud või muid kehaosi liikuma pannes neile aastakokkuvõtteks ette nähtud kingituse kätte saada võiksid. Kõige üleslugemine, mis siinkirjutajale osaks langes, läheks ehk liiga pikale, aga eriliselt hea meel oli mul - nojah, raamatuhullule sobilikult muidugi - ühe raamatu üle, milleks oli peaaegu tabamatu, seniajani avalikust ringlusest ehk raamatupoodidest peaaegu puuduv (vaatasin järele, paistab, et leidub ainult (endises) TÜ raamatupoes, niisiis Krisostomuse egiidi all) "Liivi-eesti-läti sõnaraamat". Mis muidugi ei vähenda rõõmu teistegi kingituste ega ka paari ristsõnavihiku üle, mille ma ema lahkuse läbi kaasa sain ja mis hiljem, kui ma kingikottide raskuse all vaarudes koju olin jõudnud, veel mõnda aega küll tavalisest veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt toimivale ajule rõõmsat pingutust pakkusid.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment